lõdisemas, kroksid jalas ja T-särk seljas. Ta vaatas hoolega paremale-vasakule ja tuli siis üle tee meie poole.
Alles kuus kuud tagasi juhtus siinsamas meist natuke maad edasi maanteel niisugune asi, et üks Oslo autojuht, kes väitis, et ei näinud viiekümne piirangu märki, niitis jalust meie norra keele õpetaja. Eks sellel, kui su tankla on keset asulat, ole omad plussid ja ka miinused. Plussiks on see, et külarahvas käib siin igapäevaseid oste tegemas ja et kiiruspiirang on viiskümmend, nii et mujalt rahval on lihtne siia autoga spontaanselt sisse põigata. Kui mul oli autoremonditöökoda, siis aitasime ka muus osas küla majanduselule kaasa, sest läbisõidul olevad kliendid, kelle auto vajas põhjalikumat remonti, jäid hea meelega ka kohvikusse sööma või järve äärde kämpingumajakesse ööbima. Miinuseks on see, et on ainult aja küsimus, millal siinne liiklus kokku kuivab. Autosõitjad tahavad, et maanteel oleksid pikad lõigud, kus võib järjest sõita üheksakümnega, mitte traageldada läbi iga neetud asula, mis ette jääb. Osist kaarega ringi mineva uue riigimaantee projekt on ammu valmis, aga siiani on meid päästnud geograafia – tunnelite puurimine läbi meie mägede on olnud maanteeametile lihtsalt liiga kallis. Aga tunnel ehitatakse kindla peale. See on niisama kindel kui tõsiasi, et kahe miljardi aasta pärast õhib Päike meie päikesesüsteemi tükkideks, ja võtab märkimisväärselt vähem aega. Nii seisvasse sohu jäämine tähendaks muidugi, et meil kõigil, kes me elatume transiitliiklusest, oleks varsti lips läbi, aga ka ülejäänud küla tabaksid šokilained umbes samamoodi nagu siis, kui päike kustuks. Talunikud lüpsavad oma lehmi edasi ja kasvatavad põllul seda, mis siin kõrgel kasvab, aga mida teevad ilma riigimaanteeta ülejäänud inimesed? Lõikavad üksteisel juukseid ja päevitavad end söestumiseni pruuniks?
Uks käis. Kui me koos üles kasvasime, olid Gretel hallikaskahvatu jume ja elutud ludus juuksed. Nüüd on tal hallikaskahvatu jume ja püsilokid, mis teevad ta päriselt jubedaks, kui minu arvamust küsida. Ega ilus olemine pole muidugi mingi inimõigus, aga Grete puhul on looja eriliselt kitsi olnud. Selg, kukal, põlved – kõik on justkui kõveras, isegi hiigelsuur kühmus nina näeb välja nagu võõrkeha, mis on jõuga tema kitsasse näkku surutud. Aga kui looja on olnud ninaga helde, siis kõige muuga samavõrra kitsi. Kulmud, ripsmed, rinnad, puusad, põsed, lõug – Gretel ei ole neist tegelikult ühtegi. Tema õhukesed huuled meenutavad vihmausse. Nooremana tõmbas ta need lihavärvi vihmaussid tulipunase huulepulgaga üle ja tegelikult see sobis talle. Aga siis tegi ta äkitselt meikimisele lõpu, vist umbes sel ajal, kui Carl ära sõitis.
Okei, võimalik, et teised inimesed ei näe Grete Smitti nii nagu mina, võimalik, et ta on omal moel atraktiivne, ja seda, kuidas ma näen tema välimust, mõjutab see, mida ma arvan tema sisemusest. Ma ei väidagi, et Grete Smitt on otseselt pahatahtlik, olen kindel, et on olemas mingi psühhiaatriline diagnoos, mis on pisut leebem, nagu öeldakse.
„Karm värk täna,” ütles Grete. Värgi all pidas ta vist silmas põhjatuult, mis toob alt orust üles vihisedes alati kaasa liustiku hõngu ja tuletab meelde, et suvi on kaduv. Grete on siinsamas külas üles kasvanud, aga niisugused sõnad nagu „värk” on ta ilmselt üle võtnud oma vanematelt, kes tulid Põhja-Norrast siia elama ja pidasid kämpinguplatsi, kuni see läks pankrotti. Nüüd elavad tema vanemad abirahast – pärast seda, kui mõlemal diagnoositi perifeerse neuropaatia haruldane vorm, mis olevat välja löönud diabeedi tagajärjel ja mis tekitavat tunde, et sa kõnnid klaasikildudel. Grete naaber rääkis mulle, et see neuropaatia ei ole üldse nakkav ja see peab olema küll statistiline ime. Aga statistilisi imesid tuleb ette kogu aeg ja nüüd elavad Grete vanemad kolmandal korrusel otse plakati kohal, millele on kirjutatud „Grete Juuksuri- ja Päikesesalong”, ja neid on harva näha. „Nii et Carl on tagasi?”
