ta Kanadasse kolledžisse saata, oleks külalisel loomulikult keeruline ette kujutada, mis tunne on jagada oma vennaga südatalvel hallikat pesuvett, hambad pesukausi kohal plagisemas. Samal ajal kui papsil, nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, seisis õue peal Cadillac DeVille, sest korralik auto – see pidi meil igatahes olema.
Poistetoa uks oli ilmselt paisunud, nii et mul tuli tükk aega linki sikutada, et see lahti saada. Meile lõi vastu pahvakas kopitanud õhku ja mälestusi just nagu riidekapist, mis on täis vanu, ammu ununenud rõivaid. Ühe pika seina ääres on kirjutuslaud ja selle taga kõrvuti kaks tooli. Teise seina ääres täisinimese pikkuses narivoodi. Otse selle jalutsi ees suubub suitsutoru läbi põrandaaugu meie tuppa.
„See oli minu ja Carli tuba,” ütlesin ma.
Shannon noogutas narivoodi poole. „Kumb üleval magas?”
„Mina. Vanem vend.” Tõmbasin sõrmega üle tolmuse toolileeni. „Ma kolin täna siia üle. Teie saate suure magamistoa.”
Ta vaatas mulle ehmunult otsa. „Aga kulla Roy, me ei taha ju ometi …”
Keskendasin pilgu tema ühele, lahtisele silmale. Kas pole natuke veider lugu, kui inimesel on pruunid silmad, punased juuksed ja lumivalge nahk? „Teid on kaks, mind üks ja see ei ole mingi mure. Okei?”
Shannoni pilk libises uuesti üle poistetoa. „Aitäh,” vastas ta.
Astusin tema ees ema ja isa tuppa. Olin siin põhjalikult tuulutanud. Lõhnaku inimesed kuidas tahes, mulle ei meeldi neid sisse hingata. On üks erand, Carl. Carl lõhnab – kui mitte just hästi, siis – igatahes õigesti. Tal on minu enda lõhn. Meie lõhn. Kui Carl talvel haigeks jäi, mida juhtus igal talvel, ronisin ma alla tema juurde. Tema lõhn oli just niisugune, nagu olema pidi, ka siis, kui tema nahka kattis hangunud palavikuhigi või kui hingeõhk haises okse järele. Ma hingasin Carli sisse ja heitsin lõdisedes tulikuuma keha vastu, kasutasin soojust, mida tema kaotas, oma kere soojendamiseks. Ühe palavik, teise kahhelahi. Mäeharjal elamine teeb inimese praktiliseks.
Shannon läks akna alla ja vaatas välja. Mantel endiselt kinni nööbitud. Küllap tunneb, et majas on külm. Septembrikuus. Ega see talvekski head tähenda. Kuulsin, kuidas Carl kitsal trepil kohvritega kolistab.
„Carl ütleb, et te ei ole rikkad,” ütles Shannon. „Aga et kõik, mis siit paistab, kuulub talle ja sulle.”
„Tõsi. Aga see kõik on puhtalt kõnnumaa.”
„Kõnnumaa?”
„Tühermaa, tühi maa,” puhkis Carl ukselt ja naeratas. „Karjamaa lammastele ja kitsedele. Ega mägitalus suurt midagi kasvatada saa. Nagu sa näed, on siin isegi metsa kasinalt. Aga küllap me selle skyline’iga midagi ette võtame. Või kuidas, Roy?”
Noogutasin aeglaselt. Pikkamisi, nagu olin lapsena näinud noogutamas täiskasvanud talumehi. Arvasin toona, et nende kortsuliste peanuppude sees on varjul nii palju ja nii keerulisi asju, et meie lihtsas külakeeles oleks liiga aeganõudev ja ehk koguni võimatu seda kõike väljendada. Pealegi tundus nende suurte noogutavate meeste vahel valitsevat mingi telepaatiline mõistmine, sest ühe pikaldasele noogutusele vastas teine täpselt samaga. Nüüd ma siis koogutan-noogutan ise. Ega taipa suurt rohkem kui siis.
Võiksin muidugi selle kõige kohta Carlilt küsida, aga ega ma vist vastust saaks. Vastuse küll, isegi plenty, aga mitte seda õiget vastust. Võib-olla ei olegi mul seda nii väga vaja, mul on lihtsalt hea meel, et sain Carli tagasi ja ma ei kavatse teda praegu selle küsimusega tüüdata. Miks pagana päralt ta tagasi tuli?
„Roy on nii lahke,” kiitis Shannon. „Ta andis selle toa meile.”
