ajal vaatas ta sulle otse silma, aga muul ajal seirasid ta silmad ümbruskonda ja panid kõike tähele. Ta paistis olevat südamest häiritud, kui ma temalt üksuse kohta pärisin. „Ma ei ole sellest sulle kunagi rääkinud,“ nähvas ta. Aga minu meelest oli see üsnagi imetlusväärne. Raamatute konservaatorite seas juba iga päev endisi eriüksuslasi ei kohta.
„Ja mida see vanamees raamatuga tegi, kui oli selle kätte saanud?“ küsisin mina.
„Ta pani selle keskpangas seifi. Võid ainult ette kujutada, mida see pärgamendiga teeb … Sarajevos pole vähemalt viimasel kahel talvel mitte kellelgi kütet olnud … ja mõned metallist pangaseifid … metallist, eks ole … see on nüüd seal tagasi. Ma ei taha sellest mõeldagi. No igatahes tahab ÜRO, et keegi selle seisukorda inspekteeriks. Nad maksavad vajalike stabiliseerimistööde eest – nad tahavad selle võimalikult kiiresti välja panna, no et linnas moraali tõsta. No ja ma nägin, et sinu nimi oli järgmise kuu Tate’i konverentsiprogrammis, ja mõtlesin, et kui sa juba siia poolkerale tuled, äkki mahutad selle töö ka oma kavasse?“
„Mina?“ Mu hääl kõlas nagu piiksatus. Ma ei hinda võltsi tagasihoidlikkust: ma teen oma tööd suurepäraselt. Aga sellise töö jaoks, kord elus ette tuleva võimaluse jaoks, mis su karjääriredeli kõrgemasse otsa lennutab, leidub vähemalt tosin inimest, kellel on palju pikem kogemus ja palju paremad sidemed Euroopas. „Miks mitte sina?“ küsisin.
Amitai teadis Sarajevo haggada kohta rohkem kui ükski teine elav hing, ta oli selle kohta monograafiaid kirjutanud. Ma teadsin, et võimalus oma uurimisobjektile käed külge panna oleks talle meeldinud. Ta ohkas sügavalt. „Serblased on viimased kolm aastat raiunud, et bosnialased on fanaatilised moslemid, ja mõned bosnialased on neid vist viimaks uskuma jäänud. Paistab, et seal liigub praegu palju saudide toetusraha, ja juudi palkamine leidis kõva vastupanu.“
„Oh, Amitai, mul on kahju …“
„Pole midagi, Channa. Ma olen heas seltskonnas. Nad ei olnud ka sakslasega nõus. Mina muidugi soovitasin esimesena Wernerit, ära solvu …“ Kuna herr doktor Werner Maria Heinrich pole mitte ainult minu õpetaja, vaid Amitai järel teine maailma juhtiv heebrea käsikirjade spetsialist, polnud mul kavaski solvuda. Aga Amitai selgitas, et bosnialased kannavad ikka veel sakslaste vastu vimma, sest just nemad algatasid Sloveenia ja Horvaatia tunnustamisega sõja. „Ja ÜRO ei taha ameeriklast, sest Ameerika kongress on UNESCO-t alati mustanud. Ma arvasin siis, et sina oled hea valik, sest kellel üldse on mingit arvamust austraallaste kohta? Ma ütlesin neile ka seda, et sinu tehnilised oskused pole kehvade killast.“
„Tänan hiilgava soovituse eest,“ sõnasin. Ja jätkasin siiramal toonil: „Amitai, ma ei unusta seda kunagi. Aitäh sulle, ausalt.“
„Võid mind tänada sellega, et dokumenteerid raamatut hästi, nii et saame vähemalt ilusa faksiimile trükkida. Saada mulle kõik pildid, mis sa teed, jah, ja aruande mustand, niipea kui saad.“
Tema hääl kõlas nii nukralt, et tundsin oma elevuse pärast süüd. Aga mul oli üks küsimus, mille pidin talle esitama.
„Amitai, kas autentsusega ei ole mingit probleemi? Sa ju tead kuulujutte, et sõja ajal …“
„Ei, sellega pole mingit muret. Raamatukoguhoidja Karaman ja tema ülemus, muuseumidirektor, tunnistasid selle ilma vähimagi kahtluseta ehtsaks. Selles mõttes on sinu töö lihtsalt tehniline.“
Tehniline. Seda me veel vaatame, mõtlesin endamisi. Suur osa minu tööst ongi tehniline. Teadus ja käsitööoskus, mida saab õpetada igale keskmiselt intelligentsele ja heade motoorsete oskustega inimesele. Aga vaja on veel midagi. Sul peab mineviku peale hea nina olema. Teadust kujutlusvõimega sidudes läheb mul mõnikord korda pääseda nende inimeste mõtetesse, kes raamatu valmis tegid. Ma mõtlen välja, kes nad olid või kuidas nad töötasid. Sel moel lisan ka mina mõne tera inimkonna tarkusesalve. See meeldib mulle mu töö juures kõige rohkem. Ja Sarajevo haggada kohta oli mul väga palju küsimusi. Kui suudaks ühelegi vastata …
Mul ei tulnud enam und ning ma panin dressid selga ja läksin välja, öistele tänavatele, kus ikka veel oli tunda maha loksunud õlle ja frittimisrasva kerget hapukat haisu, läksin alla randa, kuhu jõuab puhas ja soolane õhk poolt maakera enda alla võtva ookeani kohalt. Kuna oli sügis ja kesknädal, polnud liikvel peaaegu ühtegi inimest. Ainult mõned surfiklubi seina najal kössitavad joodikud ja rannarätiku peal teineteise ümber põimunud armastajapaar. Mind ei pannud keegi tähele. Hakkasin sammuma mööda vahust veeäärt, mis helendas tumedalt läikivate liivalaamade taustal. Enne kui arugi sain, hüppasin ja kargasin murdlainete eest põigeldes nagu laps.
