ma.
„Seal elab Ola Nilsson, sündinud minuga samal aastal. Ta tundub elavat üsna varjatud elu. Aga ...“
Ta pidas lühikese pausi, enne kui silmad pärani ajas, näitamaks, et ta on leidnud midagi sensatsioonilist.
„Ta on Lexbase’is3.“
„Mida? Kas ta on kurjategija?“
Sest Lexbase’i andmebaasi sattumiseks peab ju olema.
„Arvatavasti mitte,“ vastas Bianca. „Aga ta on väärkohtlemises süüdi mõistetud.“
„Ja sa oled kohtuotsust lugenud?“
„Loomulikult. Me peame ju nende inimeste lähedal elama. Sina oled betoonkarbi laps, kullakene. Sa ei saa aru, kuidas asjad sellistes kohtades käivad.“
„Äkki oleksime pidanud hoopis Lapimaale maja ostma,“ sõnasin ma.
„Muidu küll. Kui seal ainult nii neetult külm poleks.“
Ohkasin. Biancale oli nii tüüpiline asjatult peljata, turvalisusesõltlane, nagu ta oli. Aga loomulikult ei olnud midagi imestada, et ta mure kasvas nüüd, kui viskusime äkitselt hoopis uude olukorda, kus me ei tundnud hingelistki.
Me olime mitmeski mõttes olnud sunnitud kolima ja minu ülesanne oli olnud tuju üleval hoida. Ma võlgnesin selle Biancale. Ja lastele.
Skåne oli uus algus. Miski ei tohtinud seda ära rikkuda, kõige vähem mingid naabrid.
„Küll kõik hästi läheb,“ lausus Bianca ja pani oma käe minu omale. „Ma ei taha sind hirmutada. Lärmisepa tänav number kolmteist. Mis võiks valesti minna?“
1 Viide Stockholmi suunakoodile 08, mida kasutati tähenduses „stockholmlased“. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
2 Viide Stieg Larsoni romaanide tegelaskujule, kes oli maailmatasemel häkker.
3 Rootsi andmebaas, mis sisaldab ülevaadet inimestest ja firmadest, kes on viimase viie aasta jooksul olnud kriminaalmenetluse subjektid.
3. MIKAEL
PÄRAST ÕNNETUST
Reede, 13. oktoober 2017
Kiirabi keerab õue peal ringi ja niipea kui see on jõudnud suurele teele, kaiguvad jälle sireenid.
Mina jään seisma tohutusse vaikusse, keset hiiglaslikku karstilehtrit, kus aeg ja ruum kaovad. Huilgavad sireenid viivad endaga kaasa igasuguse valguse ja taevas tumeneb ilma põhjuseta. Kõik lakkab. Näen ainult naabrite hirmust õõnsaid pilke, enne kui mind haarab paanika.
„Emme! Emme!“
Bella ja William tormavad väravast sukkpükste väel välja. Kummardun ja püüan nad enda embusse.
„Mis juhtus?“ küsib William. „Kus emme on?“
Kõik on pea peale pööratud. Ma ei tea, kuhu minna või mida teha.
„Emme jäi auto alla,“ vastan ma.
„Mida?“
Bella nutab lohutamatult.
„Ta viiakse praegu haiglasse,“ selgitan ma ja hoian oma laste ümbert kinni.
Rinnus tahab lõhkeda ja ma hingan sügavalt sisse.
Meie ees tänaval seisavad Jacqueline ja Fabian, kangestunud ja šokis. Nende tagant ligineb joostes ka Ola.
„Emme,“ nuuksub Bella. „Ma ei taha, et ta sureks.“
„Ta ju ei sure, ega, issi?“ küsib William.
Nende hirm kandub üle otse minu kehasse. See ei tohi tõsi olla.
„Miks ta rattaga kuhugi sõitis?“
„Ta pidi Icasse minema,“ vastab William. „Tal pidi kõige enam kümme minutit minema. Ma lubasin Bella järele vaadata.“
„Ma arvasin, et te juba käisite Icas.“
„Käisimegi, aga emme unustas fetajuustu osta.“
Kui ma püsti tõusen, lööb maailm kõikuma. Hoian lastel käest kinni, ise pimesi edasi taarudes.
„Sõidame kiirabile järele.“
Volvo võti on mul taskus.
„Ega sa ometi lapsi sinna kaasa võta?“ küsib Jacqueline.
Ta peaks oma lõuad pidama. Ta on just Biancale otsa sõitnud. Ma ei suuda ta poole vaadata ka.
„Jäta nad seniks siia,“ lausub Ola.
Ta on juba Bellal käest kinni võtmas, kui ma tema juurde sööstan ja oma lapsed tema käest ära rebin.
„Mitte mingil juhul.“
Bella nägu on nutust väändunud.
„Me tahame kaasa tulla,“ ütleb William.
Kõhklen. Ma olen Lundi erakorralises käinud. See on koht, kuhu minemist viimase hetkeni välditakse, ja kindlasti pole see koht väikestele lastele.
„Ma armastan teid,“ sosistan nende põse vastas. „Ma arvan, et on parem, kui te koju jääte.“
Olen kahevahel, ühest küljest tahan, et nad oleksid minu lähedal, et saaksin neid lohutada, teisest küljest saan aru, et on parem, kui nad kaasa ei sõida.
„Ma helistan Gun-Britile,“ ütlen ma. „Ta võib seni Åkega teie juures olla. Ma tulen varsti koju tagasi.“
„Okei,“ vastab William ja võtab oma väikesel õel käest kinni.
„Kas emme tuleb ka hiljem koju?“ küsib Bella murelikult.
Kallistan neid ja proovin neid rahustada.
Kui olen juhiistmele istunud, tuleb Jacqueline auto juurde. Iga ta liigutus võtab aega. Ta pilgutab silmi, neelatab, tõsta käe suu ette.
„Ma ... ma ... see käis nii kähku. Ta ilmus nagu eikusagilt.“
Tõmban autoukse kinni ja käivitan mootori. Mul pole talle midagi öelda.
Kui ma välja tagurdan, peab Ola kõrvale astuma. Pööran hoovil ringi ja tahavaatepeeglist näen ma oma kalleid, näost ära lapsi. Nad lehvitavad, kui Volvo hüpates elupuuheki taga olevale suurele teele keerab.
Surun gaasipedaali.
Käed värisevad,
