On jah. Oli jah.
„Ta poleks pidanud sulle rääkima. Lubasin seda ise teha.“
„Ta oli ikka veel šokis. Väga emotsionaalne, endast väljas. Käis aina peale, et Peter oleks tahtnud, et ma ta tööriistad endale võtaksin. Aga see ei jõua mulle veel kohale.“
„Tema tööriistad?“
„Nii kena temast. Nad olid tore paar.“
Ahnii. Loogiline. „Bev rääkis sulle?“
„Ta helistas surmajärgsel hommikul. Ütles, et oli aadressiraamatus F-täheni jõudnud ja tundis korraga vajadust minuga rääkida. Ma ei hakka salgama, et mul tõmbas ikka põlve nõrgaks. Onju, Josh?“
Josh kinnitab seda mühatusega. Poisi telefon võdiseb taskus. Ta otsustab seda täiskasvanulikult ignoreerida.
„Aga ma pidin sulle ise rääkima.“
„Ah, mis vahet seal enam on. Võib-olla tahtis Bev su koormat kergendada.“
„Miks kõik arvavad, et ma olen kasutu? Et ma pole võimeline asju ajama, midagi korraldama, käituma nagu täiskasvanu?“
„Mulle oleks ka meeldinud, kui sa oleksid mulle helistanud, kullapai. Oleksin kohal olnud nagu keravälk.“
„Kate on siin olnud. Tema juhatab vägesid. Ja siis võtab Bev juhtimise üle ja ma võin oma muretu elunautija elustiili juurde naasta.“
„Muretu elunautija. Jajah.“ Rob tõuseb püsti. „Tahaks teed. Soovid ka?“
„Teeksid röstsaia ka? Ma pole eile hommikust peale midagi söönud.“
Rob laksutab keelt ja läheb kööki. „Kas Joshile leidub midagi ebatervislikku juua, mis oleks suhkrut täis topitud?“
„Ei soovi, aitäh.“ Josh pööritab silmi. „Nagunii saan Rhysiga pool kaksteist kokku. Tahtsin lihtsalt öelda, et tead küll, et mul on su isa pärast kahju ja nii.“
Ei saa salata, et tunnen Robist endiselt puudust. Armastust ei saa lihtsalt olematuks teha. Aga Josh kutsub esile teistsugust armastust: lähimat, mida olen tundnud emaksolemisele. Tal on isa paksud punakasblondid krussis juuksed ja kõhn kehaehitus. Tal on kahtlemata ka Robi melassisiirupi värvi silmad. Aknest väljakasvamine võtab aega, kuid ta käitub, nagu seda polekski.
„Näeme siis, miss Stanley. Tšau, paps.“
Josh mässib mulle käed kallistuseks ümber, teeb mulle pea peale musi ja lahkub.
„Ta tahtis kaasa tulla,“ ütleb Rob köögiukselt, kui kuuleme välisukse paugatust. „Päris terve tee, mida on sellises olukorras sobilik öelda. Vaene kutt oli alles 2-aastane, kui minu paps suri. Ja ta ema vanamees on kuskil golfirajal veel ammu pärast meie ussiroaks saamist.“
„Kuidas Bev tundus?“
„Millal sa temaga viimati rääkisid?“
„Haiglas. Kate on hiljem ka rääkinud.“
„Võime tema poolt läbi hüpata, kui tahad. Viime ta näiteks lõunat sööma.“
„Ei! Ma ei saa. Mitte veel.“ Korraga tunnen, et olen lämbumas ja nurka surutud.
„Olgu pealegi. Aga sinu võiksin ikkagi lõunale viia.“
„Tahaks ainult magada.“
„Saan aru. Tõesti saan, Annie. Aga ma tahan aidata. Mis tüüplause see oligi, mis telekas öeldakse? Tahan „sinu jaoks olemas olla“.“
Ta ütleb seda nii halva Ameerika aktsendiga, et ma ei suuda naeru pidada. See on veel hullem kui universaalne talumatsi aktsent. Rob on alati osanud mind naerma ajada. Kui isa temaga esimest korda kohtus, olles kuude kaupa pahaks pannud, et õpilase isaga kohtamas käin, sulas ta otsekohe.