See kõik juhtus nädal aega tagasi. Järgnenud päevadel mattus ülev tunne järjest rohkem viisataotluste, uute lennupiletite, ÜRO käskude-keeldude ja paraja portsu närvipinge alla. Kui ma oma tööriistakasti raskuse all lennukitrepist maandumisrajale taarusin, pidin endale meelde tuletama, et see on just täpselt selline tööots, mille nimel ma elan.
Mul oli hiiglasliku kausina meie ümber kõrguvate mägede imetlemiseks aega ainult paar sekundit, siis hüppas keskmisest autost välja sinise kiivriga sõdur – pikka kasvu skandinaavlase moodi mees –, haaras mu koti ja heitis selle kaubiku tagaossa.
„Ettevaatust!“ hüüdsin talle. „Seal sees on õrnad tööriistad!“ Sõdur lihtsalt rabas vastuseks mu käsivarrest kinni ja lennutas mind tagaistmele, virutas ukse kinni ja hüppas esiistmele juhi kõrvale. Automaatlukud sulgusid otsusekindla tümpsu saatel ja juht vajutas gaasipedaali põhja.
„See on mul esimene kord,“ ütlesin, püüdes muretuna näida. „Raamatukonservaatoreid tavaliselt soomusautodes tööle ei sõidutata.“ Ei sõdur ega hiigelmasina rooli taga küürutav kõhn, kurnatud olekuga eraisik, pea õlgade vahele tõmmatud nagu kilpkonnal, kostnud selle peale midagi. Toonitud akende taga möödus meist laastatud linn, mis paistis olevat üks suur šrapnellitabamustest räsitud hoonete segadik. Kaubikud sõitsid kiiresti, põigates mööda õõnsatest mürsuaukudest ja hüpeldes üle soomusautode rattajälgedest mõranenud bituumeni. Liiklus ei olnud tihe. Enamik inimesi liikus jalgsi. Nad olid kõhetud ja kurnatud, seljas tihedalt keha ümber tõmmatud mantlid, mis pidid neid kaitsma veel lõplikult saabumata kevade jaheduse eest. Möödusime kortermajast, mis nägi välja nagu minu lapsepõlve nukumaja, mille terve esisein oli maha tõstetud, nii et kõik toad olid näha. Selle maja seina oli minema pühkinud plahvatus. Aga täpselt nagu minu nukumajas, olid ka siin kõik nähtaval olevad toad möbleeritud. Majadest möödakihutamise ajal mõistsin, et inimesed ikka veel elavad seal, ainsaks kaitseks tuules lehvivad plastisiilud. Aga neil oli olnud pesupäev. Pesu laperdas purustatud betoonplokkide keskel turritavate kõverate metallvarbade vahele veatud nööridel.
Ma arvasin, et mind viiakse kohe raamatu juurde. Selle asemel täitsid päeva lõputud tüütud kohtumised, kõigepealt kõikide ÜRO ametnikega, kelle peas on kunagi olnud mõni kultuuriga seotud mõte, seejärel Bosnia muuseumi direktoriga, seejärel valitsusametnike pundiga. Ma poleks peagi algava töö ootuses ilmselt nagunii eriti magada saanud, aga umbes tosin tassi Türgi kohvi, mis mulle päeva jooksul oli serveeritud, muutsid uinumise veelgi raskemaks. Võib-olla sellepärast mu käed ikka veel värisesidki.
Politseiraadiost kostis äkitselt raginat. Järsku olid kõik jalgel: politseinikud, valvurid, Sajjan. Pangaametnik avas poltidest ukse ja kolmnurkses lahingurivis edasi liikudes sisenes veel terve trobikond valvureid. Nende keskel oli sinistes luitunud teksades kõhn noor mees. Arvata oli, et tema on see muuseumi seanahavedaja, kes oli meil kõigil oodata lasknud. Aga mul ei olnud tema peale ärritumiseks aega, sest ta kandis kätel metallkasti. Kui ta selle pingile asetas, nägin, et see oli suletud mitme pitseeritud vahatempli ja kleeplintidega. Ulatasin talle oma skalpelli. Ta murdis pitsatid lahti ja kergitas kaant.