„Ma arvestasin, et sa ei tulnud tagasi selleks, et poistetoas elada,” ütlesin ma.
Carl noogutas. Aeglaselt. „Ega sellest siis vist vastutasuks piisagi,” vastas ta ja ulatas mulle tohutu pappkasti. Nägin otsekohe ära, mis see on. Berry. Ameerika mokatubakas.
„Kuradima hea sind jälle näha, vennas,” ütles Carl kareda häälega, tuli minu juurde ja kaisutas mind jälle. Nüüd pigistas ta mind korralikult. Pigistasin vastu. Tundsin, et tema keha on natuke pehmem kui varem, natuke rohkem polstrit peal. Tema lõua nahk minu oma vastas, haare lõdveneb veidi, tunnen habemetüügaste kriipimist, ehkki ta on äsja habet ajanud. Pintsaku vill tundub peen, tiheda koega. Ja päevasärk – varem ei kandnud ta seda kunagi. Isegi tema keelekasutus on teistsugune, ta räägib seda linnakeelt, mida me mõnikord omavahel pruukisime, kui tahtsime ema matkida.
Aga olgu. Ta lõhnab täpselt nagu varem. Tal on Carli lõhn. nüüd hoiab ta mind endast eemal ja vaatab mulle otsa. Tema tütarlapselikult ilusad silmad on märjad. Mul endal ka, pagan võtaks.
„Kohv keeb,” ütlesin ma mitte liiga pudruse häälega ja kobisin trepi poole.
Kui ma tol õhtul magama heitsin, lebasin tükk aega ärkvel ja kuulatasin hääli. Kas majas kõlab nüüd, kui siin on jälle rahvast, kuidagi teistmoodi? Ei kõlanud. Kuulsin kriginaid, kräginaid ja vilinaid – nagu ikka. Kikitasin kõrvu master bedroom’i poole. Seinad kostavad hästi läbi, nii et ehkki meie magamistubade vahele jääb vannituba, on nende hääled nõrgalt kuulda. Kas nad räägivad minust? Kas Shannon küsib Carlilt, kas tema suur vend on alati nii vaikne? Mis Carl arvab, kas Royle maitses vennanaise tehtud chilli con carne pajaroog? Kas tollele vaikivale vennale üldse meeldis kingitus, millega temal, Shannonil, oli tükk tööd, sest ta pidi selle sugulaste kaudu tellima? Selle mahakantud numbrimärgi Barbadoselt. Kas Shannon ei meeldi Carli suurele vennale? Carl vastab, et Roy on kõikide vastu niisugune, andku talle ainult aega. Naine ütleb, et tema meelest on Roy tema peale armukade, Roy tunneb kindlasti, et Shannon on temalt venna ära võtnud, vend on tal siiski ainus lähedane inimene. Carl naerab, silitab naise põske ja ütleb, et ärgu ta oma pead selliste asjadega vaevaku, see on ju alles esimene päev, küll kõik laabub. Shannon surub pea tema kaenlaauku ja arvab, et küllap on Carlil õigus, aga temal on igatahes hea meel, et Carl pole oma venna moodi. Imelik tõesti, et niisugusel maal, kus pole peaaegu üldse kuritegevust, käiakse ringi ja põrnitsetakse altkulmu justkui pidevas paljaksvarastamise hirmus.
Või siis teevad nad sedasamust.
Ema-isa voodis.
„Kumb siis peal oli?” võiksin hommikusöögilauas küsida. „Kas vanem?” Vaadata nende ahhetavaid nägusid. Astuda välja kargesse hommikusse, istuda autosse, võtta käsipidur ja roolilukk maha, näha enda ees Kitsekurvi.
Kusagilt kostis ilus, pikk ja kaeblik hõige. Põldrüüt. Mägede üksildane lind, kleenuke ja tõsine. Lind, kes jälitab sind, kui sa mägedes uitad, valvab, aga alati ohutult kauguselt. Nagu oleks ta liialt kartlik, et kellegagi sõbraks saada, ent vajaks siiski kedagi, kes teda kuuleks, kui ta oma üksindust kuulutab.
2
Jõudsin tanklasse kell pool kuus, pool tundi varem kui harilikult esmaspäeviti.
Egil seisis leti taga ja nägi väsinud välja.
„Hommikust, boss,” ütles ta monotoonse häälega. Egil on nagu põldrüüt, tal on üksainus toon.
„Tere hommikust. Tegus öö?”
„Ei olnud,” vastas ta ega paistnud taipavat, et see on retooriline küsimus, nagu öeldakse. Et ma tean küll, et siin
