Kiirabi on meie elupuuheki ääres seisma jäänud, kaks rohelisse riietunud parameedikut kükitavad maas. Nende ees asfaldil lebab Bianca. Mu kallis naine.
2. MIKAEL
ENNE ÕNNETUST
Suvi 2015
Kohtasin Fabian ja Jacqueline Selanderit esimest korda siis, kui olime siia just kolinud. Bella oli nädalavahetusel saanud kolmeseks ja ma pidin autosse kinnitama uue turvatooli, mille olin Blocketist võileivahinnaga leidnud. Päike praadis mu kaela, kui kõõlusin, märg nagu kassipoeg, pool keret autos, ja kiskusin turvavööd, mis oli mitu sentimeetrit liiga lai selle näruse augu jaoks, millest vöö kasutusjuhendi kohaselt läbi pidi minema. Vandesõnad pressisid ninast ja suunurkadest välja. Ma ei pannud tähele, et keegi oli mulle selja taha hiilinud.
„Uus R-disain, jah?“
Vöö libises mul käest ja neetud turvatool vajus külili. Kui olin oma ülakeha tagaistmelt välja ukerdanud ja kõige suurema higi otsmikult pühkinud, silmasin lühikeste traksipükste ja BMW-nokatsiga kutti. Ta seisis meie sissesõiduteel ja uuris autot.
„See on sportmudel,“ ütlesin ma.
„Ma teadsin,“ vastas poiss. „R-disain.“
Kui vana ta võis olla? Kaksteist, kolmteist?
„Diiselmootor,“ sõnas ta. „Pistikhübriid, eks?“
„Peab paika,“ vastasin ma.
Poiss naeratas.
„Selge see.“
Tegelikult ei olnud mul aega, aga ma ei tahtnud ebasõbralikku muljet jätta.
„Ma olen Fabian,“ ütles kutt. „Ma elan ka selle hoovi peal.“
Köpinge äärel asuv elamupiirkond oli jagatud väikesteks hoovideks, mis koosnesid asfalteeritud nelinurksest platsist, mida ümbritses neli enam-vähem identset seitsmekümnendate esimesel poolel ehitatud eramaja. Igal hoovil oli armas Astrid Lindgreni teostest pärit nimi: Bullerby, Vahtramäe, Soolavarese ja Kirsiorg. Meie elasime Lärmisepa tänaval. Täpselt nagu Lota, olin ma öelnud oma lastele, kes mind mõistmatute nägudega jõllitasid.
„Siis saavad meist naabrid,“ ütlesin Fabiani-nimelisele poisile.
„Okei,“ vastas ta ja silitas käega Volvo põrkerauda, nagu olnuks see mõni loom. „Sa oleksid pidanud hoopis BMW ostma. Sama raha eest rohkem.“
Ma naersin, aga tal oli täiesti tõsine nägu peas.
„BMW 530 touring,“ ütles ta. „Sellel on kakssada seitsekümmend kaks hobujõudu. Palju sellel on?“
„Ma ei tea.“
Minu jaoks on auto transpordivahend. Ma ei taha rohkemat kui parajalt neutraalset värvi ja piisavalt pagasiruumi.
„Kakssada viisteist,“ vastas poiss.
Ta tundus endas kindel.
Kavatsesin just tagasi autosse sukelduda, kui üle hoovi ligines üks naine.
„Seal sa oledki, Fabian!“
Teda ümbritses eriline sära. Pikad jalad lühikestes pükstes, nii päevitunud, et tema hambapastavalged hambad ja taevakarva silmad lausa särasid.
„Talle meeldivad autod,“ sõnas naine.
„Seda ma kahtlustasingi.“
„Mulle meeldib BMW,“ vastas Fabian.
Naine, kes paistis olevat Fabiani ema, naeris ja sirutas välja pikkade roosade küüntega käe.
„Nii et teie oletegi siia kolinud? Null kaheksad, ma kuulsin.“
Null kaheksad?1 Kas inimesed tõesti ütlesid veel nii? Ma ei tundnud kedagi, kellel oleks enam lauatelefon, peagi pidid suunakoodid olema samasugune möödanik kui numbrikettad ja bakeliittorud.
„Ee, nojah,“ vastasin ma ja hõõrusin peopesa enne käesurumist vastu pükse. „Micke.“
„Minu nimi on Jacqueline. Mina ja Fabian elame number viieteistkümnes.“
Ta osutas majale ühe sissesõidutee taga, mille plaatide vahel vohas umbrohi ja kus meetrikõrgune aed paistis vajavat pintsliga üle käimist. Välisukse kõrval seinal oli hobuseraud ja puust tuulekell, hõbedane üks ja külili vajunud viis.
Meie majanumbrit tähistanud metallnumbrid olin ma juba fassaadilt maha võtnud. Bianca oli nii nõudnud. Ta oli nõustunud elama majas number kolmteist eeldusel, et võtame selle õnnetust toova numbri kohe seinalt maha.
„Ma loodan, et teile meeldib siin,“ ütles meie uus naaber Jacqueline. „Teil on ka lapsi, eks?“
Noogutasin. Higi voolas mööda otsaesist ja T-särk kleepus kaenlaaukudesse.
„Bella sai just kolm ja William on kuus.“
Fabian ja ta ema vahetasid pilke.
„Me peame tõttama,“ ütles Jacqueline kätt tõstes. „Näeme!“
Ta astus pikkade sammudega üle õue ja Fabian komistas, püüdes talle järele jõuda. Maja number viisteist sissesõiduteel pööras ta ringi ja põrnitses mind. Vastasin talle naeratusega.
Niipea kui olin turvatooli paika saanud, läksin majja ja rääkisin Biancale meie naabritest.
„Jacqueline Selander? Ta on kunagine fotomodell. Elas USAs.“
„Kust sa seda tead?“ küsisin ma.
Bianca kallutas pea viltu ja nägi välja nagu mõnel suveööl kaheksa aastat tagasi, kui ma ülepeakaela ta tedretähnidesse ja naerulohkudesse armusin.
„Internet, kullakene.“
„Kas sa oled meie naabrite tausta kontrollinud?“
Bianca naeris.
„Mis sa siis mõtlesid? Üldiselt ei kolita kuuesaja kilomeetri kaugusele ilma eelnevalt kontrollimata, kes su naabrid on.“
Loomulikult. Andsin talle kaela peale musi.
„Mida sa siis veel teada oled saanud, Lisbeth Salander2?“
„Mitte eriti palju. Vanem paar majas number kaksteist on Åke ja Gun-Britt. Tunduvad üsna tavalised, tüüpilised neljakümnendatel sündinud. Gun-Briti Facebooki profiilipilt on lill ja talle meeldivad tantsubändid. Åkel ei paista üldse mingitsotsiaalmeediakontot olevat.“
„Okei.“
Mul, kes ma olen alati korteris elanud, oli raske saada aru vajadusest teada oma naabrite kohta kõike, aga Bianca sõnul oli eramajade piirkonnas elamine hoopis teine asi. Siin ei ole võimalik naabreid samamoodi vältida nagu linnas.
„Ma