„Jah,” vastasin ma, ehkki ma teadsin, et sellele küsimusele ei saa vastata jah ega ei. See oli küsimärgiga väide, mis seadis endale eesmärgiks asi välja uurida. Ma ei kavatsegi seda teha. Grete suhtumine Carlisse on ebaterve. „Mida sa tahtsid osta?”
„Ma arvasin, et tal läheb Kanadas väga hästi.”
„Vahel juhtub, et inimesel tekib tahtmine koju sõita, ehkki tal läheb suurepäraselt.”
„Sealne kinnisvaraturg on vist kohutavalt ettearvamatu.”
„Jajah, hinnad tõusevad kas väga kiiresti või siis natuke aeglasemalt. Kohvi? Kreemisaia?”
„Ei tea, mis peaks üht vinget meest Torontost meie külasse tagasi meelitama.”
„Inimesed,” vastasin mina. Ta uuris mu pokkerinägu.
„Võimalik,” ütles ta. „Aga ma kuulsin, et ta on mingi kuubalase kaasa toonud?”
Nojah, eks Gretest oleks võinud ka üsna lihtsalt kahju hakata. Vanemad sotsiaaltoetuse peal, nina nagu meteoriiditükk, ei kliente, ei ripsmeid, ei meest, ei Carli ega pealtnäha ka soovi kellegi teise järele. Ent siiski – see kurjuse veealune kari, mille olemasolu sa märkad alles siis, kui näed, et keegi on oma paadipõhja selle vastu ära kriimustanud. Võib-olla kehtib siin Newtoni seadus, et iga tegevus põhjustab vastava reaktsiooni, et kogu valu, mis on osaks saanud Gretele endale, peab üle kanduma teistelegi. Kui Carl poleks nooruses jommis peaga ühe külapeo ajal Gretet puutüve najal keppinud, ei oleks tüdruk ehk selliseks muutunud. Või oleks vist siiski.
„Kuubalane,” ütlesin ma letti pühkides, „kõlab nagu sigar.”
„Jaa, eks ole?” elavnes Grete ja nõjatus letil minu poole, just nagu vahetaksime poliitiliselt keelatud mõtteid. „Pruun, mõnus imeda ja … ja …”
Kergesti süttiv, aitas mu aju tahtmatult kaasa, ehkki oleksin parema meelega tahtnud talle kreemisaia suhu toppida, et pasarahele lõpp teha.
„… haisev,” tuli talle lõpuks pähe. Vihmaussisuu irvitas, paistis, et ta jäi analoogiaga rahule, nagu öeldakse.
„Ainult et ta ei ole Kuubalt,” ütlesin mina. „Vaid Barbadoselt.”
„Jajah,” ütles Grete. „Tai iludus, vene kaunitar, kindlasti hästi kuulekas.”
Olen mängu kaotanud, ma ei suuda enam varjata, et olen üles ärritatud. „Mida sa praegu ütlesid?”
„Et ta on kindlasti kenake,” säras Grete võidukalt.
Tammusin jalalt jalale. „Mida sa tahad, Grete?”
Grete pilk skännis riiulit mu selja taga. „Mampsil on telekapuldi jaoks uusi patareisid vaja.”
Ma kahtlen selles, sest tema ema käis üleeile siin ja ostis patarei, ta tippis haavandites jalgadel üle põranda, nagu oleks see laava. Ulatasin Gretele patareid ja lõin kassast läbi.
„Shannon,” ütles Grete ja kohmerdas makseterminalis kaardiga. „Ma nägin Instagramis pilte. Kas tal on midagi viga või?”
„Ei ole märganud, et oleks,” vastasin.
„Kuule nüüd, inimene ei saa olla nii valge, kui ta on Barbadoselt. Ja mis tal silmaga on?”
„See telekapult peaks nüüd töötama, nii et vihiseb.”
Grete võttis kaardi välja ja pistis rahakotti. „Näeme jälle, Roy.”
Noogutasin pikkamisi. Loomulikult näeme, see kehtib siin külas kõige ja kõigi kohta. Ta püüdis mulle veel midagi rääkima hakata, seepärast noogutasin, nagu mõistaksin, ja lootsin, et mul õnnestub ülejäänud jutust pääseda.
Uks
