taha kinni. Nõel kõlises põrandale langedes ja üks juuksesalk langes mu paljastele õlgadele. Ma väristasin end ja ta põimis käed mu ümber.
Hiljem lebasime linade ja riiete kuhja peal. Ta elas nagu üliõpilane, voodiks õhuke madrats, mis päevaks vastu seina lükati, raamatute ja ajalehtede virnad hooletult toanurkadesse lükatud. Ta oli lahja nagu traavel, ta keha koosnes ainult pikkadest luudest ja kõhetutest lihastest. Sellel kehal polnud grammigi rasva. Ta keerutas mu juuksesalku ümber oma sõrme. „Nii sirged. Nagu jaapanlastel,“ ütles ta.
„Eks sina oled ju ekspert?“ õrritasin mina. Ta krimpsutas nina, tõusis ja valas meile kaks klaasi vürtsikat rakit. Ta ei olnud saabudes tuld põlema pannud, kuid nüüd süütas ta paar küünalt. Kui leek rahunes, nägin, et ärklikorruse tagumist seina täitis suur maal, naise ja lapse portree, paksudes värvides kiirete tõmmetega tehtud impasto. Beebi jäi osaliselt peitu naise kumerasse tõmmanud keha taha, mis paistis seda varjavat otsekui kaitsev kaar. Naine oli meist eemale pöördunud, kehaga lapse poole, aga vaatas üle õla kunstniku poole – meie poole – kindla ja hindava pilguga, ta oli ilus ja tõsine.
„See on imeilus maal,“ ütlesin ma.
„Jah, mu sõber Danilo – ma rääkisin temast enne – tema maalis selle.“
„Kes see naine on?“
Ta kortsutas kulmu ja ohkas. Tõstis siis klaasi, justkui tahaks toosti öelda.
„Minu abikaasa.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
