küsisin ma ja panin valge karbikese letile.
„Ah?” küsis Natalie Moe vastu.
„Su SOS-pill,” ütles Julie halastamatult.
Lõin selle oma kaardiga kassast läbi, et oleks näha, et ostja on täiskasvanud ja eeldatavasti vastutusvõimeline isik. Moe-tüdruk tegi kähku minekut.
„Ta magab Trond-Bertiliga,” seletas Julie ja tegi nätsuga pauku. „See mees on üle kolmekümne, tal on naine ja lapsed.”
„Liiga noor,” ütlesin mina.
„Mis liiga noor?” Julie vaatas mulle otsa. Imelik lugu, ta ei ole sugugi suur ega tüse tüdruk, aga tema juures justkui tundub kõik suur. Lokkis juuksed, rohmakad käed, rasked rinnad laiade õlgade all. Peaaegu vulgaarne suu. Ja silmad, suured sinised tõllarattad, mis vaatasid mulle kartmatult vastu. „Kas selleks, et magada üle kolmekümneaastasega või?”
„Liiga noor, et kogu aeg mõistlikke otsuseid teha,” vastasin. „Võib-olla ta õpib.”
Julie turtsatas. „SOS-pilli ei kutsuta kahetsustabletiks mitte sellepärast, et see sind kahetsema õpetaks. See, et tüdruk on noor, ei tähenda veel, et ta ei tea, mida tahab.”
„Sul on vist õigus.”
„Aga kui me teeme süütu näo pähe nagu tema, siis mõtlete teie, mehed, et vaene väike tüdruk. Täpipealt nii, nagu me tahame, et te mõtleksite.” Ta pahvatas naerma. „Te olete nii lihtsad.”
Tõmbasin kummikindad kätte ja hakkasin baguette’e pintseldama. „Kas teil on siis mingi salaliit?” küsisin ma.
„Misasja?”
„Kuhu kuuluvad kõik naised, kes arvavad, et teavad, missugused kõik naised on. Kas te räägite üksteisele, kuidas te funktsioneerite, nii et teil on liidusiseselt justkui täielik ülevaade? Sest mis meestesse puutub, siis tean ma ainult seda, et ma ei tea mitte muhvigi. Et on olemas igasuguseid asju. Et kõige rohkem nelikümmend protsenti sellest, mida ma arvan mõne mehe kohta teadvat, klapib.” Sättisin saia peale salaamit ja munaviile, mis tuuakse meile valmislõigatult ukse taha. „See kehtib niisiis meie kohta, kes me pidavat olema lihtsad. Nii et mul jääb üle ainult õnne soovida – teile, kes te mõistate inimkonna teist poolt sajaprotsendiliselt.”
Julie ei vastanud. Märkasin, et ta neelatab. Küllap oli see halvasti magatud öö, mis ajendas mind kasutusele võtma niivõrd rasket ründetehnikat – koolist väljalangenud teismelise vastu. Seda tüüpi tüdruku vastu, kes proovib liiga vara kõik halvad asjad ära ega ole veel jõudnud õigetega alustada. Aga eks see tuleb omal ajal. Tüdrukul on attitude’i, nagu paps seda nimetas, ta on mässumeelne, aga vajab ikka veel rohkem julgustust kui vastuseisu. Mõlemat muidugi, aga rohkem ikka julgustust.
„Sa hakkad rehvide vahetamises juba päris meistriks saama,” ütlesin.
Ehkki on alles september, tuli kõige kõrgemal mäeharjal asuvate hüttide juures eelmisel nädalavahetusel lumi maha. Kuigi me ei müü rehve ega reklaami rehvivahetust, juhtub vahel ikka, et linnainimesed sõidavad oma maasturitega meie juurde, anuvad ja paluvad. Nii mehed kui ka naised. Nad lihtsalt ei oska kõige tavalisemaid praktilisi asju. Nad surevad maha juba vähem kui nädal pärast seda päeva, kui päikesetorm lööb kõik elektri abil töötavad seadmed rivist välja.
