2014
Ainult üks tund veel – õigemini 55 minutit, kui täpne olla – ja siis võib Annie oma asjad pakkida ja minema hakata. Osa kolleege kavatseb pärast lastevanemate koosolekut Plough’ kõrtsi putkata, et seal mõned joogiringid teha ja kinnitada seejärel nominendid selle aasta õpetajate/lapsevanemate preemiatele: ebaviisakaim lapsevanem, pealetükkivaim lapsevanem, kõige vähem lõhnastatud lapsevanem, seksikaim lapsevanem, lahedaim lapsevanem pluss eriauhind kõige napakama küsimuse eest.
Annie kavatses Nia Ronson-Tanneri isa nomineerida nii ebaviisakaima kui ka pealetükkivaima lapsevanema auhinnale. Lisaks oli see mees talle ükskord oma IT-firma visiitkaardi pihku surunud, kui naine parajasti peale ei passinud, ja ütles silma pilgutades, et võib iga kell Annie „süsteemi uuendada“. Tema polnud kindlasti seksikas ega lahe ja Annie ei läinud piisavalt lähedale, et ta lõhna hinnata.
Direktor Cameron oli ta paigutanud ühte klassi, mis asus tegevuse keskmest üksjagu kaugel. Annie kahtlustas, et mitu lapsevanemat ei leidnud teda lihtsalt üles, kuigi kõikjal rippus kiletatud nooli, aga ta ei kavatsenud ka hakata neid ise taga otsima.
Need, kellega ta oli kohtunud, olid üldjoontes sõbralikud ja viisakad, kui Nia isa välja arvata. Nad mõistsid oma lapsi ja neil olid lastele ka mõistlikud ootused, pidades silmas segadusttekitavat, ebaõiglast ja ennustamatut maailma, mis neid pärast Rangewoodi keskkooli ees ootab. Tegelikult oli Annie enimkorratud nõuanne, et nende pojad ja tütred pürgiksid kaugemale: Seema Patel võiks kindlasti inseneriteadusi õppida ja Mason McIsaac oli selgelt ülikoolikõlbulik. Tore oli olla optimismi ja positiivsuse hääletoruks. See meenutas Anniele, miks õpetamine teeb iga kell silmad ette ärimaailmale, isegi kui palk pole ligilähedaseltki samaväärne.
Ta vaatas telefonist järele, kas see oli ikka Plough’, mitte Queen’s Armsi trahter, mis asus küll lähemal, aga oli räpasem. Kate’ilt oli sõnum, kus ta meenutas, et laupäeval on Bevi sünnipäev, ja küsis, kas Annie tahaks pool sellest türkiissinisest kaelakeest kinni maksta, mille ta oli juba Accessorize’ist kingiks ostnud. Ja käskis mitte õnnitluskaarti unustada. Annie vastas kahe sõnumiga: „Jah“ ja „Ei unusta“. Ta võib homme leheputkast läbi astuda ja midagi posti panna – pigem isa kui Bevi rõõmuks.
Annie hakkas Facebookis ringi klõpsima, piilus, mis ta endine peika Toby teeb. Nad ei saanud enam hästi läbi, aga Toby polnud teda veel sõbralistist ära kustutanud ega oma privaatsusreegleid tugevdanud. Annie ei igatsenud teda mitte üks teps, aga teda häiris samas tõsiasi, et igal pildil virvendas Toby kihlatu, üks ameeriklanna, finantsadvokaat nimega Madison. Võtku Toby see naine rahumeeli ära, koos tema piitspeenikese figuuri ja Stella McCartneysse rõivastatud toredustega.
„Khm.“
Annie võpatas, sest oli nii süvenenud Toby ja Madisoni Barcelona nädalalõpu piltidesse, et polnud kedagi lähenemas kuulnud.
„Vabandust. Kas ehmatasin teid?“ küsis mees kahetsevalt.
„Ainult natuke.“
„Kas jõudsin liiga hilja? Ma olen Joshua Tyleri paps. Rob Tyler. Tere.“
Annie pakkus talle käeviipega istet. Mees istuski tema kõrvale toolile, aga vaatas ühtelugu ukse poole ja siis käekella.
„Tõesti, teil on veel aega küll, mister Tyler.“
Mees pööras end, et Anniele korralikult otsa vaadata, kogu tähelepanu talle suunata. Lokkis punakasblondid juuksed, pikad jalad, mis ei sobinud hästi kokku selle puhtpraktilise koolipingiga, ja väga tumepruunid silmad. Annie tegi mõttes linnukese kasti „seksikas“, aga ei kavatsenud kolleegidele öelda, kui seksikas täpselt.
