hüüdis mu naine. „William on kull!“
Alles siis, kui ma köhatasin, märkas ta külalisi.
„Oi,“ hingeldas ta naeratades ja jäi minu kõrvale seisma, nii et William sai ta kulliks lüüa.
„Need on Jacqueline ja Fabian,“ ütlesin ma. „Nad elavad majas number viisteist.“
Bianca tervitas neid ja Jacqueline ulatas talle koti kaneelisaiadega.
„Need on Icast. Kahjuks olen ma küpsetamises kobakäpp.“
„Poleks vaja olnud,“ ütles Bianca.
Jacqueline naeratas.
„Miks te ütlete kull?“ küsis Fabian.
Tal olid jalas samad traksidega lühikesed püksid, seljas sama luitunud T-särk ja peas BMW nokats. Täielik vastand Jacqueline’i õhukesest, peaaegu läbipaistvast kangast suvekleidile.
„Sest nii seda nimetatakse,“ vastas William. „See on üks mäng.“
Fabian vaatas teda, nagu oleks ta päris loll.
„Selle nimi on läts.“
„Sellel on vist erinevaid nimetusi,“ pistis Jacqueline vahele.
Olin nõus.
„Kui meie väiksed olime, ütlesime mats.“
Fabian heitis mulle samasuguse pilgu, mille osaliseks oli äsja saanud William.
„Ei, me ei sega teid rohkem,“ sõnas Jacqueline.
Kinnitasin, et pole hullu midagi.
„Kas te kavatsete midagi muuta ka?“ küsis Jacqueline.
„Ma arvan küll,“ vastasin talle. „Aga see peab järgmise suveni ootama.“
„Selge see. Alguses on ju nii palju asju, mis korrastamist vajavad.“
„See on meie esimene maja,“ seletas Bianca. „Varem elasime korteris, nii et see aiaasi on täielik muutus. Aga muidugi, ikka tahetakse ju kohale enda nägu anda.“
Fabian sirutas käe välja ja osutas.
„Õunapuud ei tohi te maha raiuda,“ ütles ta.
Pöördusime Biancaga pahkliku viljapuu poole aia tänavapoolses nurgas.
„See oli Bengti lemmikpuu,“ sõnas Fabian. „Ta istutas selle maja ehitamisega samal ajal, 1976. aastal. See on sama vana kui minu ema.“
Jacqueline’i põsed õhetasid vargsi. Vaatasin mujale. Ta oli nii ilus, et mul oli teda Bianca läheduses raske vaadata. Temas polnud ühtegi neutraalset kohta, millele pilku kinnitada.
„Fabian oli Bengtiga, kes siin varem elas, väga lähedane,“ seletas Jacqueline. „Ta oli Fabianile nagu ekstravanaisa.“
„Saan aru,“ lausus Bianca.
Fabian piidles meid kahtlustavalt.
„Miks te siia kolisite?“ küsis ta.
„Fabian,“ ütles ta ema ja palus vabandust. „Ta on vahel veidi liiga uudishimulik.“
„Uudishimu on hea,“ vastasin ma. „Nii õpitaksegi uusi asju.“
„Täpselt,“ pistis Bianca vahele ja müksas mind küünarnukiga.
Mul oli tihti kombeks ta uudishimuliku nuhkimise üle nalja heita.
„Aga miks te siis siia kolisite?“ kordas Fabian kannatamatult.
„Mina alustan tööd Köpinge koolis.“
Jacqueline’i nägu lõi särama.
„Kas sa oled õpetaja?“
„Kehalise kasvatuse õpetaja.“
„Või nii.“
Bella hüüdis jälle plaastrit ja Bianca teadis ilmselt täpselt, kus need meie kolimissegaduse keskel olid.
„Teed sa palju trenni?“ küsis Jacqueline.
Ta uuris mind häbematult pealaest jalatallani, kuni mul hakkasid põsed õhetama ja ma libistasin pilgu mujale.
„Mitte nii palju, kui tahaksin. Ei jõua hästi.“
„Eks ole!“ ütles Jacqueline.
„Siis saab sinust võib-olla mu õpetaja,“ lausus Fabian. „Ma loodan küll.“
„Nojah, kes teab.“
„Fabian alustab sügisel Köpinge koolis. Seitsmendas. Mõtleks vaid, minu poiss käib juba põhikooli vanemas astmes.“
Ta silmad läikisid.
Selles, kuidas nad Fabianiga teineteisele otsa vaatasid, oli midagi, millest ma sotti ei saanud.
„Me peame nüüd vist minema,“ ütles Jacqueline ja avas värava.
„Head päeva teile,“ ütlesin ma.
„Ja aitäh saiakeste eest,“ lisas Bianca, kes oli lõpuks leidnud lastepäraste piltidega plaastrite karbi.
„Pole tänu väärt. Tšau-tšau!“
Jacqueline lehvitas üle aia.
„Nad tunduvad toredad.“
„Igatahes. Aga ma loodan, et ei pea Fabianit õpetama. Oma naabri õpetaja olla ei ole just kõige parem.“
Bianca naeris.
„Ma hoiatasin sind. Selline see elu sellistes kohtades on. Sa ei ole enam kunagi anonüümne.“
„Jajah, ärme nüüd maalime tonti seinale,“ laususin ma selle peale.
„Muidugi mitte. Me maalime seinad valgeks. Kolm magamistuba ja köögi.“
Värvipotid ootasid juba terrassil.
„Kas mängime veel kulli?“ küsis William, kes maja tagant välja jooksis.
„Me peame issiga nüüd veidi värvima,“ vastas Bianca. „Mängige veidi aega omaette.“
Hakkasin just kahte värviämbrit kätte võtma, kui värav mu selja taga jälle lahti läks.
„Tere-tere!“
Umbes seitsmekümnene naine astus sisse ja vaatas uudishimulikult ringi.
„Tahtsin teile lihtsalt öelda tere tulemast Lärmisepa tänavale,“ ütles ta ja sirutas
