kaks.»
Aga konnad jätkasid vanaviisi:
«Kvaaks, kvaaks, kvaaks, kvaaks!»
«Noh, kui te ei usu võin ma teie eest arvutada.» Ta võttis taskust raha ja luges üle seitse taalrit, kakskümmend neli krossi kõik kokku. Aga konnad ei pööranud tähelepanu tema lugemisele ja krooksusid taas:
«Kvaaks, kvaaks, kvaaks, kvaaks!»
«Ah, kas te siis teate minust paremini?» hüüdis juba täiesti nördinud talumees. «Noh, lugege siis ise,» ja viskas kogu raha konnadele vette.
Siis jäi ta kaldale seisma ja ootas, kuni konnad raha üle loevad ja taalrid talle tagasi annavad; aga konnad jäid ikka oma juurde ja aina kisasid:
«Kvaaks, kvaaks kvaaks, kvaaks!» aga raha tagasi ei andnud.
Mees ootas veel kaua, kuni õhtu jõudis kätte, ja ta pidi koju minema. Siis sõitles ta konni ja hüüdis:
«Kuulge teie, suure peaga krooksujad ja punnsilmad! Suud on teil suured, te kisate nii, et teid kuuldes hakkavad kõrvad pilli lööma, aga seitset taalrit te ikka kokku ei oska lugeda. Kas te arvate, et ma jäängi siia seisma, kuni te lõpetate?» ja ta läks oma teed, aga konnad kisasid talle ikka veel järele:
«Kvaaks, kvaaks, kvaaks, kvaaks!»
Mees jõudis koju täiesti tujutult.
Aga varsti ostis ta endale uue lehma, tappis selle ära ja arvutas välja, et kui ta liha tulusalt maha müüb, siis saab kätte niisama palju kui oleks maksnud kaks lehma kokku, ja pealekauba veel nahk ka. Ta jõudiski lihaga linna, aga linnavärava juures oli terve koerakari kokku jooksnud ja, kõige ees suur hurt. See jooksis mehe juurde, nuusutas teda ja hakkas haukuma:
«Auh, auh, auh, auh!»
Haukus ja haukus, aga talumees ütles talle:
«Jah, ma saan aru, mis sa öelda tahad: «Anna mulle kah!» Sa palud mult tükki liha, aga mis siis mulle jääb, kui ma sulle annan?»
Aga koer haukus talle vastu:
«Auh, auh!»
«Ega sa vist ise kõike ära ei söö, küsid oma sõpradele ka?»
«Auh, auh!» vastas koer.
«Noh, kui sa nii väga peale käid, siis jätan ma sulle liha: ma sind ju tunnen, tean, kelle juures leiba teenid. Vaat, mis ma sulle ütlen: kolme päeva pärast raha olla või muidu läheb sul halvasti. Sa võid raha mulle koju tuua.»
Ja ta viskas liha koerale ning läks tagasi koju. Aga koerad asusid liha kallale ja haukusid valjusti:
«Auh, auh!»
Talumees kuulis seda kaugelt ja mõtles: «Nüüd nad kõik norivad «anna!», aga kõigi eest peab maksma see suur hurt.»
Möödus kolm päeva ja talumees mõtles: «Täna õhtul on mul raha taskus,» ja jäi endaga väga rahule. Aga keegi ei kavatsenudki tema juurde tulla ja talle raha ära tuua.
«Tänapäeval ei või kedagi usaldada,» ütles ta ja kaotanud kannatuse, läks linna lihuniku juurde oma raha nõutama. Lihunik arvas, et mees teeb nalja, kuid talumees lausus:
«Ei, asi on naljast kaugel, ma tahan oma raha kätte saada. Kas siis suur hurt ei toonudki teile hiljuti koju tervet loomakeret?»
Selle peale lihunik vihastas, haaras luua ja ajas talumehe toast välja.
