asjad primitiivsed …” Ta kaotas mõttelõnga, kallas oma õlle paari lonksuga kõrist alla ja tellis veel kaks õlut.
„Tahtsin küsida päeva kohta, mil te haggada päästsite.“
Ta krimpsutas nägu ja vaatas oma käsi, mis puhkasid kohvikulaua laigulisel lamineeritud kattel. Ta sõrmed olid pikad ja peenikesed. Naljakas, et ma seda varem ei olnud märganud, siis, kui olin tema vastu ebaviisakas ja kartsin, et ta võib oma käpa ilma kooskõlastuseta mu hinnalise pärgamendi peale lajatada.
„Te peate ühest asjast aru saama. Kõik oligi nii, nagu ma just rääkisin. Me ei uskunud, et puhkeb sõda. Meie juht oli öelnud: „Sõja pidamiseks on vaja kahte poolt ja meie ei hakka võitlema.“ Mitte siin, mitte meie kallis Sarajevos, mitte meie idealistlikus olümpialinnas. Meie olime sõdimiseks liiga intelligentsed, liiga küünilised. Muidugi, selleks, et surra lolli, primitiivset surma, ei pea olema loll ja primitiivne. Praegu me teame seda. Aga siis, nendel esimestel päevadel tegime me kõik asju, mis olid pisut hullumeelsed. Lapsed, teismelised, nemad läksid sõja vastu meelt avaldama, plakatite ja muusikaga, nagu oleks piknikule läinud. Isegi pärast seda, kui snaiprid tosina neist maha olid lasknud, ei saanud nad veel asjale pihta. Me ootasime, et rahvusvaheline kogukond teeb asjale lõpu. Mina uskusin seda. Ma muretsesin selle pärast, kuidas need mõned päevad vastu pidada, see oli kõik, sel ajal kui maailm – kuidas te ütletegi? – ennast kokku võtab.“
Ta rääkis nii vaikselt, et ma vaevalt kuulsin teda restorani täitva naerulagina taustal. „Mina olin kustos, muuseumit pommitati. Me ei olnud selleks valmis. Kõik seal oli kui peo peal. Muuseumis oli kahe kilomeetri jagu raamatuid ja muuseum oli tšetnikute kahuritest ainult kahekümne meetri kaugusel. Ma mõtlesin, et üksainuke fosforipomm võib kogu kupatuse maani maha põletada, või et need … need … bosnia keeles papci, ma ei oska seda tõlkida.“ Ta surus käe rusikasse ja rullis sellega üle laua. „Kuidas te kutsute loomade jalgu? Lehma või hobuse omi?“
„Sõrg? Kabi?“ pakkusin mina.
„Jah, just. Me kutsusime vaenlasi „kapjadeks“ – miski, mis on pärit taluõuest. Ma mõtlesin, et kui nad muuseumisse sisse pääsevad, trambivad nad seal kulda otsides kõik segi ja hävitavad asju, mille väärtust nad ei oska isegi aimata, sest on selleks liiga rumalad. Mingil moel läks mul korda jõuda politseijaoskonda. Enamik politseinikest oli läinud linna kaitsma, nii hästi kui nad suutsid. Politseinik vastuvõtulauas ütles: „Kes tahaks oma pea pakule panna mingite vanade asjade päästmiseks?“ Aga kui ta sai aru, et ma lähen sinna nagunii, üksinda, leidis ta mulle appi kaks „vabatahtlikku“. Ta ütles, et ei saa lasta inimestel arvata, et tolmusel raamatukoguhoidjal on rohkem julgust kui politseinikel.“
Nad viisid mõned suuremad asjad sisemistesse ruumidesse. Väiksemad väärtuslikud asjad peitsid nad sinna, kust rüüstajad neid otsida ei taipaks, näiteks koristaja töövahendite ruumi. Ozreni pikad käed lehvisid õhus, kui ta kirjeldas esemeid, mille oli päästnud – Bosnia iidsete kuningate ja kuningannade luukered, haruldased eksemplarid loodusloost. „Ja siis proovisin haggadad leida.“ 1950. aastatel oli ühte muuseumitöötajat kahtlustatud haggada varastamiseks sepitsetud vandenõus, nii oli sellest ajast alates muuseumidirektor ainuke inimene, kellele anti teada seifi turvakood. Aga direktor elas teisel pool jõge, kus käisid kõige ägedamad lahingud. Ozren teadis, et see mees muuseumini ei jõuaks.
