telekas on hüsteeriline, märgib Steven, kui ta kolme jäätisekausiga tagasi orva jõuab.
Hüsteeriline. Ma vihkan seda sõna. „Misasja?“ ütlen ma.
„Naistel ei ole peas kõik korras,“ jätkab ta. „See ei ole nagu uus asi, ema. Tead küll, naiste hüsteeria ja emade hullushood.“
„Misasja,“ ütlen ma uuesti, „kust sa seda kuulsid?“
„Täna koolis õppisime. Mingi Cooke või mingi sarnase nimega tüüp.“ Steven jagab magustoitu laiali. „Paganas. Üks ports jäi väiksem. Ema, kas sa tahad väiksemat või suuremat?“
18
„Väiksemat.“ Ma olen pärast oma viimast rasedust pidanud vaeva nägema, et kaalu alla saada.
Ta pööritab silmi.
„Jajah. Oota, kuni sul endal on üle neljakümnese ainevahe-tus. Ja millal sa Crooke’i lugema hakkasid? Ma ei tahaks nagu hästi uskuda, et „Inimkeha kirjeldus“ on keskkooli kohustus-liku kirjanduse hulgas.“ Ma võtan esimese suutäie küpsise-tükkidega jäätist, mida ei näi olevat rohkem kui kolme linnu-ampsu jagu. „Isegi edasijõudnute kirjandustunnis.“
„Edasijõudnute usuõpetuses, ema,“ ütleb Steven. „Cooke, Crooke, mida iganes. Mis vahet seal on?“
„R-täht, sõbrake.“ Ma pööran pilgu tagasi raevukale nai-sele telekas.
Ta on varemgi esinenud, võtnud vihaselt sõna palgalõhe ja läbitungimatute klaaslagede teemal, ja alati pikkinud sekka oma äsja ilmunud raamatu reklaami. Uusimal on reibas viimse-päevakuulutuslik pealkiri „Nad sulgevad meie suud“. Alapeal-kiri: „Mida sa pead teadma patriarhaadi ja oma hääle kohta“. Kaanel on fotomontaaž nukkudest, viimne kui üks suutropiga.
„Õõvastav,“ ütlen ma Patrickule.
„Pisut üle võlli, kas sa ei leia?“ Ta silmitseb pisut liigagi igat-seval ilmel minu sulama hakanud jäätist. „Sööd sa veel?“
Ma ulatan talle kausi, telekalt pilku pööramata. Midagi nende suutroppide juures häirib mind – isegi rohkem kui kaltsunukk, kelle suu on punase palliga kinni topitud, häirima peaks. Need rihmad, mõtlen ma. Must rist ja punane sõõr
19
keset iga nukunägu. Need on nagu rohmakad loorid, mis on hävitanud kõik peale silmade. Võib-olla see ongi asja mõte.
Jackie Juarez on selle ja veel poole tosina sama ärritava teose autor, nagu „Ole vait ja istu maha“, „Paljasjalgne ja rase: mida konservatiivsed kristlased sinult ootavad“ ning Patricku ja Ste-veni lemmik „Emakas kahel jalal“. Selle viimase kujundus on võigas.
Nüüd karjub ta intervjueerija peale, kes tõenäoliselt ei oleks pidanud kasutama sõna „feminats“. „Kas sa tead, mis jääb järele, kui sa lahutad feminatsist feminismi?“ Jackie ei oota vas-tust ära. „Nats. Vaat mis. Seda sa eelistaksid, jah?“
Saatejuht satub segadusse.
Jackie ei tee temast väljagi ning puurib oma pilgu, oma raevunud pilgu otse kaamerasse, nagu vaataks ta mulle silma. „Teil pole õrna aimugi, naised. Mitte õrna udust aimugi. Me libiseme eelajalookuristikku, tüdrukud. Mõelge selle peale. Mõelge, mis teist saab – mis teie tütardest saab –, kui kohtud aja tagasi keeravad. Mõelge selliste sõnade peale nagu „abi-kaasa luba“ ja „vanemlik nõusolek“. Mõelge selle peale, et te ärkate ühel hommikul üles ja teil pole enam üheski asjas sõnaõigust.“ Viimaste sõnade järel peab ta pausi, hambad kokku pigistatud.
