Uurija. Silja Vaher

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Uurija - Silja Vaher страница 1

Uurija - Silja Vaher

Скачать книгу

      Silja Vaher

       Uurija

      Toimetaja: Irene Õmblus

      Kaante kujundaja: Jaan Lehismets

      Esikaane naise pilt: Jana Valge

      Küljendaja: Vallo Hallik

      Teose sisu eest vastutab autor

      © Kõik õigused kaitstud

      ISBN: 978-9949-685-12-7

      e-ISBN: 9789949685912

      Trükikoda: Printeye

      Kirjastus Hea Tegu

      www.fil.ee

      Paljud killud selles loos pärinevad elust enesest, lugu tervikuna on aga väljamõeldud ega ole sellisel kujul aset leidnud. Ka tegelastel ei ole konkreetseid prototüüpe, kuid tõenäoliselt leidub küllalt palju neid, kes arvavad siin ära tundvat iseenda või oma tuttava iseloomujooni.

      Kindlasti tänan oma häid tuttavaid ja sõpru, kes selle raamatu loomise juures abikäe ulatasid.

      Aitäh, Maie, et tutvustasid mulle oma koduküla ja heietasid mälestustelõnga endistest aegadest!

      Aitäh, Mirja, et mind soome keelega sõbraks aitasid saada!

      Aitäh, Kristi, et juhatasid mind mulgi kiile keerulistel radadel!

      Veel tänan südamest Hea Tegu kirjastust, kirjastaja Vallot ja minu suurepärast toimetajat!

      Viimased tänusõnad lähevad minu nooremale tütrele Tuulikile, kes ei pidanud paljuks minu tujumuutustega hakkama saada ja toetas, kui olin kirjatööga vahepeal pahuksisse läinud.

       Aitäh kõigile! Autor

      1

      Päikese kullakarvaline kera on end kõrgele sinitaevasse veeretanud ja ilma suviselt soojaks kütnud. Miski ei anna märku, et midagi võiks halvasti olla. On maikuu lõpp.

      „Mine too see kuradima pall nüüd ära sealt nõgestest!“ hüüab Mirjam vihaselt oma kolm aastat nooremale vennale, istudes ise murule. Mart, kümnene heledate juustega poiss, longib vastumeelselt nõgestesse. See on nende ainuke pall ja ta peab selle kätte saama. Nõgeseid varrukaga ettevaatlikult eest lükates ja silmi kissitades märkab ta palli asemel riidepampu. Poiss astub ettevaatlikult mõned sammud lähemale, kummardub kompsu poole ja näeb, et see liigutab ja – veelgi ootamatum – teeb häält. Nagu ussist nõelatult kargab ta püsti, tormab kisades toa poole ja ei peatu enne, kui alles köögis, kus ema-isa laua taga rahulikult kohvi joovad.

      „Ema! Isa! Nõgestes on beebi!“

      „Mismoodi beebi? Mis lora sa ajad?“ küsib isa imestunult.

      Ema vaatab pojale tähelepanelikult otsa ja, nähes selle siiralt ehmunud ilmet, ütleb püsti tõustes: „Lähme vaatame järele.“ Isa paneb poolelioleva kohvitassi lauale ja järgneb talle.

      Vana aida taha jõudnud, kuulevad kõik lapse nuttu. Ema ruttab ettetallatud rada mööda nõgestesse ja liigub hääle suunas. Kohale jõudes võtab ta lapse sülle ja püüab teda kiigutamisega rahustada, pisike hakkab aga veelgi kõvemini nutma. Mardi ema ruttab lapsega maja poole ja arvab, et küllap on vaesekesel kõht tühi. „Ma viin ta majja ja vaatan üle. Meil tuleb helistada politseisse. Piima peaks ka soojendama, kindlasti on pisike näljane.“

      Majja astunud, läheb naine otsejoones magamistuppa ja harutab lapse teki seest lahti. Laps võib olla kõige rohkem kolmekuune, veidi siia-sinna. Naine võtab lapse riidest lahti ja vahetab märjad mähkmed teki seest leitud kuivade vastu. Tegu on pisikese poisslapsega. Üks mure lahendatud, tuleb kiiresti järgmist lahendama hakata. Ema Tiina hüüab oma kolmeteistaastast tütart Mirjamit, et too senikaua last süles rahustaks, kuni tema piima keedab ja selle joomiskõlbulikuks jahutab. Tüdruk võtab lapse sülle ja vaatab emale küsivalt otsa. „Ma ei oska sulle midagi öelda, lapseke,“ ütleb Tiina ja kiirustab kööki. Ta ei jõua küllalt kiita oma kokkuhoidlikkust ja muidu nii tülikat kommet vanu asju alles hoida. Kergendustundega võtab ta sahtlist Mardi beebipõlveaegse lutipudeli ja asub seda pesema. Veerand tunni pärast naaseb naine magamistuppa, võtab tütre käest lapse ning hakkab teda söötma.

