„Tähed! Pahad!“
Sellest hetkest alates hoidsin ma teateid ainult oma peas, kirjutasin õhtuti mõne sõna Patrickule, kui lapsed olid juba voodis, ja põletasin siis paberiribad plekkpurgis. Ja kui arves-tada seda, milline Steven praegu on, ei söanda ma sedagi.
Patrick ja poisid lobisevad mu akna lähedal maja taga verandal koolist, poliitikast, uudistest, ning ritsikad siristavad pimedas aias. Nad teevad nii palju lärmi, poisid ja ritsikad. Kõrvulukustavat.
Neid kuulates põrkavad kõik minu sõnad peas edasi-tagasi, väljudes kurgust raske, tähenduseta ohkena. Ja kõik, millele ma mõelda suudan, on Jackie viimased sõnad, mis ta mulle lausus.
Mõtle selle peale, mida sa pead tegema, et vabaks jääda.
Nojah, rohkem kui see, et mitte persetki ei teinud, oleks ka päris hea algus olnud.
29
Viis
See ei ole ühestki otsast Patricku süü. Nõnda ma endale täna õhtul kinnitan.
Ta oleks tahtnud suu lahti teha, kui ideed esimest korda kusagil Pennsylvania avenüü valge hoone siniste kumerate seinte vahel edasi-tagasi põrgatati. Ma tean, et ta oleks tahtnud. Vabandust tema pilgus on raske mitte märgata, kuid suu lahti tegemine ei ole kunagi olnud Patricku tugevaim külg.
Ning Patrick ei olnud see, kes Sam Myersi enne viimatisi valimisi häältega üle külvas, kes lubas talle veelgi rohkem hääli järgmiseks korraks, kui Myers kandideerib. Mees, keda Jackie armastas – aastaid tagasi – kutsuda pühaks Carliks.
President ei pidanud tegema muud, kui kuulama, kuule-tuma ja igasugusele jamale alla kirjutama – see oli väike hind, mida maksta selle eest, et olla kaheksa aastat maailma mõju-kaim mees. Selleks ajaks, kui ta ametisse valiti, ei olnud küll enam suurt midagi alla kirjutada. Vähimagi kuratliku pisiasja eest oli juba hoolt kantud.
30
Aegamisi, peaaegu märkamatult oli see, mida kutsuti Piiblivööks – see siil lõunaosariike, kus religioon valitses kõige üle –, hakanud paisuma. See moondus vööst korsetiks, kattes kõik peale riigi jäsemete – California, Uus-Inglismaa, Vaikse ookeani äärsete osariikide, pealinna, Texase ja Florida lõunapoolsemate maakondade demokraatlike utoopiate –, mis asusid nii kaugel sinise skaala otsas, et näisid kõiguta-matud. Ent korsetist sai kombinesoon, mis ulatus lõpuks Hawaiini välja.
Ja me ei adunud hetkekski, et asjad nii lähevad.
Naised nagu Jackie adusid aga küll. Ta marssis ülikooli-linnakus kümnese kamba – ateistid anarhia nimel – eesotsas, karjudes jaburaid ettekuulutusi nagu Täna Alabama, homme Vermont! Ja Vooruslik keha pole enam sinu keha! Teda ei kotti-nud, et inimesed tema üle naersid.
