tabab meid ootamatult ja me naerame terve minuti täiest kõrist.
„Oh taevas, nõbu Tenbyst!“ Kate üritab end talitseda. „Kas me saime üldse kunagi teada, kes ta oli?“
„Isa väitis, et teab teda küll, aga ta oli ka terve päeva autopiloodil.“
„Ja me ei sulatanud neid viineripirukaid lõpuni läbi ja need olid keskelt kivikõvad. Aga nõbu Tenbyst mugis neid ikka kümme tükki.“
„Need paganama viineripirukad. Miks me nii palju ostsime?“
„Aimasime vist, et Tenby nõbu tuleb,“ ütleb Kate ja naeruhoog kordub.
„Noh, kui teda just isa märkmikus pole, siis ei pea teda uuesti kutsuma.“
„Ta oli juba kuue aasta eest ligi 90 täis. Arvatavasti surnud.“
Surnud. Kate kuuleb ise ka, kuidas ta seda sõna ütleb, ja sellest piisab. Hetk enne seda, kui tulevad pisarad, asetab Kate endale nii tüüpilise hoolikusega klaasi lauale ja otsib puhta salvräti.
„Ma mõtlen aina, et ma ei suuda seda uskuda,“ nuuksub ta katkendlike neelatuste vahel. „Ja siis mõtlen, et ma ei suuda uskuda, et ma mõtlen, et ma ei suuda seda uskuda, sest see on nii nõme klišee. Eile samal ajal oli ta elus. Veel pole täit ööpäevagi möödas, Annie.“
Nihutan end diivanil, et talle käsi ümber panna. Mul pole töökorras nõudepesumasinat ja mu korter on prügilasu. Aga jagan häid kallistusi. Vähemalt midagi, mida ma teha oskan.
„Kas mäletad, kuidas pärast ema surma küsisid kõik, kuidas isa end tunneb?“ küsin ma. „Ja meie aina vastasime, et peab vastu. „Kuidas isal läheb, kuidas isa end tunneb?“ Keegi ei küsinud kunagi, kuidas meil läheb, Kate. Me oleksime nagu, ma ei tea, kõrvalseisjad olnud. Mitte tütred, kes on äsja oma ema kaotanud.“
Kate nuuskab ja lükkab eksinud salgu silmadelt kõrvale. „Vahest küsivad nad isa matustel lõpuks, kuidas meil läheb.“
„Vaevalt küll! Mitte seni, kuni neil tuleb muretseda „vaese Bevi“ pärast. Ta on meie elus olnud kõigest mis – neli aastat –, aga isa matustel on õhtu nael tema, mitte meie.“
„Ma ei tahagi õhtu nael olla,” ütleb Kate õlgu kehitades, „mida see ka ei tähendaks.“
„Ma ka mitte. Aga Bev? Päriselt? Ma üritaks selle pigem pilves või purjus peaga üle elada, ilma et talle kõrri kargaks.“
Kate kortsutab kulmu. „Ei tohi, Annie. Pärast tunneksid end kohutavalt. Kõik teised ka.“
Lähen tatsudes kööki teekookide järele. „Ta ajab muidugi kõigele käpa külge. Sellest saab tema päev ja meist sõidetakse üle. Tead ise ka.“
„Mul ükskõik.“
„Mul pole ja sul ka mitte.“
Kate noogutab. Suuremeelsus on ülehinnatud. „Aga ta peab matustel meie soovidega arvestama. Meie oleme ikkagi lähisugulased.“
„Täpselt. Ise ta otsustas mitte isaga abielluda. Mis tähendab, et võime matused omatahtsi korraldada.“
„Ma ei tahaks tüli üles kiskuda, Annie. Tema ja isa olid tõeliselt õnnelik paar ja me ei võinud seda ette näha. Peaksime asjasse suhtuma nagu täiskasvanud ja laskma temal selle päeva ära korraldada.“
Nii palju on teha: surm registreerida, advokaadiga ühendust võtta, matjad tellida, juhiluba peatada, rahvastikuregistrisse ja passiametisse teade saata ...
Kate haarab ohjad ning mina teen, nagu kästud. Ühe toimeka päevaga õnnestub meil Kate’i värviliste vildikatega (roosa/Kate, roheline/Annie) koostatud ja tärnikestega (kiire/vähemkiire) nimekirjast maha tõmmata seitse ja pool kohustust. Vahepeal võtab Bev enda peale uudise teatamise enda sugulastele ja sõpradele. See tähendab, et ta on hõivatud, ja need on inimesed, kellega nad isaga ühiselt läbi käisid: kohalikud matkasellid, Terri ja Bill Austria matkareisilt, nende lemmik-karrirestorani juhataja.
