jalutab numbrit valides neist eemale. Naastes teatab ta, et peagi saabuvad kriminaaluurijad ja kohtueksperdid.
„Teie kodurahu on nüüd küll tükiks ajaks rikutud, aga palun püüdke rahulikuks jääda. Uurimine võtab oma aja ja kindlasti on uurijatel teile ka küsimusi. Meedikud viivad lapse haiglasse ja peale seda, kui eksperdid oma tööga siin valmis on saanud, viiakse ka ohver minema.“
Mõne aja pärast sõidabki kiirabiauto koos pisipoisiga minema. Tiina tunneb muret, mis lapsest edasi saab ja kuuleb meedikute käest, et peale arstlikku ülevaatust viiakse ta väikelastekodusse, kuni tema vanemad või lähemad sugulased välja selgitatakse. Tiina noogutab nukralt ja ohkab. See beebipoiss on talle juba armsaks saanud. Väike emata jäänud orvuke … Tiina on juba leitud naisest kuulnud ja arvab tema lapse ema olevat. Mart ja Mirjam on samuti tulnud kööki ema juurde ja vaikides vaatavad kõik kolm läbi akna, kuidas nende isa politseitöötajaga räägib. Teine ametnik tõmbab sündmuskoha ümber piirdelinti.
Paari tunni pärast saabuvad kohtumeditsiinieksperdid ja nendega koos kaks meest ja naine – kriminaaluurijad. Nad vestlevad veidi aega politseinikega, misjärel viimased minema sõidavad, andes teatepulga edasi spetsialistidele. Kohtumeditsiinieksperdid, mees ja naine, kiirustavad sündmuskohale, uurijad aga seavad sammud maja poole. Martin juhatab nad majja. Uurijad tutvustavad end ja näitavad töötõendeid: Mari Tarkler, Tanel Paismaa ja Kalle Veinenberg. Need nimed loeb Martin välja dokumentidelt. Üks nendest kolmest tundub aga talle veidike tuttav, kuskil on ta seda inimest varem näinud. Kõigil pereliikmetel tuleb oma jutt uuesti rääkida. Ka lastel. Märgitakse üles kellaajad ja sündmuste järjekord. Mart kirjeldab, kuidas ja millistel asjaoludel ta lapse leidis. Poiss hoiab end ema lähedale ja on näha, et pisarad pole kaugel. Alles nüüd jõuab talle kohale teadmine, et nende vana aida taga nõgesepuhmas lebab võõra naise surnukeha.
Paari tunni pärast lõpetavad eksperdid oma töö. Seejärel palub üks uurijatest, Mari Tarkler, tulla Tiinal ja Martinil ohvrit vaatama, et selgitada välja, kas tegemist võiks olla nende tuttavaga. Vastu tahtmist astuvad perenaine ja -mees kanderaami juurde. Tiina heidab vaid korraks pilgu naise poole ja tunneb ta kohe ära. Kaht kätt kokku lüües hüüab ta ehmunult: „Püha taevas, too ju Utsimurru Aksli tütar Virge! Tema isa jäi mõned aastad tagasi talvel metsas puid langetades puu alla ning sellest alates lonkab jalga. Aga laps, kelle oma see on?“
Mari Tarkler tunneb samuti seda naist. See on Virge, tema lapsepõlve mängukaaslane. Mari sünnikodu asub siin, Lalsi külas, veidi eemal Utsimurrust, kus oli kunagi elanud naine, kes nüüd tema ees kanderaamil lebab.
Ma näen, et sa mind vaatad. Püüad mõista, teada saada, mis minuga juhtus. Miks olin ma visatud sinna aida taha nõgestesse, nagu visatakse ära viimse piirini täis topitud prügikott. Mis minuga juhtus? Ma hõljun sinu kohal, Mari, ja võiksin sind praegu puudutada. Aga ma ei tee seda, sest ma ei saa – mu keha lebab sinu jalgade ees kanderaamil. Ma olen nüüd eikeegi. Hõljun maa ning taeva vahel ja ootan, kuni sina, Mari, ja sinu kaaslased uurimisrühmast, saate kätte minu mõrvari. Jah, mina ju tean, kes seda tegi, aga ma ei saa sulle seda öelda, sest sa ei kuule mind. Ometigi püüan ma sind aidata, sulle omal moel vihjeid anda. Sinu asi on neid märgata ning lahti mõtestada. Aru saada … Ma tean, et sa suudad seda. Me oleme sinuga päris sarnased. Ma kuulen su mõtteid ja need teevad mind kurvaks. Sa olid kunagi väga õnnetu. Sa meenutad aegu, kus eelmised vägivallahaavad polnud veel paranenud, kui juba tehti uued ja hullemad. Sa põgenesid ja peitsid end, kuid sellest hoolimata sai su piinaja sind kätte. Kõigele vaatamata püüdsid sa olla hea ema oma lastele ja hea naine mehele, kellele kunagi vaatasid alt üles. Ehk oligi see viga, et sa liialt alandlik olid. Alguses meestele meeldib, kui naine neid jumaldab. Kuid mehed on jahimehed. Nad tahavad taltsutada tõrksaid ja uhkeid noori sälgusid, aga kui päitsed on peas, siis neid enestele allutada. Kui see õnnestub, tüdinevad nad ära, hakkavad naist mõnitama, alandama ja peksma. Ma tean, millest ma räägin, sest minuga juhtus samamoodi.
