Fort Kelhami juhtumi lahendajaks. Ta kavatses saata sinna äsja sõjaväepolitsei majori auastme saanud Duncan Munro. Pärit sõjaväelase perekonnast, Hõbetäht ja Purpursüda, ja nii edasi ja nii edasi. Mees olevat hiljuti edukalt lõpetanud ühe juurdluse Koreas ja tegevat praegu head tööd Saksamaal. Munro oli minust viis aastat noorem ja niipalju kui ma kuulnud olin, täpselt samasugune nagu mina viis aastat tagasi. Ma polnud temaga kordagi isiklikult kohtunud.
Garber ütles: „Ta lendab sinna täna õhtul. Peaks kohale jõudma keskhommikuks.”
„Teie otsustada,” kostsin ma. „Minu meelest.”
„Olukord on väga delikaatne,” lisas Garber.
„Ilmselt küll,” laususin. „Minu jaoks igal juhul liiga delikaatne.”
„Ärge erutuge. Teid on mul vaja millekski muuks. Ma loodan, et peate seda asja sama tähtsaks.”
„Ja mis see võiks olla?”
„Salajane töö,” sõnas ta. „Sellepärast mulle meeldibki, et teil on selline soeng. Juuksed pikad ja kammimata. On kaks asja, millega me salajasi ülesandeid täites alt läheme. Need on juuksed ja kingad. Kingad võite osta endale Goodwilli kaubamajast. Aga sassis soengut ei saa endale käsu peale osta.”
„Ja kus see salajane ülesanne mind ootab?”
„Carter Crossingis loomulikult. Seal Mississippis. Elukoha otsite endale ise. Te saabute sinna linna nagu mõni endisest sõjaväelasest hulkur, kel puudub selge elueesmärk. Te ju tunnete selliseid tüüpe. Teist saab mees, kes tunneb end seal otsekohe nagu kodus, sest sealne keskkond on talle väga tuttav. Niisiis jääte te mõneks ajaks paigale. Sobitate tutvusi kohalike korrakaitsjatega ja kasutate neid tutvusi, hoidmaks salaja silma peal sellel, et nii sealne politsei kui ka Munro uuriksid seda asja just nii nagu peab.”
„Te tahate, et ma mängiksin tsivilisti?”
„See pole eriti raske. Me kõik kuulume enam-vähem ühte ja samasse liiki. Küll te välja mõtlete.”
„Kas ma tegelen aktiivse uurimisega?”
„Ei. Te olete seal ainult selleks, et jälgida ja ette kanda. Nagu väljaõppe hindaja. Te olete seda varemgi teinud. Olete mulle seal silmade ja kõrvade eest. See lugu peab saama uuritud absoluutselt õigesti.”
„Selge,” vastasin ma.
„Kas küsimusi on?”
„Millal ma sinna sõidan?”
„Homme hommikul, niipea kui valgeks läheb.”
„Ja kuidas te määratlete väljendit „absoluutselt õigesti”?”
Garber jäi hetkeks vait, niheles toolil ja jättis sellele küsimusele vastamata.
Ma läksin tagasi oma elukohta ja käisin duši all, aga habet ei ajanud. Salaja töötamine sarnaneb näitlemisega, tuleb oma rolli sisse elada ja Garberil oli selles osas õigus. Ma tundsin seda tüüpi inimesi. Iga sõjaväelane tunneb neid. Sõjaväebaaside juures on linnad täis mehi, kes ühel või teisel põhjusel lahkusid teenistusest, kuid ei jõudnud oma baasist kaugemale kui poolteist kilomeetrit. Mõni jääb paigale, mõni on aga sunnitud edasi liikuma, ja need, kes edasi liiguvad, lõpetavad viimaks ikkagi mõnes teises linnas, mis asub mõne teise sõjaväebaasi juures. Kõik on sama, kuid ka teistsugune. Muud elu nad ei tunnegi. Ja see sobib neile igati. Nad säilitavad teatud juurdunud sisemise sõjaväelise distsipliini; see on nagu vana harjumus, nagu DNA ahela valla pääsenud keerd, kuid samas lakkavad nad oma välimuse eest korrapäraselt hoolt kandmast. Esimese peatüki kaheksanda lõigu teine paragrahv ei määra enam nende elu. Niisiis ei ajanud ma habet ega kamminud ka oma juukseid. Lasksin neil pärast pesemist üksnes ära kuivada.
