Annie Stanley, omadega merel. Sue Teddern

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Annie Stanley, omadega merel - Sue Teddern страница 5

Annie Stanley, omadega merel - Sue Teddern

Скачать книгу

tööpinnale ja ootan, et vesi keema läheks. Klõpsan raadio tööle, lootes tabada kesköiste uudiste viimaseid silpe.

      Kui teekotti solgutan ja märkan kapis kaht uut Hobnobsi küpsisepakki (hurraa Kate’ile!), hakkab mängima laevanduspiirkondade ilmateade. Põhja-Utsira, Lõuna-Utsira, Dogger, Fisher, Saksa laht. Ja lõpuks paiskub taipamine mulle näkku nagu külm merelaine.

      Isa on surnud.

      Mulle polnud enne seda nuttu peale tulnud. Oli isegi hetki, mil ma arvasin, et ei tulegi, sest olin ema pärast juba nii palju nutnud. Mida see tähendab? Et ma ei hooli piisavalt? Kas ma olen juba niivõrd võõrandunud ja kalestunud mõrd, et jään kaotuse suhtes tundetuks?

      Äkiline leinaulg tabab mind ootamatult ... Portland, Plymouth, Lundy, Fastnet. See lähtub kõhust ja paiskub kopsudest välja. Valus on ... Shannon, Bailey, Rockall. Kui ma üritan katkendlikult purskuvaid nuukseid kontrolli alla saada, turgatab mulle pähe, et igal ööl pärast kesköiseid uudiseid ja igal hommikul kell 5.20 hakkab see laulvas kõnes tuttavlik ja tüütu mantra mulle isa kaotust meelde tuletama.

      Kuulen kõrvaltoast põntsu ja kirumist, kui Kate voodist välja ronib. Arvatavasti komistas ta diivanilaua otsa. Panen ta köökitulekut vaevu tähele. Ta kallistab mind ja nutab kaastundest koos minuga.

      Mul pole vaja end välja vabandada. Fääri saared, Fair Isle, Kagu-Island ütlevad kõik.

      „Kas panen selle kinni?“ küsib Kate vaikselt.

      „Ei! Ta pole veel Sandettie tulelaeva automaatilmajaamani jõudnud.“

      Kate paneb mind köögipukile istuma ja teeb teed. Diktor võtab läbi rannikuveed ... Wrathi neem, Rattray Headi neem, Lyme Regis, Carlingfordi laht, Ardnamurchani poolsaar, ja soovib oma kuulajatele rahulikku und.

      Kohe, kui kõlab hümni esimene akord, keerab Kate raadio kinni. Nii on kombeks. Isa tingimusteta armastus laevandusilmateate vastu oli muutumatu, nagu ka ta põlgus kuningapere vastu.

      „Mis Sandettie tulelaeva automaatilmajaam?“ naerab Kate. „Ma ei saa endiselt aru, mida see tähendab.“

      „Ega me vist peagi saama.“

      Seame end mu voodile teed rüüpama nagu ilma peota pidžaamapeol.

      „Pagana laevandusilmateade,“ pomiseb ta. „Meie elu taustamuusika.“

      „Milline ta õieti oli? Elas terve elu sisemaal St Albansis, aga pidi tingimata teadma, kas Selsey Billi neeme taga kisub tormiseks.“

      „Ükskord laevapoiss, alati laevapoiss.“ Kate lööb kulpi. „Ja ta oli alati töölt viis enne kuut kodus, et kuulda pikklainesaadet.“

      „Ema kahtlustas, et ta kuulas seda meie närviajamiseks, sest me vihkasime seda lastena jubedalt. Ja siis jäi see nagu külge. Üks nendest asjadest, mis meid perena kokku sidus.“

      Kate noogutab. „Kas mäletad, kui meil olid laupäeval õhtusöögikülalised ja pidime paluma neil vait olla, kuni saade kestis? Michael Atkinsi peletas see kindlasti eemale. Mu elu esimese peika. Issand, kui piinlik see oli.“

      „Kahju, et see Bevi eemale ei peletanud.“

      Kate ei vasta. Me leppisime juba ammu kokku, et katsume Bevi taluda, aga Kate’il tuleb see paremini välja kui mul.

      Bev saabus isa ellu siis, kui olime hädavaevu õppinud päevi ilma emata õhtusse veeretama. Isa oli uuesti lugema hakanud, neelates vahel koguni köite päevas. Siis üüris ta aianduskooperatiivis maalapi ja liitus matkasellide klubiga.