Kate hüppab kodust läbi, et juuksetangid ja paar komplekti vahetusriideid tuua – kuigi ta ei ela väga kaugel, tunneme vajadust koos olla ja ta teeb diivanvoodi viledaks kulunud madratsist ainult väikese numbri. Olin unustanud, kui valjusti ta norskab, seda isegi läbi kahe seina ja suletud ukse. Imetlusväärne, kuidas ta suudab oma aju välja lülitada ja nii kärmelt magama jääda. Teise päeva lõpul oleme mõlemad juba kümneks voodis. Veerand üksteist pruuskab Kate juba norsata nagu nohune morsk.
Minu pähe tungib aga ridamisi soovimatuid, enamasti tühiseid mõtteid, mis tihtipeale teiseks või kolmandakski ringiks naasevad. Mis ma kõik tegema pean, mis ma oleksin pidanud tegema või mitte tegema. Ei midagi tähtsat. See tuleb hiljem.
Leban pulksirgelt ja täiesti ärkvel, vahin lakke ja jälgin puhuti üle lae venivaid autotulede vilksatusi. Kas ma peaksin oma parimad kingad läikima lööma? ... Keda perekonnaseisuametnik mulle meenutas? ... Miks Kate kontaktläätsi kannab, kuigi ta neid vihkab? Cromarty.
Kui ema vähk tagasi tuli, nõudis ta uue kassi võtmist. Flo oli paar aastat varem kroonilise puhituse ja äärmiselt kõrge ea tõttu hinge heitnud. Kassipoeg viiks murelikud surmamõtted eemale. Flo asemik – pikakarvaline mustade vöötidega kass – oleks peaaegu kindlasti hakanud kandma nunnut poisinime, kui ema oleks oma tahtmise saanud. Benjy, Barney või Bobby. Aga isa teatas, et tema kord on valida, ja ema andis järele. Ilmselt teadis ta, et kass elab ta üle.
Isa võidurõõm jäi üürikeseks. Kõik ta nimevariandid olid vimkaga, mille peale keegi ei naernud: Küünik, Karvane Potter, Nurr Favoor. Heitunult vaatas ta inspiratsiooni saamiseks oma ustavat laevandusilmateate köögirätikut: Malin? Bailey? Fitzroy? Lõpuks jäi ta pidama Cromartyl, kus nad olid emaga pulmareisil käinud.
Ma jumaldasin Cromartyt (isegi rohkem kui Flo’d, kuigi seda ma emale ei tunnistanud) ja kutsusin teda Monorelsiks, sest ta sirutas end välja piki diivani seljatuge, et tänavapoolsest aknast välja vaadata. Ta oli isase kassi kohta ebatavaliselt seltsiv ja pakkus isale tröösti pärast ema surma.
Bev polnud kassiinimene, aga kui nad isaga suhtesse astusid, tuli selleks ajaks täiskasvanud Cromarty isaga lahutamatult kaasa. Kui nad kumbki oma elamise maha müüsid ja selle ühekorruselise bangalo tüüpi puitmaja ostsid, oli isa esimene töö kassiluugi paigaldamine. Neil harvadel kordadel, kui neid külastasin, tundes tülgastust, kui nägin oma lapsepõlvest tuttavat mööblit või köögitarvikuid selles inetus võõras väikeses majas, otsis Cromarty mu üles. Kui ma ei suutnud end sundida Bevi vastu sooje tundeid ilmutama, võisin ikkagi armastada seda kohmakat loomakest, kes valusalt mu süles sõtkus.
Cromarty polnud piisavalt vana, et ema igatsema jääda, sest oli toona alles kohanemas sellega, et ta lihane ema oli asendunud nende suuremate karvutute vanematega. Aga isa oli ta lõplikult ära hellitanud ja tema ootamatut puudumist paneb kass kindlasti tähele.
Kas Bevil on ikka meeles teda toita ja kaisutada? Kas ta teab, et ainus viis, kuidas panna Cromarty ussitablette neelama, on peita need kalli Waitrose’i lõhepasteedi sisse? Kui Bev Cromartyst ei hooli, tema eest ei hoolitse, pean ta ehk adopteerima. Teoorias on see tore, aga on ka ilmselge, et ma suudan vaevu iseendagi eest vastutada. Ja mul pole õueala. Ja noh, ma lihtsalt ei saa.
Pärast kaht tundi tulutut katset uinuda annan alla ja tõusen üles, et teed teha. Tavaliselt, kui unetus mind ründab,
