jaksa.
Mari jõuab metsa äärde ja astub kitsale teerajale. Milline rahu ja vaikus! Läbi kõrgete puulatvade paistab taevas hoopis teistsugune. Männid on ladvad üksteise ligi ajanud, sosistades omakeskis. Naine ajab pea kuklasse. Üksikud kiired, mis okste vahelt puudealusele samblikule trügivad, on nagu päikesejänkud, kes pehmele samblavaibale pikutama tulnud. Mari heidab nende sekka rohelisele vaibale.
Äratuskell heliseb kõrvulukustavalt. Veidi ringutanud, tõuseb naine voodist, paneb kohvivee keema ja loputab nägu külma veega. Mari elab oma vanemate majas, kus pole erilisi mugavusi. Vesi on küll majja toodud, aga kanalisatsiooni väljaehitamiseni polnud tema eksabikaasa mitte jõudnud. Mari on sellise elukorraldusega harjunud. Kell veerand seitse on ta juba teel Viljandi poole. Täna tuleb tal koos Taneliga hakata oma koduküla inimesi usutlema.
Kui Mari auto politseimaja ette parkimisplatsile jätab ja oma kabinetti siseneb, on tal peaaegu terve tund, et eilsed materjalid veelkord rahulikult üle lugeda. Mari loeb tähelepanelikult, et ükski fakt märkamata ei jääks. Iga tähtsusetuimgi pisiasi võib lõppkokkuvõttes otsustada süüdlase tabamise või mittetabamise. Seejärel suundub ta kööginurka, et teha endale ja kolleegidele üks korralik kannutäis kohvi – vahel on see ainus soe asi, mida päeva jooksul tarbida jõutakse. Kohvitassiga tagasi kabinetti jõudes näeb ta seal Tanelit, kes on samuti tulnud varem, et end eilsete materjalidega korralikult kurssi viia. Kell pool üheksa kogunevad kõik väikesele nõupidamisele, mille lõppemisel istub Tanel Mari autosse ja sõit tagasi Lalsi külla võib alata.
Veerand kümme keerab Mari auto Utsimurru Aksli õue peale. Autost väljudes näevad nad rääbaka välimuse, rebase või koera katkutud sabasulgedega ja käriseva häälega kukeniru, kes on neid tervitama tulnud. Kahekesi astuvad nad aastatega kulunud, tugeva tammise ukse juurde, ja Tanel kolksutab kõvasti koputiga vastu ust. Vaikus. Keegi ei tule avama. Eakas inimene võiks sel kellaajal ammu ärkvel olla. Nemad tõusevad juba enne kukke ja koitu – vanainimese uni on ju lühike. Tanel koputab veelkord. Ikka ei tule kedagi. Mari ütleb, et teeb ringi ümber maja, jäägu Tanel ukse juurde. Naine piilub akendest sisse, kuid ei näe majas liikumist. Köögiaknast sisse vaadates märkab ta vana meest, kes magab, kummuli laua peal, käed pea alla toeks pandud. Mari koputab kõvasti aknale ja mõne aja pärast hakkab Aksel ennast liigutama. Vana mees tõstab pea, silmad veel unehõlmas poolkinni, ja vaatab akna poole. Aegamisi jõuab tema teadvusse tõik, et keegi on akna taga. Ta tõuseb aeglaselt, tatsab välisukseni ning ust avades vaatab küsivalt Tanelile otsa.
„Olli asja kah või? Kes sia olet? Kae, üleaidne kah siin. Mes kuri teid siu nii aigsaste ringi juuskma aap? A astke sis edesi, ku joba siin olede.“
Nad sisenevad suurde kööki. Mari võtab laua äärest tooli ja soovitab Tanelil sama teha. „Meil lihtsad inimesed, keegi ei tule sulle siin istet pakkuma. Kui oled juba sisse kutsutud, tähendab, võta tool ja istu,“ seletab naine naerdes.
Aksel istub ka ise ja ütleb: „No ütle kohe vällä, mes pattu sa miu sellä pääle ladude tahat. Mul om tugev turi, küll ma ärä kannate.“
Mari vaatab Tanelile küsivalt otsa, et kumb neist nüüd alustab? Tanel aga vastab pilguga, et eks naine tehku ise jutuots lahti.