      Bev oli ka klubi liige ja nii nende sõprus algaski. Kate’i ja mind ärritas just see, kui kiiresti sõprusest midagi enamat arenes. Bev ei pidanud meile meeldima (ei meeldinudki), et närvi minna selle üle, kui ruttu ta ema välja vahetas. See oli Bevi ainus süütegu. See, pluss tema kiindumus väikeste nikerdatud kivikujukeste ja peterselligarneeringute ja türkiissinise värvi vastu, mida ta kõiges eelistas. Ja Lionel Richie vastu ka.

      „Peaksime talle natuke hingamisruumi andma,“ ütleb Kate ettevaatlikult, sest teab, et see ettepanek on minevikus vaidlusi tekitanud. „Tema ju ka leinab.“

      „Ma tean. Kuidas ma saaksingi seda mitte teada, Kate?“

      „Ja olgem ausad, meil oli mugavam, kui ta isa elus osales. Ta hoolitses isa eest meie asemel. Ta käis isaga teatris. Lõikas tal varbaküüsi. Bevi kohalolek tähendas, et me ei pidanud muretsema.“

      „Ma muretsesin. Mõnikord.“

      „Muretsesid? Tõesti? Seda polnud just alati näha, Annie.“

      „Aga muretsesin. Mul oli lihtsalt nii palju muid kohustusi: töö ... ema taganutmine ... Rob.“

      „Ta ikka teab, eks? Oled sa Robile isa surmast teatanud?“

      Jään jõllitama viimast lonksu jahtunud teed kruusipõhjas.

      Kurat. Rob!

      Kate vangutab uskumatult pead. „Oh, Annie, see on ... See on tõesti .... Isa armastas Robi. Luba, et räägid talle kohe hommikul.“

      „Kas saaksid seda ise teha?“

      „Tõsiselt mõtled või? Mõtledki, eks? Jumala pärast!“

      „Võtan seda siis keeldumisena.“

      Kate ajab oma pikad koivad sirgu ja ronib voodist välja. „Homme esimese asjana. Luba mulle.“

      Noogutan. Teen seda. Millalgi homme. Kindlalt.

      „Olgu. Mul on kell 9 hommikul koosolek. Pean magama. Head ööd, Annu!“

      „Head und, Kätu!“

      Umbes poole kuue ajal hommikul tekib mul tunne, et keegi liigub köögis ja vannitoas ringi, paugutab välisuksega ja klõbistab mööda linoleumkattega treppe alla. Kate leidis ilmselt kohvi, saia ja hommikuhelbed üles, sest vedas need ise Tescost kohale. Samuti on ta jõudnud avastada umbes dušiotsiku, rivist väljas nõudepesumasina ja ühise välisukse tujuka lingi.

      Kaks tundi hiljem paneb järjepidev tirisemine mu võpatusega virguma. Uksekell. Arvatavasti teise korteri Tony uusim pruta, kes pidevalt lukkus ukse taha jääb, sest on võtme tuppa unustanud. Või mõni vaene äraaetud pakikuller, kes mu allkirja vajab, et edasi tormata. Kuna ma olen neil päevil nii palju kodus, kaalun mõnikord, et peaks avama naabrite Amazoni ja eBay tellimuste tasulise vastuvõtu. Kümnekas paki pealt pole ju palju küsitud ...

      Uksekell heliseb taas. Ronin voodist välja ja paotan rulood. Ukselävel ootab Rob, kelle selja taga kössitab Josh ja näpib telefoni. Tirin käeulatuses vedelevad dressid jalga ja paterdan allkorrusele neid sisse laskma.

      Robi nägu on tuhakarva. Ta haarab mu karuembusse ja astub siis sammu tagasi, et ka Josh saaks mind kallistada. Ma olin kavatsenud talle helistada. Ausalt olin. Nõme Kate jõudis ilmselt ette, olles kindel, et ma sõna ei pea. Okei, ega see uudis kuulugi ainult mulle, aga Rob on minu ekspeika ja uudise teatamine oleks tulnud jätta minu teha.

      Viipan nad elutuppa. Kate on diivanvoodi kokku pannud, päevateki laiali laotanud ning diivanipadjad kohale seadnud. Kui tugitooli taga poleks näha

Скачать книгу