näojooned elustusid esimest korda ja ta asetas oma veripunaste küüntega käe Mitchi käsivarrele. „Aga loomulikult, kallis,“ nurrus naine. „Ma tunnen paljusid teatriinimesi.“ Pilk, mille ta mehe suunas läkitas, oleks võinud Arktika lumest lagedaks sulatada, ning ta hääl oli otsekui segu meest ja koorest, kui ta lisas: „Me lihtsalt peame end aegajalt äriasjadest vabaks rabelema ja mõnd Londoni etendust vaatama minema. Ja Stratford on ju siinsamas – ma lihtsalt jumaldan Shakespeare’i!“
„Tema meelest on tarvis mind harida,“ kuulutas Mitch reipalt kõigile kohalviibijatele.
Chloe andis Mitchi nägemata Melissa suunas silmi pööritades mõista „Mida ma sulle ütlesin?“ ja suundus siis ruumi kaugemas nurgas, lavana kasutamiseks mõeldud poodiumist vasakul asuva ukse poole. Naisel oli hoolimata ta suurest kogust graatsiline, vaat et kuninglik kõnnak ja ta riietus aplombiga. Sel õhtul kandis ta voogavat tubakapruuni kleiti, mis rõhutas ta värsket jumet ja aitas lopsakat, kuid proportsionaalset figuuri kaunimaks muuta.
Mitch jälgis ta minekut tunnustava pilguga ja mehe häälest kostis imetlust, kui ta mainis: „On see vast naine!“, teenides sellega ära kõrgeaulise Penelope pahakspaneva pilgu.
Chloe tuli tagasi, kaasas kolm naist ja üks mees, keda ta seejärel Mitchile ja tolle kaaslastele tutvustama asus. „Felicity mängib alusetult mõrvas süüdistatavat köögitüdrukut ja Norman on tema jäägrist armuke. Sheila on kangelanna toatüdruk, kes armastab samuti Normanit, kuid too tõrjub teda ja ta on kohutavalt armukade. Ja see,“ jätkas ta saleda, peente näojoonte ja siledate läikivate pruunide juustega naise poole pöördudes, „on Dittany, kes mängib peategelast Ann Bulli.“
„Ja kui kaunist peategelast!“ tunnustas Mitch Dittany tillukest kätt pihku võttes. „Milline vinge nimi! Mida see tähendab?“
Dittany vaatas mehele oma suurte kuldpruunide silmadega tõsiselt otsa. „See on pune, Kreeta saarel kasvav lõhnav maitsetaim. Mu isa on hobibotaanik ja pani meile õega taimenimed.“
„Tore mõte,“ arvas Mitch endiselt naise kätt hoides. „Kuidas su õe nimi on?“
„Asphodel[2.].“ Tõsisest hääletoonist kostis pisut kelmikust, kui tüdruk lisas: „Talle ei meeldi see sugugi, kuna koolis kutsuti teda Toonelaks, aga mina olen enda omaga päris rahul.“
Kui botaaniline nali ka Mitchi jaoks kaduma läks, siis Dittanyt pidas ta sellegipoolest võluvaks, selles polnud kahtlustki. „Ma pole kunagi ilusamat nime kuulnud ja see sobib sulle ideaalselt,“ kinnitas ta innukalt.
Penelope sikutas meest kärsitult käsivarrest. „Kallis,“ kurises naine, „me raiskame aega. Ma olen kindel, et Chloe ei jõua ära oodata, millal me algust teeme.“
„Oi, muidugi.“ Mitch lasi viimaks lahti Dittany käe, mida tüdruk polnud kiirustanud ära tõmbama. Mees vaatas ruumis ringi. „Pidage, kõik ei ole kohal. Kus siis kaks kurikaela on?“
„Varsti tulevad. Ma ütlesin neile, et meil läheb neid alles hiljem tarvis,“ teatas Chloe asjalikult.
