see muutub põlvist saadik kuni päris südameni kiviks.»
Ja kolmas kaaren sõnas:
«Aga mina tean veel rohkem. Kui isegi pulmarüü ära põleb, ei saa noor kuningas ikkagi mõrsjat endale: kui pärast pulmapidu tants peale hakkab ja noor kuninganna tantsima läheb, muutub ta äkki näost kahvatuks ja kukub otsekui surnu maha; ja kui keegi teda üles ei aita ning tema paremast rinnast kolm tilka verd välja ei ime ning seda välja ei sülita, siis kuninganna sureb. Kui aga seda keegi teabki ning mõnele teisele räägib, siis muutub ta pealaest jalatallani kiviks.»
Niimoodi rääkisid kaarnad omavahel ja lendasid minema. Kuid ustav Johannes jättis kõik hästi meelde ning muutus sestsaadik vaikseks ja nukraks. Kui ta sellest, mis ta oli kuulnud, oma peremehele ei räägi, siis juhtub viimasega õnnetus, aga kui räägib, siis peab ta ise oma elu jätma. Lõpuks lausus ta endamisi: «Ma päästan oma peremehe, isegi kui ma sellepärast ise hukka saan.»
Laev randuski, ja juhtus see, mida kaaren oli ennustanud, – nende juurde kappas ilus raudjas hobune.
«Ongi hea,» lausus kuningas, «sellega kihutan ma lossi,» ja tahtis hobusele selga istuda. Ent ustav Johannes jõudis ette, hüppas ruttu hobusele, haaras rakmete vahelt püssi ja lasi hobuse maha. Siis pistsid kuninga teenrid, kes ustavat Johannest ei sallinud, karjuma:
«Kas pole häbi tappa nii toredat hobust, see oleks ju kuninga lossi viinud!»
Kuid kuningas lausus:
«Olge vait ja ärge puutuge teda. Ta on mu kõige ustavam Johannes; ja kes teab – võib-olla toob see head!»
Ja nad astusidki lossi. Saalis seisis kandik, aga sellel lebas valmispandud pulmarüü, ja paistis, et see oli kootud puhtast kullast ja hõbedast. Noor kuningas astus ligi, tahtis rüüd võtta, kuid ustav Johannes lükkas ta kõrvale, haaras kindas käega rüü ja viskas selle ruttu tulle, kus rüü ära põles.
Teenrid hakkasid jälle nurisema ja ütlesid:
«Vaadake, nüüd põletab ta ära isegi kuninga pulmarüü.»
Kuid noor kuningas lausus:
«Kes teab, võib-olla toob see head. Ärge puutuge teda, see on mu ustav Johannes.»
Hakatigi pulmi pidama; alustati tantsuga ja mõrsja läks samuti tantsima; ja ustav Johannes jälgis tähelepanelikult ta nägu. Äkitselt läks kuninganna näost valgeks, otsekui surnu, ja kukkus põrandale. Johannes hüppas talle kohe ligi ja viis ta teise tuppa; seal pani ta kuninganna pikali, laskus põlvili ja imes ta paremast rinnast välja kolm tilka verd, ning sülitas selle välja. Ja kohe hakkas kuninganna hingama ja tuli meelemärkusele.
Noor kuningas nägi kõike, kuid ei suutnud taibata, miks ustav Johannes seda tegi; ta sai vihaseks ja käratas:
«Visake ta vangikongi!»
Järgmisel hommikul mõisteti ustav Johannes süüdi ja viidi võllapuu juurde. Kui ta seisis juba tapalaval ja ta pidi üles poodama, lausus ta:
«Igal süüdimõistetul on enne surma õigus öelda oma viimane sõna: kas ka mina võin seda teha?»
«Jah,» vastas kuningas, «sa saad selle loa.»
Ja ütleski siis ustav Johannes:
«Mind on ebaõiglaselt süüdi mõistetud, ma olen teile alati ustav olnud,» ja ta rääkis sellest, kuidas ta oli merel kaarnate vestlust pealt kuulanud ja et kõike seda tegi ta selleks, et päästa oma peremees.