„Vaata, Aksel, meie ei tule mitte heade uudistega sinu manu. Meil on kurvad asjad sündinud. Millal sa Virget viimati nägid?“
„Ah Virget või? Ma ei ole tedä joba ammu aiga nännu enämb. Viimäte käis siin vist mineve keväde, ku miul nüid meelen om … Olli jah, keväde. Nartsissi äitsnive joba. Tulli ist siia lavva manu. Mul olli süük lavva pääl – lämme kardule ja oma tettu silgu. Paksi Virgele kah. Temä vastu, et ei taha. Küsse, et mesasja sa sis tahat, ku siia tullit. Temä miule, et esä, anna raha. No kostkottald mia selle raha võtma pias, penss kah tillike ja pudulojusse tahave nõnaedist … Mia ütli, et süvvä või ma üten anda, sialiha, muna ja kardulit, a raha miul ei ole. Tüdrik karas selle pääle maast üles ja pand sõnagi lausmede ussest vällä. Vot rohkemb mia tedä nännu ei ole,“ jutustab Aksel ja uurib siis: „Kas tüdrikuge om midägi juhtunu, et sedämuudu perit?“
„Juhtunud, jah, Aksel. Sinu Virge on surnud. Leiti teine siit kolme kilomeetri kauguselt, Rabakõnnu talu maa pealt. Oli nõgestesse jäetud. Meie ka veel täpselt ei tea, eks uurimine toob lõpuks selguse,“ ütleb Mari ja lisab: „Tunneme südamest kaasa.“ Et ebamugavast olukorrast pääseda, küsib ta Aksli vanema tütre kohta: „Kas Viire on ka sul külas käinud? Kuidas tal läheb? Pidi teine Tallinnas elama?“
„Ei, mia ei tää temäst midägi. Mia ole jusku maamuna pääld kadunu, ei taha kennigi miut tunda,“ vastab Aksel ja vaatab tühja pilguga aknast välja, kus kanakari, sõjahaavadega kukk uhkelt kõige ees, õue pealt söögipoolist otsib.
„Kas Virgel laps ka oli? Tead sa sellest midagi?“ uurib Mari edasi, et vanameest tardumusest üles äratada.
„Mes laits? Es ole tal üttegi titte. Ja nii pallu, ku mia tää, es ole Viirel kah titte,“ ütleb Aksel.
Mari näeb, et taat rohkem midagi oma tütardest ei tea, tõuseb laua äärest ja ütleb, et nad peavad veel mitu majapidamist läbi sõitma. Ta lubab teada anda, kui Aksel tütre maha saab matta.
Nad lahkuvad majast, jättes vana mehe omaette kurbi mõtteid mõlgutama. Eks seegi tee juba kurvaks, kui kasvatad lapsed suureks ja nad sind unustavad, ei tule külla ega helista. Autosse istunud, arvab Mari, et nad võiksid minna vanasse koolimajja Virge korterit vaatama. Mari oli saanud hommikul naise korteri võtmed, mis tema kleiditaskust leiti, ja peagi sisenevad nad punastest tellistest 19. saj alguses valminud majja.
Maja on ajahambale hästi vastu pidanud, seinad on tugevad ja terved. Hoones on kaks korrust, lisaks pööning. Teisel korrusel on kolm eluruumideks kohandatud korterit. Pööningul pole midagi peale tuvide tekitatud mustuse. Maja alumised korrused on ammu tühjaks jäänud, ülemise korruse korteritest aga inimesed välja kolida ei tahtnud. Seal elab kolm perekonda – kahes korteris vanemad inimesed ja ühes elas Virge, kes oli sinna kuus aastat tagasi eluaseme saanud. Tundus, nagu oleks see olnud naisele vaid vahejaam, kus korraks hinge tõmmata, et jälle edasi minna.
Võti ei keera. Mari vajutab ukselinki ja uks läheb lahti – see polnudki lukus. Oli ehk korteriperenaine ise ukse lukustamata jätnud või unustas seda teha keegi teine? Kas viidi naine siit väevõimuga minema või lahkus ta vabatahtlikult? Oli siin käinud keegi võõras?
Nad astuvad kitsavõitu esikusse. Tanel leiab lüliti ja klõpsab sellele. Midagi ei juhtu. Käsikaudu edasi liikudes lükkab ta lahti elutoa ukse. Neile paiskub näkku ere päikesevalgus, mis peale pimedas esikus kobamist hetkeks pimestab. Tuba on avar ja peaaegu tühi, mööblit on õige napilt. Ühe seina ääres konutab vanemat tüüpi kolmekohaline diivan, teisel pool seina diivanilaud, selle peal uus kitsas televiisor. Akna all on madal riiul, millel mõned raamatud, aknalaual seisab pott kuivanud alpikanniga. Magamistoas on üheinimesevoodi, vana kirjutuslaud akna all, seina ääres riidekapp – oma aja küll ära elanud, aga üsna kasutamiskõlblik.
Mari avab vanemapoolse kirjutuslaua ülemise sahtli. See on tühi. Ka ülejäänud sahtlid on tühjad. Ta proovib avada kõige alumist, aga see on kas kinni kiilunud või lukustatud. Tanel vaatab toas ringi, otsides teravat eset, millega sahtel avada. Kuna aga midagi sobivat silma ei hakka, suundub ta kööki, lootes sealt mõnd terariista leida. Köögikapi sahtlist leiabki mees käärid ja mõne aja pärast on sahtel lahti. Tühi. Sahtlit uuesti kinni lükates takerdub see millegi taha ega sulgu. Mees tõmbab sahtli uuesti välja ja leiab sinna kas libisenud või peidetud kaustiku. Mari võtab selle kätte, avab esimese lehekülje ning hakkab lugema. Ta saab kohe aru, et on leidnud Virge päeviku. Naine annab päeviku Taneli kätte, et uurida lähemalt riidekapi sisu. Esmapilgul
