neile mööda pikki, ornamentidega kaunistatud koridore, kuni nad laskusid marmortrepist varakambri juurde. Ootasin, et keegi peauksed avaks, kui Karaman ümber pööras ja mulle järele hüüdis.
„Ehk tohib teid õhtusöögile kutsuda? Ma tean ühte kohta vanalinnas. Tehti just eelmisel kuul uuesti lahti. Kui päris aus ja siiras olla, siis ei saa ma toidu eest pead anda, aga vähemalt on see Bosnia toit.“
Kavatsesin keelduda. See käib mul automaatselt. Aga siis mõtlesin, et miks ka mitte? Parem ikka kui mingi toateeninduse pakutud maitsetu saladuslik lihaollus minu kõledas hotellitoas. Ütlesin endale, et see on põhjendatud uurimistöö. Ozren Karamani päästeaktsioon oli teinud temast osa raamatu ajaloost ja ma tahtsin selle kohta rohkem teada saada.
Jäin trepiotsale teda ootama ja kuulsin, kuidas kambri uks pneumaatilise visina saatel avanes ning seejärel metallvarbade kõlinal sulgus. See heli oli lõplik ja julgustav. Vähemalt raamat on selleks ööks kindlas kohas.
III
Me astusime pimedale linnatänavale ja ma väristasin õlgu. Suurem osa lumest oli päeva jooksul kadunud, aga nüüd läks jälle külmemaks ja rasked pilved olid kuu varjanud. Tänavavalgustus ei töötanud. Kui taipasin, et Karaman oli pakkunud, et läheksime vanalinna jalgsi, tundsin kõhus jälle kivist raskust.
„Kas olete kindel, et see on, noh, OK? Kas me ei võiks lasta minu ÜRO-eskordil meid sõidutada?“
Ta tegi põlastava grimassi, nagu oleks haistnud midagi ebameeldivat. „Need üleelusuurused tankid, millega nad sõidavad, ei mahu Baščaršija kitsastele tänavatele,“ sõnas ta. „Ja snaiprid pole juba nädal aega tegutsenud.“
Lahe. Suurepärane. Jätsin maajagamise ÜRO viikingitega tema hooleks ja lootsin, et ta ei suuda neid veenda laskma mul ilma eskordita välja minna. Minu õnnetuseks oli ta üsna veenev vennike – või vähemalt kangekaelne – ja lõpuks asusime jalgsi teele. Ta astus pika sammuga ja ma pidin tema kannul püsimiseks kiirust lisama. Kõndides esitas ta omamoodi turismivastase monoloogi – nagu oleks ta giid otse põrgust – ja kirjeldas linna rusudes ehitisi. „See on presidendihoone, neorenessansi stiilis, serblaste lemmiksihtmärk.“ Mõne kvartali kaugusel: „Need on olümpiamuuseumi varemed. Siin oli kunagi postkontor. See on katedraal. Neogooti. Eelmiste jõulude ajal oli siin kesköine missa, aga nad pidasid seda keskpäeval, sest iseenesestki mõista ei tule keegi öösel välja, kui ta just enesetappu ei plaani. Sellest vasakul näete sünagoogi ja mošeed. Paremal on ortodoksi kirik. Kõik need kohad, kus keegi meist jumalateenistustel ei käi, üksteisest väga mugavalt saja meetri kaugusel.“
Proovisin ette kujutada, kuidas end tunneksin, kui Sydney äkitselt samamoodi ribadeks kistaks ning mu lapsepõlve maamärgid purustataks või hävitataks. Ärkad ühel päeval üles ja avastad, et Põhja-Sydney rahvas on Harbouri sillale barrikaadid üles löönud ja pommitavad ooperiteatrit.
„Võib arvata, et linna peal jalutamine on ikka veel nagu väike luksus,“ laususin, „pärast neli aastat kestnud snaiprite eest põgenemist.“ Ta kõndis veidi maad minust eespool. Ta jäi äkitselt seisma.
„Jah,“ sõnas ta. „Enam-vähem.“ Mingil moel valas ta sellesse järsku vastusesse terve ämbritäie sarkasmi.
Austria-Ungari aegsed Sarajevo laiad puiesteed olid järk-järgult andnud teed Ottomani impeeriumi linna kitsastele munakiviradadele, millel seistes õnnestus käsi laiali ajades peaaegu puudutada majasid kahel pool tänavat. Hooned olid ehitatud väikese mõõtkava järgi, justkui oleks need mõeldud kääbuste jaoks, ning olid nii tihedalt kokku pressitud, et meenutasid mulle purjakil sõpru, kes kõrtsist koju minnes teineteist püsti hoidsid. Suur osa sellest piirkonnast oli Serbia kuulide lennuulatusest välja jäänud, sellepärast hakkas siin silma palju vähem kahjustusi kui linna nüüdisaegses osas. Khoja kutsus minaretis usklikke aksham’i, õhtupalvet pidama. See oli heli, mida ma seostasin kuumade paikadega – Kairo, Damaskusega –, mitte kohaga, kus jalge all krudiseb härmatis ning mošee kupli ja kivist rinnatise vahele jäävasse kitsusesse on kogunenud väikesed lumehanged. Pidin endale meelde tuletama, et islam oli kunagi põhja poole tungides jõudnud lausa Viini müürideni. Et haggada valmistamise ajal oli muslimite hiiglaslik impeerium nagu ere valguskiir keskaja pimeduses, see oli koht, kus teadus ja poeesia endiselt õitsesid, kus juudid, keda kristlased piinasid ja tapsid, leidsid rahupaiga.
