jaoks polnud selles midagi üllatavat. Mitch oli liialt väärtuslik saak – ja kõigi märkide kohaselt ühtlasi liiga kergesti mõjutatav –, et teda silma alt välja lasta.
„Ee, noh, ma kardan, et kõik osad on jagatud,“ tunnistas Chloe. „Kui tõepoolest aidata tahad, võid rekvisiitidega tegelemise enda peale võtta. Meil on tarvis palju suuremat mürgipudelit, millel oleks suur silt …“
„Ja selle peal pealuu ristatud säärekontidega,“ pakkus Mitch.
„… ja ühte pidemesse kaduva teraga nuga, mis kõik kohad verd täis pritsib …“
Mitch hõõrus vaimustunult käsi. „Uhke! Ma olen alati mõne sellisega mängida tahtnud!“
„Kas saad nende asjade korraldamisega hakkama?“ küsis Chloe mehe vahelehüüetele tähelepanu pööramata.
„Jah, ma usun küll.“ Penelope naeratus oli suuremeelne, kuid jahe. Melissa, kellele meenus Irise lause „mis hundi suus, see hundi kõhus“, tegi mõttes otsuse Chloe võimalikult kiiresti asjade seisuga kurssi viia.
„Hakkame siis pihta,“ ütles Chloe. „Valmis, Mitch?“
„Ikka.“ Mitch võttis koha sisse, köhatas kurgu puhtaks ja asus traditsioonilises laadaetenduse stiilis esimesi ridu deklameerima:
Hea rahvas, meie näidend täna toob
te ette ühe vana, kurva loo,
mis räägib roimast, mille taga kired,
ja hirmsast vihast, mis võib olla pime.
Melissa vaatas silmanurgast Chloe poole ja nägi, kuidas naise kulmud üllatuses ja tänumeeles kerkisid. Mitch, kes oli nüüd asjas täiesti sees, alustas järgmise salmiga, mille kaks esimest rida ta klassitäie viieaastaste jõmpsikate poole pöörduva koolipapa stiilis ette kandis:
Üks meie näitlejatest keset seda melu
siinsamas teie ees peab jätma oma elu.
Teise poole ettelugemise ajal muutus ta hoiak taas: mees pööritas silmi, manas näole ähvardava irve ja tõi järgmised read kuuldavale hauataguse häälega, ise samal ajal järgemööda „mõrvarelvi“ ja nende kasutamisega kaasnevaid tegevusi järele aimates:
Eks kõik te ilmselt taha teada juba?
Toob talle surma köis? Või mürk? Või püstol? Nuga?
Viimaseid sõnu lausudes viskas ta osaraamatu maha, haaras kahe käega noapidemest, tõstis selle pea kohale ja torkas hullumeelse naerulagina saatel kujuteldava ohvri kehasse. Ülejäänud trupi liikmete seast kostis kõkutamist, kuid Chrisi näoilme väljendas koomilist segu tüdimusest ja piinlikkusest, sellal kui Penelope ükskõikse näoga oma sõrmeküüsi silmitses.
„Kas sobis või?“ uuris Mitch, kes näis endaga igati rahul olevalt.
„Viimase peal!“ hõikas Dittany, mis tõi mehe näole õndsalt särava naeratuse.
„Polnud viga,“ nõustus Chloe, „aga ära lavalt lahkumist unusta.“
„Ah? Jah, muidugi.“ Mitch tõstis kuulekalt üles lauakese koos sellel olevate kokkuklopsitud rekvisiitidega ja eemaldus, sellal kui Sheila ja Dittany oma koha sisse võtsid.
„Arvad, et ta tuleb toime?“ sosistas Melissa Chloele kõrva.
„Tal on annet. Nüüd jääb loota, et Will pooltki nii hea oleks.“ Mitch võttis õllekruusist pika sõõmu ja küsis: „Kuidas oleks sobiva muusikaga?“
Pärast enam kui kaks tundi kestnud ja suuresti üle kivide ja kändude kulgenud proovi oli Chloe vastuseks Mitchi palvele – mida toetas Penelope – kuulutanud, et esimeseks korraks pole paha ja selleks õhtuks võiks joone alla tõmmata. Nüüd lõõgastus terve trupp koos sponsori ja tolle kaaskonnaga väikeses erabaaris.
