batooni tuua, kui neil on?“
Lärmakas pere on läinud ja külalistetuba on Bevi ja minu päralt. Miks Kate’il ja Pippal nii kaua läheb? Millal meid isa juurde lubatakse? Miks ma Marsi batooni küsisin, kui tean, et esimene amps paneb mu öökima?
Bev patsutab mu kätt. See on hea tahte avaldus. Teatud mõttes. Kas ta ka teadvustab endale, et meie mõlema peades keerlevad samad ärevad mõtted? Või tahab ta mulle vargsi märku anda, et oleksin Pippa äraolekul „kohusetundlik tütar“.
Teen katset. „Kuidas sa end tunned, Bev? Sul oli kindlasti kohutav isa sellises seisus leida.“
„Oi, Annie. Tõesti oli. Ma olen siin muidugi varemgi pidanud käima. Mitte siin, tähendab. Mitte intensiivravi osakonnas.“ Ta ohkab raskelt. „Kui Keithi kaotasin, ei võinud ma aimatagi, et pean selle kõik uuesti läbi tegema.“
„Kedagi pole „kaotatud“, okei. Isa kukkus kokku, aga me pole teda kaotanud.“
„Muidugi. Ei tohi eeldada halvimat. Aga seda on raske mitte teha, kas pole? Kõige hullemat stsenaariumi ette kujutada. Mis siis, kui ta sellest välja ei tule?“
Üritan mitte häält tõsta, mitte enesevalitsust kaotada. „Isa on kange vana juurikas. Ajab alati sõrad vastu, ei anna alla. Küll ta välja rabeleb.“
Bev saab mu sõnadest lohutust, mis sest, et need mind ennast ei veena. Aga isa ongi kange ja tihtipeale on ta kannatus minu ah-vahet-pole suhtumise peale katkenud. Kate on rohkem isa moodi. Hoolas, kohusetundlik, vastutustundlik. Ta vihkas klaveritunde, aga lõpetas sellegipoolest muusikakooli ära. Mina loobusin viiuliõpingutest pärast kaht tundi ja isa narris mind pidevalt, et minust oleks saanud järgmine Vanessa Mae.
„Keithiga olid muidugi hoopis teised lood,“ jätab Bev. „Ikkagi šokk, ikkagi ootamatu. Aga see käis silmapilkselt. Veoauto paiskus ta autole otsa ja ta ei tundnud midagi.“
Ma tean, kuidas Keith suri. Olen seda lugu kuulnud lugematuid kordi ning jah, see on kurb ja võigas. Aga kui ma päris tõeliselt aus olen, siis ma ei leia südames kohta, millega hoolida mehest, keda ma pole kunagi kohanud. Mehest, kellest sain teadlikuks pärast tema surma seoses naisega, keda ma vaevalt tunnen ja taluda suudan.
„Jackiega läks ka teistmoodi, kas pole?“ küsib Bev, otsides ühiseid kaotusekogemusi. „Peter rääkis mulle sageli, kui valus teil kõigil oli jälgida ema niimoodi otsa lõppemas.“
„Jah. Oli küll.“
„Huvitav, kumb hullem on? Kaotada keegi nipsust, nagu mina Keithi kaotasin. Või teada, et teine on hirmsates valudes, kuude kaupa, ja et ta on suremas?“
„Bev, me kõik sureme kord ära,“ nähvan vastu, „kas sa ei saanud memo kätte?“
Bev itsitab, naudib mu väikest nalja. Ma ei saa isegi selle rumala naise peale vihastada, ilma et ta näeks selles võimalust minuga lähedasemaks saada.
„Teadsin meie esimesest kohtingust peale, et su isa on hea inimene. See polnudki õieti kohting. Ta tuli minuga aianduskeskusse kaasa, et aidata mul uut muruniidukit valida, ja siis käisime sealses kohvikus lõunal.“ Bevi lõug hakkab värisema, kui ta iroonia ära tabab. Kas aianduskeskus tähistab sümboolselt nii nende suhte algust kui ka lõppu?