Naise pisut kamandav hoiak pani Mitchi pilkavalt ja teeseldud aupaklikkusega kummardama. „Nagu arvate, proua! Mida me kõigepealt teeme?“
„Alustame proloogi läbivõtmisest, see tähendab sinust, Mitch, ja siis tuleb esimene stseen. Kas kõigil on osaraamat olemas?“ Järgnesid peanoogutused ja kinnitavad viiped osaraamatutega. „No nii. Mitch, Sheila ja Dittany lavale. Mitch, ma tahan, et sina oma repliikide ettekandmise ajal keskel lava servas seisaksid. Sa saad rekvisiitide jaoks väikese lauakese ja kui lõpetanud oled, siis võta see kaasa ja kohe lavalt vasakule ära.“
„Olgu. Kus mu rekvisiidid on?“
„Vabandust, need polnud veel valmis. Ma arvasin, et oled täna nõus lihtsalt markeerima.“
„Nii, vaatame siis, millest me räägime.“ Mitch uuris Chloe ettepanekut eirates osaraamatut. „Ah jaa: nuga, köis, püstol ja mürk. Pole muret, me võime improviseerida. Köögis ikka mõni nuga leidub, las keegi läheb vaatama. Chris, anna oma lips, sellest saab köis. Nii, nüüd mürk …“ Ta vaatas inspiratsiooni otsides ringi. „Ma tean! Pen, viska oma narkootikumid siia.“
„Oi, kallis, oleks kena, kui sa ei nimetaks neid sedaviisi – sa jätad mulje, nagu oleksin ma narkar!“ protesteeris Penelope.
„Ma tegin ainult nalja,“ muigas Mitch, kuid Penelope ei kavatsenud lasta mingitel kahtlustel õhku jääda.
„Need on taimsed kapslid, aitavad mul lõõgastuda,“ selgitas naine. „Äri ajamine on tänapäeval nii stressirohke ja ma lihtsalt ei talu mõtet rohtude võtmisest.“
„Ma olen sinuga täiesti nõus!“ hüüatas Dittany lavalt innukalt. „Mind huvitab samuti herbalism.“
„Tõesti või?“ Ükskõiksus Penelope hääles oli peaaegu ebaviisakas, kuid Dittany kas ei pannud seda tähele või otsustas sellest mitte välja teha.
„Tõesti jah. Paps avaldas just sel teemal väga huvitava raamatu. Kui tahad, võin seda sulle laenata.“
„Ei usu hästi, et mul oleks aega seda lugeda,“ vastas Penelope samasuguse tõrjuva hääletooniga; siis meenusid talle seltskondlikud kombed ja ta lisas: „Väga kena sinust seda pakkuda.“ Naine tuhnis käekotis ja tõi sealt lagedale väikese klaaspudelikese, mille silti ehtis erksavärviline lill, ning viskas selle Mitchile.
„Aitäh!“ Mees püüdis selle ühe käega kinni ja asetas toolile lava servas, millel ootasid juba Chrisi lips ja nuga, mille keegi oli ära toonud. „Revolvri puhul ma lihtsalt teesklen selle kasutamist.“ Ta sihtis kahe sõrmega Chloe suunas justkui pätte ja politseinikku mängiv väike poiss. „Põmm! Kas hakkan pihta?“
„Veel mitte. Dittany, võta tool ja istu Mitchi etteaste ajal lava tagumises servas. Sheila, sina seisa Dittany selja taha. Kui Mitch on lõpetanud, too Dittany tool lava ette, säti ta istuma ja asu harja ja kammiga tegutsema. Muide, kas sul on need kaasas?“
„Siin need on.“ Sheila tõstis nõutud asjad üles.
„Tubli. Etenduse ajaks sätime prožektori paika, aga praegu ei hakka me sellega vaeva nägema,“ jätkas Chloe. „Proloogi ajal jääb lava pimedusse, siis süttib ere valgus, mis hääbub lavavalguseks.“ Naine pööras pilgu lae suunas ja krimpsutas nägu. „Pagan! See on päevavalguslamp – ma tahtsin dimmeriga varianti. Huvitav, kas …“
„Ma lasen selle ära korraldada, kui vaja,“ katkestas teda Mitch. „Asju tuleb korralikult teha.“ Ta pöördus oma „lapsehoidja“ poole. „Aja asi joonde, Chris. Chloe ütleb sulle täpselt, mis ja kuidas.“
„Tänan, see oleks viimase peal!“ Naeratus peletas Chloe näolt varasema üleoleva ilme. „No nii, kas kõik on valmis?“
Will Foley köhatas hääle puhtaks ja näitas oma tühja klaasi. „Mind pole teil ilmselt mõnda aega tarvis?“
„Ee, ei, mitte kohe,“ vastas Chloe.
„Ma olen baaris,“ teatas Will ja suundus ukse poole.
„Ära nina täis tõmba!“ hüüdis Mitch talle järele. Ta tabas Penelope etteheitva pilgu ja läkitas naise suunas relvitukstegeva naeratuse, mis ta suunurkades lohukesed esile tõi. „Anna andeks, Pen! No nii, anname