Ja siis hüüdis kuningas:
«Oo, mu ustav Johannes, ma annan sulle armu! Tooge ta tapalavalt alla.»
Aga vaevalt oli ustav Johannes viimase sõna öelnud, kui ta surnuna maha kukkus ja kiviks muutus.
Ja suur mure valdas kuningat ja kuningannat, ning siis lausus kuningas:
«Oo, kui tänamatu ma olin sellise sügavalt ustava mehe vastu!» Ja ta käskis kiviks muutunud Johannese surnukeha üles tõsta ja selle lossi magamistoas oma voodi juurde panna. Kuningas vaatas seda aeg-ajalt, puhkes nutma ja lausus:
«Ah, kui ma vaid võiksin sulle elu jälle tagasi anda, mu ustav Johannes!»
Möödus mõnda aega ja kuninganna sünnitas kaksikud, kaks poeglast; nad kasvasid suureks ja olid talle rõõmuks. Kord, kui kuninganna oli kirikus, aga lapsed isaga kodus mängimas, vaatas kuningas kurvalt kivisammast, ohkas ja hüüdis:
«Ah, kui ma vaid võiksin sulle elu jälle tagasi anda, mu kõige ustavam Johannes!»
Ja äkki hakkas kivi kõnelema ja ütles:
«Jah, sa võid mulle elu tagasi anda, kui oled nõus selleks loobuma sulle kõige kallimast maailmas.»
Ja kuningas hüüdis:
«Kõik, mis mul ilmas on, olen ma nõus sinu pärast ära andma!» Ja kivi kostis:
«Kui sa raiud omaenese käega pead otsast oma lastel ja määrid mind nende verega, siis ärkan ma ellu.»
Kuningas kohkus, kui kuulis, et peab oma armsad lapsed ära tapma, kuid tal oli meeles ka see sügav truudus ja et ustav Johannes oli hukkunud tema pärast. Ta haaras mõõga ja raius omaenese käega maha oma laste pead. Seejärel määris ta kivi nende verega, ja äkki kivi elustus ning ustav Johannes seisis taas elusana ja vigastamatult ta ees.
Ja ta ütles kuningale:
«Sinu ustavus saab tasutud,» ja ta võttis laste pead, asetas need keha otsa ja otsekohe olid nad jälle elus, hakkasid hüppama ja mängima, nagu poleks nendega midagi juhtunud.
Kuningas rõõmustas väga ja nähes et kuninganna on tagasi, peitis ta ustava Johannese ja mõlemad lapsed suurde kappi. Vaevalt oli kuninganna sisenenud, kui kuningas talle lausus:
«Kas sa kirikus ka palvetasid?»
«Jah,» vastas kuninganna, «aga ma mõtlesin kogu aeg ustava Johannese peale, sellele, et meie pärast temaga see õnnetus juhtus.»
Ja kuningas lausus talle:
«Kallis naine, me võime talle elu tagasi anda, aga selleks peame loovutama oma mõlemad pojad, kes tuleb temast pärast ohvriks tuua.»
Kuninganna kahvatas, ta süda võpatas, kuid ta ütles:
«Me oleme talle ta suure ustavuse eest võlgu.»
Kuningal läks meel rõõmsaks, et kuninganna mõtleb samamoodi, ta läks kapi juurde ja avas selle ning lasi sealt ustava Johannese ja lapsed välja, ning lausus:
«Jumal tänatud, ta on juba päästetud, ja meie pojukesed on ka jälle meiega,» ja jutustas talle, kuidas kõik oli toimunud. Ja sellest ajast peale elasid nad kõik koos õnnelikult kuni päris surmani välja.
TULUS TEHING
Kord ajas talumees oma lehma turule ja müüs ta seitsme taalri eest maha. Koduteel pidi ta tiigi äärest mööda minema, kui äkki kuulis – eemal krooksuvad konnad:
«Kvaaks, kvaaks, kvaaks, kvaaks!»
«Jah,» ütles ta endamisi, «nii nad krooksuvad