Siinse väikese mošee khoja oli vana mees, aga tema hääl kõlas külmas öises õhus võimsa, kindla ja kaunina. Kutsele vastas ainult käputäis sama vanu mehi, kes hoovi munakivikattel jalgu lohistasid ja jääkülmas purskkaevuvees kohusetundlikult käsi ja nägu pesid. Seisatasin hetkeks, et neid vaadata. Karaman käis minu ees, kuid ta pöördus ja tema pilk järgnes minu omale. „Seal nad ongi,“ sõnas ta. „Serblaste ettekujutuste keevaverelised muslimi terroristid.“
Tema valitud restoranis oli soe ja kärarikas ning seda täitsid grillitud liha hõrgud aroomid. Ukse kõrval oleval pildil oli näha restorani omanikku, kes kandis sõjaväevormi ja vehkis hiiglasliku bazuukaga. Tellisin taldrikutäie cevapcici’t, see on ilma nahata vorst. Karaman tellis riivkapsasalati ja klaasitäie jogurtit.
„Üsna askeetlik,“ ütlesin ma.
Ta naeratas. „Ma olen juba lapsepõlvest saadik taimetoitlane. Piiramise ajal tuli see kasuks, sest liha polnud kuskilt saada. Muidugi, ainukesed aedviljad, mida kätte sai, olid enamasti rohutuustid. Rohusupp, sellest sai minu firmaroog.“ Ta tellis kaks õlut. „Õlut sai kätte isegi piiramise ajal. Pruulikoda oli ainuke koht linnas, mis kordagi uksi ei sulgenud.“ „Austraallased oskaksid seda vääriliselt hinnata,“ sõnasin.
„Mõtlesin teie sõnade peale meie maalt pärit inimeste kohta, kes Austraaliasse rändasid. Meil käis muuseumis tegelikult päris palju austraallasi, vahetult enne sõda.“
„Jah?“ kostsin hajameelselt oma õlut libistades, pean ütlema, et see oli pisut seebine.
„Hästi riides, rääkisid kohutavalt halvasti bosnia keelt. Käisid ka mõned inimesed Ühendriikidest. Keskmiselt viis tükki päevas, tulid oma perekonna ajalugu uurima. Me andsime neile raamatukogus hüüdnime ühes Ameerika telesaates esinenud mustanahalise mehe järgi – Kinta Kunte.“
„Kunta Kinte,“ parandasin teda.
„Jah, tema ise: me hüüdsime neid Kunta Kintedeks, sest nad otsisid oma juuri. Nad tahtsid vaadata riiklikke ajalehti aastatest 1941–1945. Keegi neist ei lootnud oma sugupuus leida partisane. Nad ei tahtnud olla vasakpoolsete järeltulijad. Alati ikka natsionalistlikud fanaatikud – tšetnikud, ustašid, teise maailmasõja mõrtsukad. Kujutage ette, et keegi tahab selliste inimestega seotud olla. Soovin, et oleksime siis teadnud, et nemad kuulutasid ette tormi. Aga me ei tahtnud uskuda, et selline hullus võiks kunagi siia jõuda.“
„Ma olen alati sarajevolaste puhul pisut imetlenud, et sõda neile nii suure üllatusena tuli,“ ütlesin. See paistis mulle olevat mõistlik reaktsioon. Kes ei langeks eitamisseisundisse, kui su naaber järsku sinu pihta tulistama hakkab, suvaliselt ja ilma kahetsuseta, nagu sa oleksid mingi soovimatu võõrliik, mu kodumaal hävitavad farmerid niimoodi jäneseid.
„See on tõsi,“ sõnas tema. „Aastaid tagasi vaatasime, kuidas Liibanon laiali lagunes, ja ütlesime: „See on Lähis-Ida, nad on seal primitiivsed.“ Siis nägime leekides Dubrovnikut ja ütlesime: „Meil Sarajevos läheb teisiti.“ Me kõik mõtlesime nii. Kuidas saaks siin alata etniline sõda, selles linnas, kus iga teine inimene on segaabielu tulemus? Kuidas saaks pidada ususõda linnas, kus keegi kunagi kirikuski ei käi? Minu jaoks on mošee nagu muuseum. Veider ajaviide, mida harrastatakse koos vanavanematega. Maaliline vaatepilt,