„Vabandust. Arvasin, et mu naine on juba siin. Lubas olla.“
Naine. Muidugi on tal naine. Kõik mehed on kas geid või abielus – reegel on selline.
„Võime teda paar minutit oodata,“ pakkus Annie välja, „kui arvate, et ta on lähedal.“
„Ei. Alustame ilma temata. Mul oligi tunne, et ta ei ilmu välja. Sellest pole midagi, kui ta end minu peal välja elab, aga ta ei tohiks poissi karistada.“
„Kuidas ta seda teeb?“
„Me kolisime eelmisel kuul lahku,“ selgitas mees ja langetas pilgu kingadele. „Mitte alatiseks, lihtsalt prooviks, et teineteisele hingamisruumi anda. No ja see kõik on natuke ... pingeline. Praegu ei tule meil ühes ruumis viibimine kuigi hästi välja, isegi kui tegemist on klassiga, kus õpetaja rahu valvab. Aga noh, see pole teie probleem. Nii et Josh Tyler. Kuidas tal läheb?“
Annie teadis Joshi ja poiss meeldis talle. Kui ta suudaks vaid oma märkmetest kinni pidada ja mitte neisse melassikarva silmadesse uppuda, saaks ta hakkama. Ta lülitus uuesti õpetajarolli ja andis põhjaliku ülevaate: Josh on kohusetundlik, särava mõistusega, heade kommetega (enamasti); ta peab oma ülesandeid tõsisemalt võtma, sest ainuüksi sarmist ei piisa, kui ta töid tähtajaks ära ei esita; kõlbaks kindlasti ülikooli, kui see teda huvitab.
Mr Tyler näis rahulolev. „Suurepärane, miss Stanley. See on küll hea uudis. Ta on meie ainus laps, kas teate. Seega langevad kõik kodused pinged tema kaela, ükskõik kuidas me Maggiega ka ei üritaks teda sellest säästa.“
„Võib-olla läheb siis kergemaks, kui proovilahutus läbi saab.“
„Issand, loodan sama.“ Mees proovis näole manada optimistlikku naeratust. „Peame lihtsalt mõni aeg eraldi olema. Pärast oleme tänu sellele tugevamad, kõik me kolm. Kindlasti oleme.“
Annie vastas naeratusele. Appike, need silmad. Need olid talle tõesti mõju avaldanud. Ta pidi end kokku võtma. Tarkusetera oli ta juba jaganud, aga põgusas inimlikus vestluses pole ju ka midagi halba, ega ju? Sest muidu võib mees lihtsalt lahkuda. Või veel hullem – missis Taylor võib klassi sisse hüpata, vabandades oma hilinemise pärast.
„Te olete vist puusepp, õigus? Mäletan, et Josh mainis seda tunnis, kui arutasime ülemaailmset soojenemist. Ta oli väga mures metsade lageraie pärast.“
„Minu nooruses me küll selliste asjade pärast ei muretsenud. Tollal luusisid muidugi alles dinosaurused ringi, nii et meie olime rohkem nendega ametis.“
Annie tundis külgetõmbesärinat. Põrgu päralt, Mr Tyler on seksikas ja vaimukas! Teda hakkas huvitama, kuidas mees lõhnab. Wrighti kivisöe-tõrvaseep kerge saepuru noodiga? Lõpeta, lõpeta, rahune maha, sa napakas naine!
Ja siis ütles ta seda, enne kui suutis end tagasi hoida: „Kas te väikseid tellimusi ka võtate? Ma mõtlen, et kas te tavainimestele ka töötate. Või teete ainult suuri asju? Poodide moodulmööblit ja muud sellist? Või väiksemaid asju ka ...?“
„Tavainimestele? Ma ei saa vist aru.“
Annie tundis, kuidas tal nägu punaseks tõmbub, aga kui ta juba alustas, siis ... „Ma otsin kedagi, kes mulle köögikapi teeks. Praegused on Ikea sarjast, mida enam ei toodeta, aga mul oleks rohkem hoiuruumi vaja. Ma siis mõtlesin, et otsin puusepa, kes teeks midagi tumedast puidust, mis tööpindadega kokku sobiks. Ee, oskate ehk kedagi soovitada?“
„Aa, nüüd sain pihta.“ Mees naeris. „Te olete siis „tavainimene“, mis?“