«Oot, oot,» lausus talumees, «veel pole õigus ilmast kadunud!» Ta läks kuningalossi ning hakkas paluma kuninga jutule. Ta viidi kuninga ette – see istus seal koos oma tütrega – ja kuningas küsis, mis häda on teda tabanud.
«Oh,» lausus talumees, «konnad ja koerad võtsid mult kogu vara, aga lihunik tahtis mulle luuavarrega tasuda,» ja rääkis ära kõik nagu oli. Selle peale hakkas kuningatütar naerma, ja kuningas lausus talumehele:
«Selles asjas ma sind aidata ei oska, aga see-eest pead sa mu tütre endale naiseks saama: ta pole sünnist saadik veel kordagi naernud, ja ma lubasin anda ta mehele sellele, kes ta naerma ajab. Võid tänada Jumalat selle õnne eest.»
«Oo,» vastas talumees, «mis ma temaga peale hakkan: mul on kodus naine, sellest on mulle küllalt, kui ma koju tagasi jõuan, näib mulle kogu aeg, et igas nurgas istub üks naine.»
Kuningas sai vihaseks ja lausus:
«Sa oled mühakas!»
«Oo, mu kuningas,» vastas talumees, «mis teil härjalt peale härjaliha tahtagi!»
«Oota!» vastas kuningas. «Sa saad mu käest teistsuguse kingituse. Nüüd kasi minema, aga kolme päeva pärast tule tagasi saad kõik oma viissada kätte.»
Talumees jõudis ukse juurde, aga valvur ütles talle:
«Sa ajasid kuningatütre naerma ja saad selle eest midagi head.»
«Jah,» vastas talumees, «mulle lubati viissada kätte.»
«Kuule,» ütles sõdur, «anna sellest veidi mulle. Mis sa kogu selle rahaga teed?»
«Noh, sinu jaoks olen ma valmis kakssada ära andma,» sõnas talumees. «Tule kolme päeva pärast kuninga juurde ja palu, et ta sulle selle välja maksaks.»
Ka mingi rahavahetaja seisis seal lähedal, ta oli juttu pealt kuulnud, jooksis talumehe juurde, võttis tal kuuest kinni ja ütles:
«Vaata jumalaimet, milline õnneseen te olete! Vahetan teile raha ära, annan peenraha vastu; mis te nende suurte taalritega ikka teete?»
«Olgu pealegi,» lausus talumees, «ma annan sulle tervelt kolmsada, aga anna mulle praegu peenraha, kolme päeva pärast klaarib kuningas selle sinuga ära.»
Rahavahetaja rõõmustas sellise vaheltkasu üle, tõi kogu raha kulunud krossides, kolme sellise krossi eest anti kaks uut. Möödus kolm päeva ja talumees ilmus kuninga juurde nagu oli kästud.
«Võtke tal kuub seljast,» käskis kuningas, «kohe saab ta oma viissada kätte.»
«Aga need ei olegi enam minu omad: kakssada kinkisin valvurile, aga kolmsada vahetas üks rahavahetaja mul juba ära – kuningriigilt ei ole mul enam midagi saada,» sõnas talumees.
Samal ajal astusid sisse valvesõdur ja rahavahetaja ning nõudsid seda, mis talumees oli neile lubanud; ja saidki nad kumbki täpselt niipalju piitsahoopi. Sõdur kannatas välja, aga rahavahetaja kukkus haledalt nutma:
«Ai, ai, kas need on siis kõlisevad taalrid?»
Talumees oli jälle kuninga naerma ajanud, tema raev rauges ja ta ütles:
«Kuna sa jäid oma tasust ilma enne, kui sa selle kätte oleksid saanud, siis annan ma sulle selle asemel vaat mida: mine mu varakambrisse ja võta sealt niipalju kulda kui soovid.»
Talumees ei lasknud end kaua paluda ja ajas taskud kulda täis, niipalju kui sinna mahtus. Seejärel läks ta kõrtsi ja hakkas seal raha lugema. Rahavahetaja aga tuli talle järele ja kuulis, kuidas talumees enda ette torises:
«Vaat kus on aga
