„See on tore.“
Chloe vinnas oma aukartustäratava kogu autost välja ja hakkas midagi istme tagant kobama. „Saadanas!“ pomises naine. „Ma unustasin rekvisiitide koti maha.“
„Mis rekvisiidid?“
„Asjad proloogi jaoks, tead küll: nuga, revolver, pudel sildiga „KIHVT“ …“
Melissa puhkes laginal naerma. „Juba esimene ülesanne läks metsa, ma kardan, et nüüd saad sa küll kinga.“
Chloe priskel näolapil peegeldus üksainus suur masendus. „Ta hakkab arvama, et ma olen lootusetu juhtum,“ halas naine.
„Ära ütle, et sa unustasid – ütle, et rekvisiitor pole neid veel ette valmistanud, ja ta peab nende kasutamist matkima. Nii tunneb ta end tõelise profina. Lähme nüüd, kell on peaaegu seitse. Hilinemise eest võetakse veel punkte maha.“
„Ma loodan, et kõik teised on kohal.“ Chloe vaatas kiirustades kruusaga kaetud platsil ringi. „Oi, tore, seal on Dittany auto – mitu inimest pidi temaga tulema.“
„Kelle?“
„Dittany[1.] Blairi. Ebaharilik nimi, eks? Vist mingi lille oma.“
„Väga ilus. See koht meeldib mulle.“ Melissa oli juttu ajades imetleva pilguga vana häärberi fassaadi silmitsenud, selle meekarva Cotswoldi kivist müürid särasid õhtuvalguses kuldsetena. „Iris mainis, et sel on muljet avaldav ajalugu.“
„Nii ma olen kuulnud jah. Põhiosas on hoone jakobiitide ajastust pärit, aga koht ise on palju vanem. Muidugi on majal palju juurdeehitisi ja seda on kaasajastatud. Uus tiib, kus on konverentsiruumid, asub maja taga, silma alt eemal.“
„Küllap maksab siin peatumine terve varanduse.“
Tammetaladega halli põrandat katsid paksud vaibad, õhus segunes delikaatseks aroomiks kuivatatud taimede, mööblivaha ja luksuse hõng. Marmorsambal seisis kullatud korv pronksikarva krüsanteemidega ja seinu katsid maalid üle põldude kappavatest ja hekke ületavatest hobustest ja koertest. Kivist nikerdatud vapiga kaunistatud kamina kohal rippus portree õhetavpunase näoga härrasmehest, keda ehtisid sarlakpunane jakk, must müts ja valge manisk.
„Eelmine omanik, kohalik jahiülem,“ andis Chloe Melissale teada.
Hetk enne naisi saabunud paari võttis parasjagu vastu hoolitsetud välimusega, elegantses mustas kostüümis ja laitmatu soenguga blond naine. Ta heitis pilgu sisse astunud Chloe ja Melissa suunas, läkitas neile särava naeratuse ja andis peaga märku edasi liikuda.
„Härra Mitchell ja tema kaaslased on seal,“ andis ta teada. „Minge otse siit edasi.“
„Milline hunnitu olend!“ sosistas Melissa, kui nad mööda koridori astusid.
„See on juhataja naine Kim Bellamy. Ma kohtusin nende mõlemaga möödunud nädalal, kui käisin etenduse andmise ruumi üle vaatamas. Nad mõlemad on väga abivalmis olnud.“
„Kuidas siis teisiti? Sa ju töötad nende ülemuse heaks,“ mainis Melissa. „Mida sina arvad, kas need briljandid on ehtsad?“
„Nägid küll niimoodi välja. Küllap neil on korralik palk – või on naisel jõukas imetleja.“
Nad astusid sisse kahe poolega uksest, millel oli silt kirjaga „Kloostriülema sviit“, ja jõudsid vestibüüli, mille kaudu pääses kööki, garderoobi ja tualettruumide juurde. Selle kaugemas otsas oli tiibuks kirjaga „Konverentsisaal“ ja kui kaks naist sellest sisse astusid, kostis avara puittahveldisega seinte ja kahetiivaliste akendega ruumi tagumisest osast summeri tasast suminat.