„Jälgi mängu, Jeanie,“ ütles ta mulle. „Eelmisel aastal oli senatis kakskümmend üks naist. Nüüd on meie omasid sel-les kõige kuradima pühamas paigas viisteist.“ Ta tõstis käe ja hakkas ükshaaval sõrmedel lugema. „Lääne-Virginia. Ei vali-tud tagasi. Miinus üks. Iowa. Ei valitud tagasi. Miinus kaks. Põhja-Dakota. Ei valitud tagasi. Miinus kolm. Missouri, Min-nesota ja Arkansas astusid tagasi, „teadmata põhjustel“. Mii-nus üks, kaks, kolm. See tähendab kahekümne ühe protsendi pealt viieteistkümne peale kukkumist, ja väga lühikese ajaga. Ja jutud käivad, et Nebraska ja Wisconsin kipuvad eelistama kandidaate, kes – ja ma tsiteerin – „seisavad selle eest, mis on riigile kõige parem“.“
31
Enne kui ma jõudsin teda takistada, oli ta välja arvutanud saadikutekoja numbrid. „Üheksateistkümne protsendi pealt kümne peale ja see on ainult California, New York ja Florida.“ Jackie pidas hetke pausi, et olla kindel, et ma teda veel kuu-lan. „Texas? Läinud. Ohio? Läinud. Kõik lõunaosariigid? Tuu-lest viidud, raisk. Ja sa arvad, et see on mingi juhuslik sähva-kas? Põhimõtteliselt oleme pärast järgmisi vahevalimisi tagasi üheksakümnendate alguses. Kaksa esindatus veel korra poo-leks ja seis on sama masendav nagu seitsmekümnendatel.“
„Päriselt ka, Jackie. Sa oled juba hüsteeriline.“
Tema sõnad lendasid minu pihta nagu mürginooled: „Keegi peab siin hüsteeriline olema.“
Kõige hullem kogu asja juures oli see, et Jackiel ei olnud õigus. Naiste osakaalu kongressis ei näpistatud mitte kahe-kümne protsendi pealt viie peale, vaid järgmise viieteistkümne aastaga ei jäänudki enam järele peaaegu midagi, mida vähe-maks võtta.
Viimaste valimiste ajaks olimegi jõudnud selle kujutelda-matu verstapostini ning näis, et Jackie ennustus, et me oleme tagasi üheksakümnendate alguses, pidas vett – tingimusel, et jutt käis 1890. aastate alguse kohta. Kongress oli niisama mitme-kesine nagu kausitäis vanillijäätist ning kaks naist, kes olid veel valitsuskabinetti alles jäänud, asendati kiiresti meestega, kes seisavad Jackie sõnu kasutades „selle eest, mis on riigile kõige parem“.
Piiblivöö oli paisunud ja laienenud ja kasvanud raudseks neitsiks.
32
Vaja oli veel ainult raudset rusikat, jõumehhanismi. Taas kord tundus, justkui oleks Jackie olnud selgeltnägija.
„Oota ainult,“ ütles ta, kui me oma korteri ainsa akna vahel odavaid nelgisigarette suitsetasime. Ta osutas üliõpilastele, kes marssisid viies korrapärases reas. „Näed neid reservohvitseride väljaõppekorpuse nagasid?“
„Jaa,“ ütlesin ma suitsu aknast välja puhudes, purk Lyso-lit käeulatuses, juhuks kui korteriperenaine peaks läbi astuma. „Ja siis?“
„Viisteist protsenti on mingit sorti baptistid. Kaksküm-mend protsenti roomakatoliiklased. Peaaegu viiendik väidab, et on mittekonfessionaalsed kristlased – mida iganes see siis ka ei tähenda.“ Ta üritas pahvida mõne suitsurõnga ja vaatas, kuidas need aknast välja tantsisklesid.
„Ja siis? Et siis ülejäänud? Peaaegu pooled on ühte- või teisi-pidi agnostikud.“
Jackie naeris. „Jeanie, kas su ajud on täitsa umbe jooksnud? Ma ei ole isegi veel maininud mormoone või metodiste või luterlasi või Tioga-kristlasi.“
„Tioga-misasju? Palju neid on?“
„Üks. Ma arvan, et ta on lennuväes.“
Nüüd oli minu kord naerda. Ma tõmbasin suure mahvi suitsu kurku, litsusin koni surnuks ja pritsisin ennast Lysoliga. „Nii et naljanumber.“
„Tema üksi küll. Aga ülejäänud mitte. See on väga religioosne organisatsioon.“ Jackie küünitas aknast välja, et paremini näha.
„Mis sa arvad, kes on praegu kõige vihasemad? Siin riigis, ma mõtlen.“
34
„Ja põhiliselt mehed. Konservatiivsed mehed, kes armastavad Jumalat ja isamaad.“ Ta ohkas. „Naisi mitte nii väga.“
„See on jabur,“ ütlesin ma, jättes ta üksinda oma teist kopsu kärsatama. „Nad ei vihka naisi.“
„Sa pead rohkem kodust välja saama. Mis sa arvad, millis-tes osariikides nad kõige rohkem värbavad? Vihje: see ei ole Uus-Inglismaa. Vaid lõunaosariikide maapoisid.“
„Ja siis?“
