maha kantud.”
„Sel juhul oled sina kah maha kantud,” vastasin ma. „Kui mina olen vana hobune, siis sina ootad juba liimivabriku värava juures.”
„Just nimelt,” kostis Lowrey. „See mulle muret teebki. Ma kavatsen hakata täna õhtul töökuulutusi vaatama.”
Ülejäänud pärastlõuna jooksul ei juhtunud eriti midagi. Ma sain oma pesu tagasi, suured masinad olid seda pisut kloppinud ja pleegitanud. Pesu oli triigitud, kuid terve päeva kestev teekond tõotas asja parandada. Ma jätsin kenasti kokku volditud pesupaki põrandale kingade peale. Seejärel hakkas mu telefon helisema, keskjaama operaator ühendas mind Pentagoniga ning ma avastasin end rääkimas kellegi John James Frazeri nimelise koloneliga. Ta ütles, et on hetkel senati sideohvitseri ametis, kuid enne seda jõudis ta mulle ette lugeda kogu oma eelneva uhke teenistusloo, et ma teda mingiks tossikeseks ei peaks. Seejärel ütles ta: „Mul on vaja kohe teada, kas on märgata vähimatki jälge või lõhna mõnest vihjest või kuulujutust ükskõik kelle kohta Bravo kompaniis. Otsekohe, selge? Olgu öö või päev.” Ma vastasin: „Ja mul on vaja teada, kuidas kohalik politseijaoskond üldse teab, et Bravo kompanii on Fort Kelhamis. Minu meelest pidi see ju saladus olema.”
„Kompaniid lendavad baasi ja sealt minema C5-tega. Need lennukid teevad kõva müra.”
„Pilkases pimeduses. Võiks ju arvata, et nendega veetakse varustust. Tehnikat, laskemoona.”
„Kuu aega tagasi oli ilm väga halb. Atlandi ookeani kohal möllasid tormid. Lennukid hilinesid. Maandusid pärast koitu. Neid nähti. Ja üldse, baas asub linnas. Te ju teate, kuidas asjaga on. Kohalikud saavad mustrist aimu. Kuu aega näeb tuttavaid nägusid, ja järgmisel kuul on nad kadunud. Inimesed pole rumalad.”
„Nii tekivadki vihjed ja kuulujutud,” laususin ma. „Selline ajastus sunnib mõtlema. Te ütlesite isegi, et inimesed pole rumalad.”
„Ajastus võib olla täiesti juhuslik.”
„Võib,” vastasin ma. „Lootkem, et see on nii.”
Nüüd ütles Frazer: „Mul on vaja otsekohe teada, kas on midagi sellist, mida kapten Riley võis teada või pidanuks teadma või võis olla teadnud või olnuks kohustatud teadma. Mis see ka poleks, selge? Ja viivitamatult.”
„Kas see on käsk?”
„See on palve kõrgemalt ohvitserilt. On siin vahet?”
„Kas te kuulute minu käsuahelasse?”
„Eeldage, et kuulun.”
„Selge.”
„Mis see siis ka poleks,” kordas Frazer. „Mulle, otsekohe ja isiklikult. Ainult mulle. Olgu öö või päev.”
„Selge,” ütlesin ma uuesti.
„Siin on palju kaalul. Kas saate aru? Panused on kõrged.”
„Selge,” ütlesin ma kolmandat korda.
Siis ütles Frazer: „Aga ma ei taha, et te teeksite midagi sellist, mis teile ei meeldi.”
Ma heitsin varakult magama, mu juuksed läksid salku, ma tundsin raseerimata naha torkimist vastu patja ning mu sisemine ajamõõtja äratas mind kell viis, kaks tundi enne koitu; oli reede, 7. märts 1997. Mu ülejäänud elu esimene päev.
KUUS
Väljas oli pime, ma käisin duši all ja panin end riidesse, tõmbasin sokid, bokserid ja püksid jalga ning panin selga oma vana T-särgi ja eelmisel päeval ostetud pikkade käistega särgi. Sidusin kingapaelad kinni ja toppisin taskusse hambaharja, närimiskummi ja pataka rahatähti. Isikutunnistust, rahakotti ega käekella ma kaasa ei võtnud. Pidin oma osasse sisse elama. Ma oletasin, et just nii peaksid asjad käima, kui ma teeksin seda kõike päriselus.
Seejärel ma väljusin. Sammusin mööda väeosa peatänavat, jõudsin väravaputkani ning Garber väljus sealt, et minuga kohtuda. Ta oli mind oodanud. Kell oli kuus hommikul. Valgeks polnud veel läinud. Garber kandis välivormi, mis vähem kui tunni aja eest oli arvatavasti väga korralik välja näinud, aga tema välimuse põhjal võinuks arvata, et ta veetis selle tunni mõne talu maadel poris püherdades. Me seisime neoonlambi kollakas kumas. Õhk oli väga külm.
Garber küsis: „Kotti teil polegi?”
„Miks mul kott peaks olema?” küsisin vastu.
„Inimestel on kotid.”
„Milleks?”
„Varuriiete jaoks.”
„Mul pole varuriideid. Ma pidin need esemed spetsiaalselt ostma.”
„Kas te valisite selle särgi?”
„Mis tal viga on?”
„Ta on roosa.”
„Ainult mõnest kohast.”
„Te lähete Mississippisse. Seal arvatakse, et te olete lilla. Nad peksavad teid surnuks.”
„Ma kahtlen selles,” vastasin.
„Mis te siis teete, kui need rõivad mustaks saavad?”
„Ma ei tea. Ma arvan, et ostan uued.”
„Kuidas ta kavatsete Fort Kelhami jõuda?”
„Ma mõtlesin, et kõmbin linna ja sõidan sealt Greyhoundi bussiga Memphisesse. Ja ülejäänud tee hääletan. Mulle tundub, et inimesed teevad niimoodi.”
„Kas te hommikust olete söönud?”
„Ma leian kindlasti mõne söökla.”
Garber jäi hetkeks vait ja küsis siis: „Kas John James Frazer helistas teile eile? Senati sidebüroost?”
„Jah, helistas küll,” vastasin ma.
„Kuidas tema jutt teile tundus?”
„Mulle jäi mulje, et kui Janice May Chapmani ei tapnud mõni tsivilist, siis oleme me suures jamas.”
„Lootkem siis, et seda tegi tsivilist.”
„Kas Frazer kuulub minu käsuahelasse?”
„Parem on vist eeldada, et kuulub.”
„Mis mees ta on?”
„Ta on mees, keda hetkel tugevasti survestatakse. Viis aastat tööd võib tühja minna, ja just siis, kui asjast hakkab asja saama.”
„Ta ütles, et ta ei taha, et ma teeksin midagi sellist, mis mulle ei meeldi.”
„Lollus,” vastas Garber. „Te pole sõjaväes selleks, et teha seda, mis meeldib.”
„See, mida mõni linnaloa saanud sõdur baaris purjuspäi korda saadab, pole