Ozren jätkas juttu vaikselt, lühikeste, kiretute lausetega. Valgust polnud. Katkine toru. Veetase tõusis. Pommid tabasid müüre. Lünkade täitmine jäi minu hooleks. Ma olin viibinud piisavalt paljudes muuseumikeldrites, et ette kujutada, kuidas kõik oli olnud. Kuidas iga muuseumit raputanud pommiplahvatus valas hinnalised asjad, ja ka tema enda, üle krohvirahega, mis jõudis otsapidi tema silmadesse, kui ta seal pimedas küürutas, värisevate kätega, süüdates üht tikku teise järel, et näha, mida ta teeb. Kuidas ta ootas, et pommitamises tuleks vahe sisse ja ta kuuleks trumlite liikumist, kui katsetas ühte numbrikombinatsiooni teise järel. Ja kui vahe saabus, ei kuulnud ta ikkagi midagi, sest veri ta peas tagus liiga kõvasti.
„Kuidas teil ometi õnnestus see lahti muukida?“
Ta tõstis käed, peopesad taeva poole. „See oli vana seif, mitte väga keeruline …“
„Aga ikkagi, kui suur on võimalus …“
„Ma ei ole religioosne inimene, nagu ma ütlesin, aga kui ma kunagi üldse olen imedesse uskunud … see, et ma selle raamatuni jõudsin, sellises olukorras …“
„Ime oli see,“ laususin mina, „et te …“
Ta ei lasknud mul lõpetada. „Palun,“ katkestas ta mind vastumeelsusest nägu krimpsutades. „Ärge tehke minust kangelast. Ma ei tunne ennast kangelasena. Ausalt, mul on sitt tunne kõigi nende raamatute pärast, mida ma päästa ei suutnud …“ Ta pööras pilgu kõrvale.
Arvan, et see mu ära tegigi, see pilk. See vaoshoitus. Võib-olla sellepärast, et ma ise olen terve elu olnud vapruse vastand, olen kangelaste suhtes alati veidi kahtlustav olnud. Ma kipun arvama, et neil pole kujutlusvõimet või et pole lihtsalt võimalik, et nad suudaksid korda saata neid hullumeelselt julgeid tegusid, mida nad teevad. Aga siin oli mees, kellel oli nutt kurgus kadunud raamatute pärast ja kellelt tuli tema teo üksikasjad otsekui tangidega välja kiskuda. Mulle hakkas tasapisi tunduma, et ta täitsa meeldib mulle.
Siis saabus toit, väikesed mahlased lihakoogid, piprased ja tüümiani järele lõhnavad. Ma olin kohutavalt näljane. Sööstsin taldriku kallale ja püüdsin lihatükke kuumade ja pehmete Türgi leivakeste peale. Olin toiduga nii agaralt ametis, et mul läks natuke aega, enne kui mõistsin, et Ozren ei söönud, vaid vaatas üksisilmi mind. Tal olid rohelised silmad, tumeda sambla värvi rohelised, vase- ja pronksikarva laikudega.
„Vabandust,“ ütlesin. „Ma ei oleks pidanud kõige selle kohta küsima. Ajasin teil söögiisu pealt ära.“
Ta naeratas virilalt – oma ligitõmbavat, kõverat irvet. „Asi pole selles.“
„Milles siis?“
„Noh, kui ma teid täna töötamas vaatasin, oli teie nägu nii rahulik ja tüüne, te meenutasite mulle ortodokssetel ikoonidel olevat Jumalaema. Päris lõbus on vaadata, et nii taevalikul näol peegeldub nii maine söögiisu.“
Mulle käib närvidele, et ma punastan veel praegugi nagu mingi koolitüdruk. Tundsin, kuidas veri näkku tõuseb, ja proovisin teeselda, et kompliment läks mul kõrvust mööda. „Ja see on üks võimalus osutada sellele, et ma söön nagu põrsas,“ ütlesin naerdes.
Ta nõjatus minu poole ja pühkis mu põselt rasvapleki. Ma ei naernud enam. Haarasin ta käe enne, kui ta jõudis selle ära tõmmata, ja pöörasin selle oma peos teistpidi. See oli õpetlase käsi, selles polnud kahtlustki, puhaste ja hästi hoitud küüntega. Aga kätel olid ka rakud. Arvata on, et isegi teadlased pidid piiramise ajal puid lõhkuma, kui neil õnnestus neid leida. Ta sõrmeotsad läikisid mu põselt pühitud lambarasvast. Tõstsin need oma huulte juurde ja lakkusin aeglaselt, ükshaaval. Ta rohelised silmad jälgisid mind, ja neis oli küsimus, millest igaüks oleks aru saanud.
Tema korter oli lähedal, see asus pagaripoe kohal oleval ärklikorrusel, Magusa Nurga nime kandval ristmikul. Poodi viiv uks oli udune ning sisenedes võttis meid vastu soojapahvakas. Poe omanik tõstis tervituseks jahuse käe. Ozren lehvitas vastuseks ja juhtis mu siis läbi rahvarikka kohviku ärklitrepi juurde. Krõbeda saiakooriku ja põlenud suhkru lõhn järgnes meile.
Ozren sai end püstiste pööningutalade all vaevu sirgu ajada. Tema isepäiste lokkide otsad paitasid madalamaid talasid. Ta pöördus, et võtta mu jakk, ja