Patrick suudleb mind enne magamaminekut. „Ma pean sitaks vara ärkama. Hommikune koosolek bossiga, tead küll, kus. Head ööd.“
„Head ööd, kallis.“
20
„Ta peaks maha rahunema,“ ütleb Steven, pilk endiselt ekraanil. Tal on nüüd süles suur pakk kartulikrõpse, mida ta hirmsa raginaga viiekaupa hävitab, mis tuletab mulle meelde, et murdeiga ei olegi ainult üks lõputu õudus.
„Küpsisejäätis ja kartulikrõpsud?“ pärin ma. „Sa rikud oma näonaha ära.“
„Tšempionide magustoit, ema. Kuule, kas me ei võiks midagi muud vaadata? See tibi on ikka eri masekas.“
„Võime ikka.“ Ma ulatan talle puldi ning Jackie Juarez vai-kib ja tema asemele tuleb „Pardidünastia“ kordussaade.
„Tõsiselt, Steve?“ küsin ma, vaadates, kuidas üks kaitselaigu-lises riietuses habetunud mägilane teise järel poliitilisest olu-korrast jahub.
„Jah. Nad on sitaks naljakad.“
„Neil ei ole kupli all kõik korras. Ja kuidas sa räägid?“
„See on ainult nali, ema. Jestas. Päriselt ei ole selliseid ini-mesi olemas.“
„Sa Louisianas oled kunagi käinud?“ Ma võtan tema käest krõpsupaki. „Isa sõi kõik mu jäätise ära.“
„Mardi Gras’ ajal kaks aastat tagasi. Mul on väike mure, kas su mäluga on kõik korras.“
„New Orleans ei ole Louisianas.“
Samas võib-olla on ka, mõtlen ma. Lõppude lõpuks, mis vahe on mingil kolkasitapeal, kes annab meestele nõu, et nad abielluksid teismeliste tüdrukutega, ja purjus karnevalikambal, kes pillub pärlikeesid kõigile, kes St Charlesi avenüül paljad tissid ette näitavad?
21
Vist mitte eriti suur.
Ja see ongi kogu riik viieminutiste helilõikudena: linlikus pükskostüümis ja Bobbi Browni meigiga Jackie Juarez kuulu-tab hirmu; pardidünastia rahvas kuulutab viha. Või võib-olla on see vastupidi. Vähemalt ei vahi pardiinimesed mulle ekraa-nilt otsa ega tee etteheiteid.
Steven, kes on juba teise koolapurgi ja jäätisekausi kallal – see ei ole aga päris täpne kirjeldus, sest ta on kausist loobu-nud ja kraabib jäätist lusikaga otse karbi põhjast –, teatab, et ta läheb ära magama. „Homme on edasijõudnute usuõpetu-ses töö.“
Mis ajast on keskkooli teisel aastal edasijõudnute tunnid? Ja miks ta mingit kasulikku ainet ei võta, nagu bioloogiat või ajalugu? Ma küsin tema käest mõlema kohta.
„Usuõpetus on uus asi. Seda pakuti kõigile, isegi rebas-tele. Ma arvan, et nad tahavad seda uuest aastast järk-järgult tavalisse tunniplaani sisse viia.“ Ta ütleb nüüd köögist: „See tähendab aga, et sellel aastal bioloogiaks ja ajalooks aega ei jää.“
„Mis see siis on? Võrdlev usundilugu? Sellega ma suudan ehk leppida – isegi üldhariduskoolis.“
Ta tuleb telekaorva tagasi koos küpsisega. Tema ööamps. „Ei. Rohkem nagu, ma ei tea, kristlik filosoofia. Igatahes. Head ööd, ema. Kallis oled.“ Ta vajutab mu põsele musi ja kaob koridori.
Ma keeran tagasi Jackie Juareze peale.
Ta on päriselus palju kenam ning on võimatu öelda, kas ta on pärast magistrantuuri juurde võtnud