Kadase talukoht – vana madal talutare – Mari vanematekodu. Naine on õnnelik, et saab elada nii kaunis kohas. Võrtsjärv asub vaid kümne kilomeetri kaugusel. Vana Meleski klaasivabrik on samuti lähedal. Läbi küla voolab Põltsamaa jõgi. Suur ja võimas saja-aastane tammepuu sirutab oma kaitsvaid oksi madala talutare kohale. Teisel pool maja edvistab kahar nooruke nulg. Maja ees konutab vana kaevurake – tumm tunnistaja möödunud aegadest. Mari elabki nüüd üksinda siin, oma vanematekodus. Palju aastaid kestnud kooselu lõppes juba tükk aega tagasi, kui laste sirgudes mõistis naine, et samamoodi enam jätkata ei või – polnud sellist ühtehoidmist kui noorena, siis, kui kokku elama asuti. Tundus, nagu elaksid kõrvuti kaks võõrast inimest. Miski polnud enam nii nagu varem. Mõlemal olid tekkinud oma huvid ja erinevad ootused tuleviku osas.
Mari ärkab mõtisklusest, kui tema paarimees, Tanel Paismaa, teda kõnetab: „Nüüd võib vast surnukeha minema viia, isik on kindlaks tehtud ja me saame tööga edasi minna.“
„Jah, muidugi. Jäin mõttesse. Ehmatav ja raske on oma lapsepõlvesõpra sellises seisukorras leida. Olen ju ise ka pärit siit külast ja elan senini siin,“ ütleb Mari.
„Vaata aga vaata, seda ma ei teadnudki,“ imestab Tanel, kui nad veidi eemale on jalutanud, ja lisab, „aga see ongi hea. Sa tead ja tunned kõiki oma kodukoha inimesi ja nii pääseme ehk kergemini nendega jutule.“
Mari teab, et mehel on tuline õigus. Küla hoiab ühte ning võõrastele naljalt südant ei puistata ja ülearust ei räägita. Tanel ise elab Viljandi linnas, kuhu ta pool aastat tagasi oma perega Tallinnast kolis. Ta on abielus olnud kolm aastat ja peres on kaheaastane poeg. Taneli naine töötab lasteaia juhatajana ja on elukohavahetusega ülimalt rahul. Tanel ise on kriminaaluurija Viljandi politseijaoskonnas.
Nad lähevad uuesti maja juurde, vabandavad pererahva ees ebamugavuste tekitamise pärast, tänavad informatsiooni eest, jätavad hüvasti ning asutavad end minekule.
„Kuule, kuhu Kalle kadus?“ küsib Tanel Mari käest, kui nad juba autos istuvad.
„Ma ei tea. Nägin ennist, kuidas ta koos pereisaga aida poole jalutas. Ootame ära, küllap ta kohe tuleb,“ arvab Mari.
Mõne aja pärast mees naaseb ja nad võivad sõitma hakata. Autos uurib Tanel, mida too majaperemehelt teada sai, aga Kalle ühmab napilt, et uuris veidi maad ja on kindel, et mees polegi nii süütukene, kui välja paistab.
Politseimaja on halli värvi, punase katusega, kolmekorruseline kivimaja. Kriminaalpolitsei osakond asub teisel korrusel. Mari ja Tanel jagavad kahe peale ühte tuba. Osakonda kuulub veel Silja – kurvikate kehakumerustega väikest kasvu blondiin, kellele nende majas IT-valdkonnas vastast pole. Temaga jagab ühist ruumi Kalle, viiekümnene meesterahvas, kel suuvärk lahtisem kui naisterahvaste õrnad kõrvad ehk taluda suudavad. Tanel on vahel Silja käest uurinud, kuidas ta küll pikad päevad Kallega ühes toas vastu peab. Silja aga naerab ja vastab, et piirid ammu paika pandud. Taneli ja Mari tööruum asub nende vastas üle koridori.
Mõne aja pärast kogunetakse neljakesi koosolekuruumi, kus hakatakse edasist tegevusplaani koostama. Mari ja Tanel peavad järgmisel päeval minema Lalsi külasse inimesi küsitlema. Silja lubab järele vaadata kõik, mida ta surnud naise kohta internetist leiab ja Kalle teeb kohtumeditsiiniekspertidega koostööd. Kell kabineti seinal näitab tööpäeva lõppu. Mari võtab kampsuni ja autovõtmed, väljub majast, istub autosse ning sõidab koju.
Maja ees ootavad teda kaks karvast sõpra: üks juba eakas, 12-aastane, teine alles nooruke. Kui Mari trepile astub, hakkab vanem kass end vastu tema sääri nühkima ja tervitab kojusaabujat sõbraliku nurrumisega. Noorem ootab aupaklikult eemal oma järjekorda. Naine teeb mõlemale pika pai ja astub tuppa. Vana maja võtab ta vastu tüüne vaikusega – lapsed on suureks kasvanud ja oma elu peal. Mari istub köögilaua ääres olevale
