üks vagu korraga.
Ma ragistan veel ühe kartulikrõpsu ja limpsin sõrmed soo-lakatest kemikaalidest puhtaks, enne kui ma paki kinni rullin ja käeulatusest ära panen.
Jackie vahib mind oma külmade silmadega, mis on ikka samasugused, pilgus etteheide.
Mulle ei ole tema etteheiteid vaja. Mulle ei olnud neid vaja kakskümmend aastat tagasi ega ole ka praegu, kuid ma mäletan päeva, mil need alguse said. Päeva, mil minu sõprus Jackiega hakkas kiiva kiskuma.
„Sa ikka tuled protestimarsile, eks, Jean?“ Jackie seisis minu toa uksel, meikimata ja rinnahoidjata, mina lösutasin voodis, külje all pool raamatukogu neurolingvistika kollektsiooni.
„Ei saa. Pole aega.“
„Perse küll, Jean, see on palju tähtsam kui mingi lollakas afaasiauuring. Mis oleks, kui äkki keskenduks neile, kes veel meie seas on?“
Ma vaatasin talle otsa ja kallutasin pea paremale küljele, sil-mis sõnatu küsimus.
„Okei. Okei.“ Jackie tõstis käed õhku. „Nad on endiselt meie seas. Vabandust. Ma tahan lihtsalt öelda, et see asi, mis ülemkohtus toimub, see toimub, noh, praegu.“ Jackie nime-tas poliitikasündmusi – valimisi, ametissenimetamisi, kõnesid, mida tahes – kogu aeg „asjadeks“. See kohtuasi. See kõneasi.
23
See valimisasi. Võiks arvata, et sotsiolingvist võtab mõnikord vaevaks natuke oma sõnavaraga tegeleda.
„Igal juhul,“ ütles ta, „mina lähen. Sa võid mind pärast tänada, kui senat Grace Murray ära kinnitab. Ta on praegu ainuke naine, kui sind peaks huvitama.“ Ta hakkas jälle jau-rama „nendest õiguskomitee misogüünsetest türapeadest kaks aastat tagasi“.
„Aitäh, Jackie.“ Ma ei suutnud oma hääles naeruvinet varjata.
Tema aga ei naeratanud.
„Okei.“ Ma lükkasin raamatu kõrvale ja pistsin pliiatsi hobusesabasse. „Kas sa võiksid mu kottimise järele jätta? Selles suhtes, et see neuroteaduse loeng on ilge kirves. Sel semest-ril on professor Wu ja tema juba ei hellita. Joe langes välja. Mark langes välja. Hannah langes välja. Need kaks New Delhi tüdrukut, kes kogu aeg käest kinni käivad ja kelle persed on vajutanud raamatukogu töötubadesse igikestvad jäljed, lan-gesid välja. Me ei istu igal teisipäeval ja ei räägi vastastikku anekdoote vihastest abielumeestest ja nende kurbadest nais-test, ega aruta selle üle, kas teismeliste tekstsõnumite keele-kasutus on tulevikureaalsus.“
Jackie võttis voodilt ühe raamatukoguraamatu, tegi selle lahti ja luges lehekülje päisest pealkirja „Wernicke afaa-siaga insuldipatsientide etioloogia“. „Kaasahaarav lugemine, Jean.“ Ta pillas raamatu käest tekile ning see maandus seal tuhmi mütsatusega.
„Ongi.“
24
„Hästi. Sina jää siia oma väikesesse laborimulli, kuni me ülejäänud marsime.“ Ta võttis raamatu uuesti kätte, kritsel-das selle tagakaanele kaks rida ning kukutas taas maha. „Liht-salt et kui sa leiad mõne vaba hetke, et oma saadikule helis-tada, mullitüdruk.“
„Mulle meeldib minu mull,“ ütlesin ma. „Ja see on raamatu-koguraamat.“
Jackiet ei oleks miski ka siis huvitanud, kui ta oleks Rosetta kivi grafitit täis sodinud. „Jah. Muidugi meeldib, sulle ja kõi-gile teistele valgetele feministidele. Ma loodan, et keegi seda ühel hetkel plaksuga katki ei torka.“ Seda öelnud, oli ta uksest väljas, süles hunnik värvilisi loosungeid.
Kui meie üürileping lõppes, ütles Jackie, et ta ei taha seda pikendada. Tema ja veel mõned naised olid leidnud korteri Adams Morgani linnaosas.