„Istusime seal terrassil oma kaks tundi ja ta rääkis mulle Jackiest. Kuidas naine oli esimesel korral vähi seljatanud ja nad uskusid, et sellega asi piirdubki. Kuidas tema teadis enne Jackiet, et midagi on valesti. Su isa oli nii armastav ja hooliv, kui ta Jackiest rääkis. Tõeline härrasmees. Ja ma mõtlesin: Issake, Bev, see mees on tõeline saak.“
Hammustan keelde. Isa ei teadnud enne ema, et vähk on tagasi tulnud. Ema oli hoolega sümptomeid varjanud, sest kartis, et teist korda ta seda üle ei ela. Kas isa hakkas ise teist juttu ajama või mõtles Bev selle välja? Pean sellest isaga rääkima, kui ta jälle jalgel on.
Sest ta on peagi jälle jalgel. Mul pole mõtteski viie aasta jooksul mõlemat vanemat kaotada. Ei tule kõne allagi!
Ja siis jõuavad Kate ja Pippa tagasi. Pippal on käes kaks topsi teed ja taskust turritab Marsi batooni ots. Kate on kahvatu. Ta pigistab silmad kõvasti kinni ja pilgutab need siis uuesti lahti. Ta otsib sõnu, aga ei leia. Siis vajub ta mütsti istuma – veab, et selle koha peal tool on.
Isa pole enam.
2. peatükk
„Rasked või väga rasked ilmaolud“
Lõuna on peaaegu käes ja mina olen diivanil keras, seljas ikka veel lõpmatuseni läbi pestud Boyzone’i T-särk ja niisama iidsed retuusid. Olen voodilt teki siia vedanud ja endale ümber mässinud ning klõpsan nüüd läbi päevaseid telesaateid, kuni jään pidama mingil koerasaatel. Järgmise reklaamipausi ajal kavatsen teed keeta ja viimasele kahele Tunnocki teekoogile lõpu peale teha. Varem pole need mind iiveldama ajanud, olen kindel, et surun needki otsustavalt alla.
Ma olen orb.
Läksin magama – lõpuks –, need kolm sõna meeles, ja need olid endiselt kohal nagu tuim järelejätmatu peavalu, kui hommikul segaduses ja kurnatuna viis enne kuut üles ärkasin.
Ma olen orb.
Unenäod on olnud kaootilised ja veidrad, aga seal polnud mingit tulevase leina sissejuhatust ega Kodachrome’i värvides hetki mu noorest emast ja isast meiega rannas või söögilauas. See oleks arusaadav. Eile nägin unes, et elasin mingis düstoopialinnas, kus peeti suurt paraadi tulnukavägede väljaviimise tähistamiseks. Ainult et tulnukad polnud lahkunud. Nad olid kohal ja mina olin ainuke, kes seda teadis.
Välisuks klõpsab lahti ja Kate tuleb sisse, vankudes Tesco toidukottide ja postiga saabunud ametlike dokumentide all. Ootan vaevumärgatavat halvakspanu ta pilgus, sest olin lubanud tema tagasitulekuks riides olla. Võisin isegi mainida, et kavatsen koristada ...
Kate marsib diivanist mööda ja kukutab poekotid kööki.
„Kurat, unustasin köögipaberi. Hüppan pärast poest läbi.“
Kapiuksed kolksuvad lahti-kinni. Söögiriistad pannakse ära. Avatakse kraan ja taldrikud sukeldatakse seebivahuvette. Kate on ka orb, aga tema reageerib sellele askeldamise ja korraloomisega. Kuulen, kuidas ta tegevuse katkestab ja sügavalt sisse hingab, et end kokku võtta. Siis naaseb ta kahe klaasi apelsinimahlaga elutuppa ja sätib end vabale diivaninurgale.
„Kui kaua su nõudepesumasin juba ei tööta?“
„Paar nädalat, võib-olla kuu aega. Pole hullu.“
„Siis jah poleks, kui sul oleks meeles nõusid pesta, Annie. Mäletad? Kuum vesi, väike nuustik pudruhelveste ja kuivanud ketšupi mahahõõrumiseks.“
Ta heidab kingad jalast ja poeb teki teise serva alla, sundides mind jalgu eest ära tõmbama. Vahime teleka suunas.
Me mõlemad oleme orvud.
„Noh, vähemalt teame, mida teha, see on meil juba teine kord,“ teeb Kate viimaks jutuotsa lahti.
„Teame või? Eelmine kord