Seejärel ladusin voodile oma varustuse. Mul polnud vaja kingade pärast Goodwilli kaubamajja minna. Ülesande jaoks sobivad jalatsid olid mul olemas. Umbes kaksteist aastat tagasi olin ma käinud Inglismaal ja ostnud ühe keset täielikku tühermaad asuva küla vanaaegsest meestekauplusest paari lihtsaid pruune kingi. Need olid suured, rasked ja mõjusid veenvalt. Nende eest oli hoolt kantud, kuid nad olid pisut kulunud ja määrdunud. Sõna otseses mõttes lääpa tallatud.
Ma panin kingad voodile ja nad valvasid seal üksinda. Muid esemeid mu garderoobis polnud. Mitte midagi. Isegi mitte sokke. Ühest sahtlist leidsin ma vana sõjaväe-T-särgi, mis algselt oli olnud tumeroheline ja tugeva puuvillase koega, kuid nüüdseks luitunud ja õhuke nagu siid. Mulle tundus, et selliseid asju võiks mõni mees alles hoida. Asetasin särgi kingade kõrvale. Seejärel suundusin ma sõjaväepoodi ja uurisin vahekäike, kuhu ma tavaliselt ei satu. Ma leidsin ühe paari porikarva purjeriidest pükse ja pikkade käistega särgi, mis kunagi oli olnud punakaspruun, kuid mida oli rohkelt pestud, nii et õmblused paistsid roosakad. Särgist ma ülearu ei vaimustunud, kuid see oli ainus, mis oli mulle paras. Hind oli alla lastud ja see näis mulle igati põhjendatuna, muus mõttes pidanuks särk tsivilistile kõigiti sobima. Ma olin näinud inimesi kandmas ka koledamaid asju. Ja särk oli universaalne. Ma ei teadnud, milline saab olema temperatuur märtsis Mississippi osariigi kirdenurgas. Kui seal on soe, siis võib käised üles käärida. Kui aga külm, siis käised alla lasta.
Valisin endale valge aluspesu ja khakivärvi sokid ning jäin siis seisma tualett-tarvikute riiuli ette, kust ma leidsin tavalisest peaaegu poole väiksema reisi-hambaharja. See meeldis mulle. Harja pea oli peidetud läbipaistvast plastist ümbrisesse. Selle sai välja tõmmata, teistpidi keerata ja siis ümbrise uuesti külge klõpsata; nii oli hambahari tavalise pikkusega ja kasutusvalmis. Ilmselt oli see mõeldud taskus hoidmiseks. Seda oli lihtne kaasas kanda ja harjastega ots jäi alati puhtaks. Väga kena väljamõeldis.
Ma saatsin ostetud esemed kohe pesusse, et nad natuke vanuksid. Mitte miski ei vanuta asju paremini kui sõjaväebaaside pesumajad. Siis väljusin ma baasist ja suundusin ühte hamburgerikohta, et hilinenult lõunastada. Ma leidsin sealt eest Stan Lowrey, vana sõbra ja kolleegi sõjaväepolitseist. Me olime temaga palju kordi koos töötanud. Stan istus laua ääres ja tema ees oli kandik poolekilose burgeri jäänuste ning praekartulitega. Ma sain oma tellimuse kätte ja libistasin end istmele tema vastu. Ta ütles: „Ma kuulsin, et sa valmistud Mississippisse sõitma.”
„Kust sa seda kuulsid?” pärisin ma.
„Minu seersandile teatas seda üks seersant Garberi kabinetist.”
„Millal?”
„Umbes kaks tundi tagasi.”
„Võimas,” ütlesin ma. „Kaks tundi tagasi ei teadnud ma seda isegi. Niipalju siis saladusest.”
„Mu seersant ütleb, et sa hakkad seal teist viiulit mängima.”
„Su seersandil on õigus.”
„Ta ütleb veel, et juurdlust juhib mingi noor.”
Ma noogutasin: „Minust saab lapsehoidja.”
„Jama, Reacher. Sellel pole mingit mõtet.”
„Ainult juhul, kui too noor uurib asja õigesti.”
„Nii võib juhtuda.”
Ma ampsasin oma burgerist ja võtsin lonksu kohvi. Siis ütlesin: „Tegelikult ma ei tea, kas keegi üldse suudab seda asja õigesti uurida. Siin on mängus tundlik info.