Chloe kaalus Mitchi ettepanekut. „Me võiksime ilmselt muusikaklubi käest küsida, kas nad saaksid meile trio või midagi sellist mängima korraldada,“ arvas ta.
Mitch turtsatas naerda. „Ma ei räägi siin mingist kammerorkestrist! Ma mõtlen klaverimängijat nagu vanades tummfilmides. Kuidas on, Chloe, kas selles teie muusikaklubis on keegi, kes sellist muusikat mängida oskaks? Tead küll, tidiritiritt, tidiritiritt, näiteks siis, kui kurikaelad minema jooksevad, ja kummituse ilmudes TADADADAMM, TADADADAMM …“
„Jah, juba taipasin.“ Chloe ühines teiste naeruga, sellal kui Mitch teeseldud hirmus silmi pööritas ja mõlema käega kõuemürinat tekitades vastu lauda trummeldas, nii et joogiklaasid tantsu lõid.
„Minu meelest oleks see viimase peal!“ Apelsinimahlaklaasi hoidev Dittany noogutas heakskiitvalt. Ta tüünet tõsidust valgustas äkki imearmas naeratus. „Geniaalne!“
Micth pilgutas silmi nagu päikesest pimestatud mees. „Arvad nii?“ Loomupärasest viisakusest suunas ta selle küsimuse ka Chloele, kuid ta silmad andsid kõigile teada, kumma arvamust ta ülemaks hindab.
„Oo jaa!“ Dittany silmad särasid innukalt. „See sobiks komejandiõhustikuga suurepäraselt, eks ole, Melissa?“
„Jaa, miks mitte, aga ehk peaks Mitch enne asjad lavastajaga läbi rääkima,“ vastas Melissa, püüdes sel moel ohje taas Chloele üle anda ja samal ajal Mitchi tähelepanu Dittanylt kõrvale juhtida. Penelope näoilme polnud selle jutuajamise jooksul talle märkamata jäänud ja sellest oli ilmeksimatult tunda tormihoiatust.
„Sellele tasub mõelda,“ arvas Chloe Melissale tänulikku pilku heites. „Me peaksime sel juhul korraldama klaveri kohaletoimetamise.“
„Pole muret. Korralda see ära, Chris.“
„Pea nüüd hoogu,“ ütles Chloe sellal, kui Chris käe märkmiku järele küünitas. „Me pole seda veel läbi mõelnud. See peab sobilik klaver olema.“
„Selge see,“ nõustus Mitch. „Selline vanamoodne kõrtsiklaver. Lepi kõik Chrisiga kokku.“
„Kogudusemaja saalis on üks kole vana klaver,“ pakkus Melissa. „Ma usun, et nad oleksid valmis seda meile laenama, kui saavad vastu annetuse katuseparandusfondi. Chloe, kas ma räägin kirikuõpetajaga?“
„Tänan. Arutame seda asja teel koju.“ Chloe tõi kotist märkmiku lagedale. „No nii, järgmise proovi kuupäev. Kas järgmisel nädalal samal ajal sobib kõigile?“
„Järgmisel nädalal?“ Penelope näis õudust tundvat. „Kas me peame seda … seda kometit … enam kui kuu aega iga nädal tegema?“
„Sa pääsed veel kergelt. Kui tegemist oleks tavapikkuses lavastusega, teeksime proovi vähemalt paar kuud ja esietendusele eelneval nädalal igal õhtul,“ teatas Chloe talle asjalikult. „Aga ilmselt saame paar järgmist korda ka sinuta hakkama, eeldusel, et sa peaproovi ajal kohal oled.“
„No näed, Pen, ei mingeid probleeme,“ tähendas Mitch ükskõikse naeratusega. „Ma hoian sind asjadega kursis.“
„Oi,