„Vaat see mulle juba meeldib, hea ajastus!“ Neile astus vastu noorepoolne hästi istuvas sinakashallis ülikonnas mees. „Õhtust, Chloe. See ongi näidendi kirjutanud daam?“
„Melissa, kas ma tohin sulle tutvustada …“ alustas Chloe, kuid tema katsed ametlikku viisakust üles näidata tõrjuti karmilt kõrvale.
„Richard Mitchell, kutsuge mind Mitchiks.“
„Melissa Craig, kutsuge mind Meliks,“ kuulis Melissa end talle pakutud kätt vastu võttes ütlemas.
Mehe silmad hoolsalt raseeritud päevitunud näos venisid üllatusest suureks. „See Mel Craig – krimikirjanik?“ Ta pöördus Chloe poole. „Sa ei maininud mulle poole sõnagagi, et näidendil on nii kuulus autor!“ Mitch raputas energiliselt Melissa kätt ja lasi selle siis ülimureliku ilmega vabaks. „Vabandust, ma ei oska üldse oma jõudu kontrollida. Loodetavasti ei vigastanud ma kirjatööd tegevat kätt!“
„Luud jäid ilmselt terveks,“ oletas Melissa sõrmi kõverdades ja sirutades ning hirmsat valu teeseldes.
Mees haaras tohutu murelikkusega naise käe pihkude vahele ja asus seda masseerima. Ta nahk oli soe ja kuiv, Melissa jaoks oli selline ootamatu kontakt vägagi meeldiv. „Nüüd peaks terve olema!“ kuulutas Mitch kõrisulghäälikute kahinal ja viltuse naeratusega, mis naisele silmapilk Joe pillatud märkust „harjuskist miljonäri“ kohta meenutas. Polnud kahtlustki, et oma üleannetu oleku ja metalse Londoni aktsendiga polnuks mehel mingit probleemi temast võlutud koduperenaisi kahekordses koguses apelsine ja banaane ostma ahvatleda.
„Las ma tutvustan oma semusid,“ jätkas Mitch. „See on meie Peen Pen.“ Ta haaras enda kõrval passinud sireda brüneti käsivarrest, kes tundus sellist tutvustusstiili pahaks panevat, kui huulte torutamise ja poolenisti raskete laugude taha peidetud tugevasti meigitud silmade pööritamise järgi otsustada. Mitch reageeris sellele vähimatki piinlikkust tundmata laia naeratusega.
„Vabandust, hertsoginna!“ Mees aimas järele aristokraati matkiva koomiku rõhutatud aktsenti. „Ma pidasin mõistagi silmas, et see on kõrgeauline Penelope de Lavier. Tervita meie näitekirjanikku, Pen.“
Penelope sirutas lõdva käe välja. „Kuidas käsi käib?“ uuris ta raugelt. „Te olete minu meelest nii tohutult tark.“
„Tänan,“ pomises Melissa.
„Ja see on Will Foley, mu isa vana semu hallidest aegadest. Ta peatub mõnda aega siin oma tütre juures. Mängib teie loos võmmi.“
Willil olid hõrenevad hallid juuksed ja kindel pilk, mis meenutas Melissale ta sõpra, politsei vaneminspektor Kenneth Harrist. Mees vahetas joogiklaasi paremast käest vasakusse ja haaras Melissa oma kindlasse haardesse.
„Meeldiv tutvuda, Mel. Mulle meeldivad teie raamatud.“
„Chris Bright on mu lapsehoidja,“ jätkas Mitch. „Jälgib, et ma kohtumistele jõuaks ja sopsus olles rooli ei kipuks.“ Tüüaka kehaehitusega umbes Mitchi-ealine jalgpalluri õlgade ja riiaka ilmega mees surus Melissa kätt ja noogutas talle sõnagi lausumata. „No nii, nüüd oledki meie kõigiga tuttav. Mis edasi saama hakkab, Chloe? Kus kõik teised on?“
„Küllap nad ootavad kööginurgas,“ arvas Chloe. „Ma ütlesin neile, et me kasutame seda lavatagusena.“
Mitchi laup tõmbus küsivalt kipra. „Lavatagusena?“
„Puhkeruumina. See on koht, kus näitlejad hinge tõmbavad, kui nad
