Annie Stanley, omadega merel. Sue Teddern

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      1. peatükk

      „Hiljem läheb tormiseks“

      

      Võpatan ärkvele. Keegi norskab ja see keegi olen mina. Kuigi mu ees kobarkino ekraanil teevad treenitud kõhulihastega superkangelased kurjamitele kurdistava lärmi saatel säru, olen suutnud tukkuma jääda, rusikas popkorniämbrisse kaevunud.

      Ajan end toolil sirgu ja pühin lõualt kuivanud ilanire. Vaevalt need tosinkond teist saali peale hajutatud vaatajat, enamjaolt üksi nagu minagi, märkavad unisevõitu naist tavalisel kohal G-rea kaugemas otsas. Olen kindel, et neistki üks või kaks „korraks silmi puhkab“.

      Päevased kinoseansid on parimad ja sa ei pea isegi üle 60 olema! Kui jõuad kümme minutit enne seansi algust kohale, pakutakse tasuta teed ja odavat burbooni. Kui aga täpselt tuled, ootab sind ees taldrikutäis küpsisepuru ja toimkonda pandud kinotöötaja vabandav õlakehitus. Mõnikord hüppan enne keskpäevast seanssi läbi Greggsi kulinaariapoest, et haarata kaasa võileib või käntsakas saiavormi – isa lemmikut. Eelmisel reedel libistasin end voodist otse kõige mugavamasse dressipükste-kampsuni kombosse, et näha hilishommikust Jaapani animatsiooni, toiduks kaasas tops külmade spagettide ja Bologna kastmega.

      Päevasel seansil käimises on midagi kübeke keelatut. Aga kui õhtuti kinos käiksin, võiksin fuajees sõprade (või veel hullem – endiste kolleegidega) kokku sattuda ja peaksin nendega seltskondlikku vestlust arendama. Pärastlõunased filmid tagavad anonüümsuse. Kusjuures, kui eelmisel nädalal kinost kodu poole sõitsin, sattusin valgusfoori all kõrvuti Nia Ronson-Tanneri ema Berlingoga, millega ta autotäit lapsi koolist ära tõi. Võin aimata, mida Nia ütles: „Kuulge, see on ju õpetaja Stanley! Issand, milline peletis.“

      Suudan ülejäänud filmi silmad lahti hoida ja kissitan päevavalguse peale silmi, kui Odeoni kinost välja astun. Mu auto seisab tavalises parklas ja seni pole ma kordagi parkimisaja ületamise eest trahvi saanud. See kinoskäimise asi on mul käpas. Pealegi tuleb kasuks iga paari päeva tagant korterist väljuda ja pisut värsket õhku hingata. Diivanil vegeteerimine ja televiktoriini osalejate peale karjumine on oma võlu kaotanud ning mul on kõrini vanapaaridele õige häärberi valimisest „viimaseks koduks päikese all“.

      On igav teisipäeva pärastlõuna. Võiksin kodust läbi käia, spordikotist puuduva tennise leida ja jõusaalis 45-minutilise ringtreeningu teha. Või elada metsikult ja liituda suvalise rühmatrenniga, mis sellel kellaajal algab. Peale Zumba. Zumba on mõeldud kalli trennivarustusega eputistele, kes pööritavad minusuguste koordineerimata elevantside peale silmi. Minul pole selleks piisavalt rütmitunnet ega saagi olema. Aga kas nemad oskavad soome tähestikku tagurpidi peast ette lugeda, või õpetada klassitäiele käratsevatele 13-aastastele rannikuerosiooni protsesse? Väga kaheldav.

      Kui ma tennist üles ei leia, võin kasvõi ujumisriided haarata ja rahulikus keskmises basseinis mõne ringi teha. Siis pitsa kaasa osta, lahti korgitud Merlot’le põhja peale teha ja potsatada uusima auhinnatud filmi ette, mille Netflix välja pakub.

      Samas võiksin jõusaali ja/või ujulasse ka homme minna. Näiteks varem üles tõusta – hiljemalt pool kümme – ja kasutada hommikut trennivarustuse pesemiseks ja pakkimiseks, et ühtegi ettekäänet poleks. Super. Plaan olemas. Homsest. Kui ma tennise üles leian. Või ostan uue paari, mis mu väikseid varbaid ei pitsitaks.

      Või siis mitte. Ah, jõusaal ongi vastik.

      Ummikuid pole ja jõuan viieteistkümne minutiga koju. Äkki peaks järgmine kord kinoni sörkima? Pargin tavalisele kohale, klõpsan auto lukku ja kõnnin välisukse poole, patsutades võtit otsides puhvjope taskuid. Korraga meenub mulle säästupitsa, mis sügavkülmiku sahtli põhja on maetud ja mida ma saan ananassikonserviga tuunida. Õnnestumine.

      Ma ei osanud oodata, et Kate istub trepiastmel ja toksib sõnumit telefoni. Ta põrnitseb mind altkulmu nagu tavaliselt. „Kurat, viimaks ometi! Kus sa olid?“

      „Trennis, okei. Kas me pidime täna õhtul isa poole minema?“

      Ta tõuseb püsti ja klopib oma Zara kostüümi pliiatsseelikut. „Ma olen terve pärastlõuna üritanud sind kätte saada, aga sul on telefon välja lülitatud. Isa on haiglas.“

      „Põlvega füsioteraapias või? Sinna pidi ju tükk aega olema.“

      Kate hingab sügavalt sisse. Ma arvan, et ta on tüdinud mulle epistli lugemisest teemadel: a) miks telefoni tuleb alati sees hoida, b) miks ma nii ebausaldusväärne olen ja c) miks tema peab alati kriisiolukorras mingit suuvoodrit mängima?

      „Annie, lihtsalt kuula, eks? Isa viidi kiirabiga haiglasse. Ta kukkus kokku. Bev helistas mulle ja ma lubasin sulle helistada. Ta oli täiesti endast väljas.“

      Isa. Kukkus kokku. Kiirabi. Neelatan häälekalt, sundides Kate’i sõnu kohale jõudma. Märkan jopevarrukal popkornitükki ja pistan selle suhu.

      „Lähme minu autoga,“ kamandab Kate üle õla, kui mööda teerada auto poole kiirustab, ja viipab käega nagu giid, et ma talle järgneksin. „Ta oli alles laupäeval nii heas vormis. Lustis ja lollitas. Jahus aina mingitest odavatest kõrvaklappidest, mille ta Lidlist oli ostnud. Nagu tal oleks uusi kõrvaklappe vaja. Aga neil oli olnud nii hea soodukas, nagu ta ütles. Sina teda ei näinud, aga ta oli tõesti heas vormis.“

      Ma kohmitsen alles turvavööga, kui Kate juba Mazdaga pärastlõunases liikluses kumme vilistab. „Ta küsis muudkui, et kuhu sa jäid. Bev ka.“

      „Ma ju ütlesin neile. Mul oli tegemist.“

      Vahin aknast välja, vahin midagi nägemata. Kas poodiderivis seal bussipeatuse juures on uus juuksurisalong? Või on see seal alati olnud, aga ma pole märganud? Keskendun kõigest väest, püüdes meenutada.

      „Tegemist. Jajah, muidugi. Tohutult tegemist.“ Kate möödub tavapärase jultunud enesekindlusega ühest bussist. „Ja siis lülitad telefoni kogu pärastlõunaks välja, sest sul on jõusaalis nii palju „tegemist“.“

      „Oligi. Küsi mu Zumba treenerilt, kui ei usu.“

      „Ja ma pean sinu leidmiseks terve St Albansi läbi otsima.“