Julie naeratas. Ta nägi vaat et liiga rõõmus välja. Muutlik ilm seal tema sees.
„Linnainimeste arvates on praegu libe,” ütles Julie. „Aga mõtle, kui tuleb korralik külm, miinus kakskümmend-kolmkümmend.”
„Siis on vähem libe.”
Ta vaatas mulle küsivalt otsa.
„Jää on libedam sulamispunktile lähemal,” jätkasin ma. „Kõige libedam on jää siis, kui selle temperatuur on täpselt miinus seitse kraadi. Just sellepärast üritatakse jäähokihallides jää temperatuuri hoida. See, mille peal me liugu laseme, ei ole mitte rõhumis- ja hõõrdejõu tagajärjel tekkinud nähtamatu õhuke veekiht, nagu varem arvati, vaid hoopis gaas, mis tekib sellisel temperatuuril vabade molekulide tõttu.”
Ta vaatas mind pilguga, mis väljendas põhjendamatut imetlust. „Kuidas sa kõiki neid asju tead, Roy?”
See pani mind muidugi tundma end sedasorti jobuna, kes lahmib juhuslikult ja pinnapealselt kokkukrabatud teadmistega ja keda ma ise üldse ei salli.
„Neist asjadest kirjutatakse ajakirjades, mis meil siin müügil on,” ütlesin ma ja osutasin ajakirjade riiulitele, kus on Imeline Teadus kõrvuti auto-, paadi-, jahindus- ja kalastusajakirjade, True Crime’i ja – müügijuhi pealekäimisel – paari moeajakirjaga.
Aga Julie ei lasknud mul pjedestaalilt niisama lihtsalt alla hüpata:
„Minu meelest ei olegi kolmkümmend nii väga vana. See on igatahes parem kui need kahekümnesed lapsikud kutid, kes arvavad, et on täiskasvanud, sest neil on juhiluba.”
„Ma olen üle kolmekümne, Julie.”
„Oled või? Kui vana su vend siis on?”
„Kolmkümmend viis.”
„Ta käis eile siin tankimas,” ütles Julie.
„Sa polnud ju eile tööl.”
„Ma istusin koos paari sõbrannaga Pulksoni autos. Tema ütles, et see on su vend. Ja tead, mis mu sõbrannad ütlesid? Nad ütlesid, et su vend on DILF.”
Ma ei vastanud.
„Aga tead mis? Minu meelest oled sina DILFim.”
Vaatasin talle hoiatavalt otsa. Ta ainult irvitas. Ajas end peaaegu märkamatult sirgu ja lükkas laiad õlad taha. „DILF tähendab …”
„Aitäh, ma arvan, et saan aru küll, mida see tähendab, Julie. Kas sa lähed ja võtad Asko vastu?”
Tanklaesisele platsile oli sisse keeranud kaubaauto. Mineraalvesi ja suhkrukaubad. Julie saatis mulle põhjalikult selgeks harjutatud täiega-surmigav-pilgu. Puhus nätsumulli, mis läks lõhki. Viskas pea selga ja läks välja.
3
„Siia või?” küsisin umbusklikult ja libistasin pilgu üle meie kõnnumaa.
„Siia jah,” vastas Carl.
Kanarbikused künkad. Paljas, tuultele avatud kalju. Haigelt ilus vaade loomulikult, sinetavad mäeharjad nii kaugele kui silm ulatub, all järvepeeglis helgib päike. Aga ikkagi.
„Sel juhul tuleks siiani ka tee rajada,” ütlesin ma. „Vesi. Kanalisatsioon. Elekter.”
„Jaa,” naeris Carl.
„Ja hooldada kogu seda värki, mis asub … kuskil paganama mäetipus.”
„Haruldane, eks ole?”
„Ja ilus,” arvas Shannon, kes lõdises oma mustas mantlis meie selja taga, käed rinnal risti. „See tuleb imeilus.”
Olin