      „Kuidas sai see pisike ilmakodanik meie tagahoovi nõgestesse? Miks? Kes seda küll tegi?“ mõtleb ta last vaadates ja söötes. Nüüd on tuppa tulnud ka isa Martin ja nende poeg Mart. Tiina, kes võrreldes oma vaikse küljeluuga tublisti tegusam on, küsib: „Mida nüüd peale hakata?“ ja vastab kohe ise: „Muidugi peame politseisse helistama.“ Tiina asetab uinunud lapse ettevaatlikult voodile, läheb kööki, võtab laualt telefoni ja valib politseijaoskonna numbri.

      Nad elavad oma neljaliikmelise perega Viljandimaal väikeses Lalsi külakeses. Lähim naaber asub kilomeetri kaugusel. Asukoht polnud küll päris nende eneste valik, vaid pigem sündmuste kokkulangemine. Tiina ema oli väga noores eas siitilmast lahkunud ning Tiinat ja tema venda Tarmot jäi kasvatama nende ema ema. Vanaema pärandas maja Tiinale, kuna Tarmo oli selle aja peale ammu kodumaa tolmu jalgadelt pühkinud ja Soome elama läinud. Tiina ja Martin elasid varem Tallinna külje all Sakus ja üürisid väikest kahetoalist korterit. Kui vanaema suri, ootas Tiina oma teist last, Marti. Nii võetigi koos vastu otsus minna elama maale. Maja asus küll üksikus kohas, aga noorte hakkajate inimestena ei näinud nad sellest suurt probleemi tekkida võivat. Vanaema majas oli ruumi laialt: oma õu, võimalus ise perele toitu kasvatada, oma mets, kust saab talvekütte. Kümne aastaga olid nad remontinud vana maja, teinud kauniks koduaia, kus kasvab mitut sorti okaspuid, roosipõõsaid ja palju lilli. Lisaks veel oma kartulimaa, juurviljaaed ning suur kasvuhoone. Martin töötab Viljandis ehitusfirmas. Kümme aastat tagasi alustas ta lihtsa ehitustöölisena, kuid ennast aastate jooksul täiendanud, on temast nüüdseks saanud töödejuhataja. Alluvad kiidavad meest kui rahulikku, kindla käe ja sõnaga ülemust. Tiina oli Tallinnas mõnda aega olnud pudukaupade osakonnas müüja, aga peale esimese lapse sündi jäänud koduseks ning pühendunud pere eest hoolitsemisele.

      Tiina trummeldab telefonikutsungit kuulates närviliselt sõrmedega vastu lauda, kuni kuuleb torus häält: „Tere päevast, Viljandi politseijaoskond kuuleb!“

      Ta räägib lühidalt lapse leidmise loo ja kuuleb kergendustundega, et patrullmeeskond saadetakse kohe välja. Kolmveerand tunni pärast sõidab õuele politseimasin ning seejärel kohe ka kiirabi. Autodest väljuvad inimesed kiirustavad maja poole ja Martin läheb neile vastu. Tiina juhatab kiirabiarsti magamistuppa, kus pisike poiss magab, Martin läheb aga politseinikele näitama kohta, kust laps leiti. Mehed järgnevad Martinile ja jäävad vana aida taga laiuva nõgesepuhma ees seisma. Politseinikud paluvad Martinil eemale jääda, et mitte uurimispaika kõrvalisi jälgi tekitada, ning sukelduvad nõgestesse.

      Martin jälgib politseinike tegevust kõrvalt. Mehed liiguvad aeglaselt, piirkonda samm-sammult läbi kammides. Äkitselt üks neist peatub ja mõlemad kummardavad midagi vaatama. Kaugelt ei ole näha, mida mehed uurivad. Peagi ajavad nad end sirgu, kiirustavad Martini juurde ja küsivad, ega too lapse leidmise kohast kaugemale ei vaadanud. Martin raputab pead. Pikem ja tumeda peaga politseinik teatab kurvalt, et nad leidsid noore naise surnukeha.

      „Tont

Скачать книгу