Lähen vetsu, et natuke nutta, ja pesen hambad ära. Kui tagasi tulen, on diivanilaud kaetud teekruuside ja taldrikutäie röstsaiadega, mis on diagonaalselt pooleks lõigatud ning üks kolmnurkadest üle võõbatud sidrunikreemi, teine marmelaadiga. Ta tunneb mind nii hästi. Nõndanimetatud Püha Clemensi Eri oli meie laiskade hommikute lemmiksöök, kui me just välja brantšile ei läinud.
Rob segab teed ja võtab lonksu. „Bev ütles, et see juhtus ootamatult, see, kuidas ta suri.“
„Ta ei tulnudki teadvusele. Kiirabiarst lubas, et ta ei piinelnud.“
„Ikkagi juhtus see liiga vara, liiga äkki. Ta oli nii elu täis ... Äge vend.“ Ta vakatab, ühtäkki kurbust täis. „Soovin, et oleksin su ema kohanud.“
„Sa oleksid tema ka ära võlunud.“
„Aga Kate’iga pole see mul õnnestunud. Su õde jääb sada protsenti võlumata.“
„Hei, ära ole enda vastu nii karm,“ irvitan ma. „Kaheksakümmend protsenti maksimum.“
Ta naeratab vastu. Nüüd on see läinud aasta lumi.
„Aga,“ ütleb ta lõpuks, „mida ma siis teha saaksin? Kuidas minust abi oleks? Mul on tellimuste vahel vaba päev ja tahaksin ka kasulik olla.“
See pole hea mõte. „Kate ajab juba asju. Ja ta arvab, et me peaksime laskma Bevil matuste osas kõik ära otsustada, kuigi meie oleme isa lähisugulased.“
„Kas lasete ta kremeerida või matta?“
„Kremeerida. Emal oli sama.“
Ebamugav vaikus. See on mees, keda pidasin eluaegseks hingesugulaseks, nüüd aga peame piinlikke pause.
Lõpuks katkestab ta vaikuse. „Peter ei olnud mu tööriistakastiga eriti rahul. Mäletad? Kui ma teda terrassilaudise panekul aitasin. Tal on – tähendab, tal oli – haamer, mida kasutas juba ta isa. Kujuta ette, kui palju naelu sellega on sisse taotud, kui palju asju valmistatud. Mul oleks suur au tema tööriistad pärida, Annie. Muidugi, kui sina ja Kate neid endale ei taha.“
„Ja siis saad need edasi pärandada Joshile, et tema võiks ka nendega asju meisterdada.“
„Tema ei saa isegi voodit tehtud.“
Rob vaatab, kuidas ma viimase röstsaiakolmnuga pintslisse pistan ja siis sõrmega üle taldriku tõmban, et allesjäänud marmelaad kokku pühkida. Puhas töö.
„Pean ühe kapi ühele naisele Lutonisse kohale toimetama ja siis olen sinu päralt,“ pakub ta, hurjutades end ilmselt sõnavaliku pärast. Ta ei ole enam minu päralt. Aga ma pole ka veel päriselt valmis, et ta kellegi teise päralt oleks.
Vaatan, kuidas ta mind vaatab. Arvan, et ta armastab mind endiselt. Võib-olla on isa leinamine mul muud mured peast pühkinud ja me võiksime uuesti proovida. Kas see oleks piisavalt hea põhjus? Ma ei suuda sellest veel mõtlema hakatagi.
Rob ootab vastust, kuidas ta saaks „minu jaoks olemas olla“.
„Üks asi on, Rob.“
Ta