„Mulle istub seal paremini,“ ütles ta mulle. „Muuseas, palju õnne sünnipäevaks. Järgmisel aastal veerand sajandit. Nagu Marilyn Monroe ütles: see paneb tüdruku mõtlema. Ole siis mõnus. Ja mõtle selle peale, mida sa pead tegema, et vabaks jääda.“
Ta kinkis mulle igasugust omavahel seotud sodi – selline temaatiline kingipakk. Mullikile sisse oli pakitud mullinäts, see lollakate multifilmitegelastega, iga nätsuleht eraldi pabe-ris. Roosa pudel vedelseepi korgi külge kinnitatud plasttoruga, vannitoa puhastusvahend – võib kolm korda arvata, mis marki, poolik pudel California vahuveini ja pakk kahekümne viie õhupalliga.
Tol õhtul jõin ma vahuveini otse pudelist ja plaksutasin katki kõik mullikile mullid. Ülejäänu läks prügikasti.
Ma ei kõnelenud Jackiega enam kunagi. Sellistel õhtu-tel nagu täna igatsen ma, et oleksin seda siiski teinud. Võib-olla ei oleks siis asjad – see valimisasi, see nimetamisasi, see kinnitamisasi – läinud nii, nagu nad läksid.
26
Neli
Mõnikord vean ma sõrmega peopesasse nähtamatuid tähti. Samal ajal kui Patrick ja poisid kõnelevad õues, kasutades keelt, kõnelen mina sõrmedega. Ma kisendan ja krigisen ja kirun kõike seda, mis Patricku sõnade järgi „oli“.
Nõnda on asjad nüüd: meile on iga päeva kohta eraldatud sada sõna. Minu raamatud, isegi vanad Julia Childi teosed ja – irooniline küll – räsitud väljanägemisega punavalgeruuduline „Paremad kodud ja aiad“, mille kohta keegi sõber otsustas, et see oleks nummi ja naljakas pulmakink, on kapis luku taga, et Sonia neid kätte ei saaks. See tähendab, et ka mina ei saa neid kätte. Võtmed ripuvad Patricku kaela ümber paela otsas nagu kaalupomm ning mõnikord ma mõtlen, et see raske kandam on põhjus, miks ta vanem välja näeb.
Kõige rohkem igatsen ma väikeseid asju: kõigi tubade nur-kadesse susatud purke pliiatsite ja pastakatega, kokaraamatute vahele kiilutud märkmikke, ostunimekirja maitseaineriiuli kõrval seinal. Isegi oma vanu külmkapimagneteid, neidsamu,
27
millest Steven võis kokku käänata kõige jaburamaid itaalia-inglise lauseid, iseennast herneks hirnudes. Läinud, läinud, läi-nud. Nagu minu e-posti aadress.
Nagu kõik.
Mõni eluline tobedus on samaks jäänud. Ma sõidan endi-selt autoga, käin teisipäeviti ja reedeti toidupoes, ostan uusi kleite ja käekotte, jõuan korra kuus Iannuzzi salongi juuksu-risse. Mitte et ma oleks oma soengut muutnud – mul oleks vaja liiga palju väärtuslikke sõnu, et seletada Stefanole, kui palju ühes kohas maha võtta ja teises alles jätta. Minu oma lõbuks lugemine piirdub nüüd uusima energiajoogi reklaamtahvlitega, koostisainete nimekirjaga ketšupipudelitel, pesemisjuhistega pesuetikettidel: mitte valgendada.
Kõik see kokku on vapustav lugemisvara.
Pühapäeviti viime me lapsed kinno ning ostame popkorni ja limonaadi ja neid väikeseid täisnurkseid šokolaadikarpe, kus on kõige peal suhkrupärlid, mida saab ainult kinost, mitte kunagi poest. Sonia naerab alati multikate peale, mida näida-takse, kuni rahvas saali valgub. Filmid juhivad hetkeks mõtted mujale, see on ainuke koht, kus ma kuulen naiste hääli kit-senduste ja piiranguteta. Näitlejataride jaoks kehtivad eritingi-mused – kui nad parasjagu tööl on. Nende sõnad on mõistagi meeste kirjutatud.
Esimestel kuudel kiikasin ma ikka aeg-ajalt salamahti raamatusse, kritseldasin midagi kiiresti krõbuskipakile või munarestile, kirjutasin Patrickule huulepulgaga vannitoa-peeglile, et ma armastan teda.
