vedas tal rohkem. Tema mängu kuulis üks vaene puuraidur, kes jättis töö sinnapaika ning tuli, kirves käes, et muusikat kuulata.
«Lõppude lõpuks ilmus minu juurde tõeline seltsiline,» lausus moosekant, «ma ju otsisin inimest, aga mitte metslooma.»
Ja ta hakkaski mängima viiulit ja mängis nii ilusasti ja nii meisterlikult, et vaene puuraidur seisis võlutult, ja süda paisus tal rõõmust.
Ja samal ajal jõudsid kohale hunt, rebane ning jänes; puuraidur nägi, et neil on midagi paha meeles. Ta tõstis siis oma terava kirve üles, ja jäi moosekandi ette seisma, otsekui oleks tahtnud sellega öelda: «Kes teda julgeb puutuda, see hoidku alt – tal tuleb minuga tegemist!»
Metsloomad lõid kartma ja jooksid tagasi metsa, aga moosekant mängis tänutäheks puuraidurile veel ühe loo ja astus oma teed edasi.
KAKSTEIST VENDA
Elasid kord kuningas ja kuninganna omavahel rahus ja üksmeeles, ja neil oli kaksteist last, kõik ainult poisid. Ükskord ütles kuningas oma naisele:
«Kui kolmeteistkümnes laps, keda sa sünnitama hakkad, on tüdruk, siis tuleb kaksteist poissi ära tappa, et tütrele varandust rohkem jääks ja ta üksi ka kogu kuningriigi päriks.»
Kuningas käskiski valmistada kaksteist puusärki, panna sinna sisse höövlilaastusid, ja igas puusärgis oli ka väike padi; need puusärgid paigutati salakambrisse, aga selle võtme andis kuningas kuningannale ning keelas tal sellest mitte kellelegi rääkida.
Ja ootaski ema päevast päeva mureliku ja kurvana, kuni tema kõige noorem poeg, kes alati lahutamatult tema kõrval oli ja keda ta piibli järgi Benjaminiks hüüdis, hakkas teda küsitlema:
«Kallis emake, miks sa nii kurb oled?»
«Armas laps,» vastas ema; «ma ei tohi seda sulle rääkida.» Kuid poiss ei andnud emale rahu enne, kui see läks ja avas kambri ukse ning näitas talle kahtteistkümmet uut ja laastudega täidetud puusärki. Ja kuninganna ütles:
«Mu armas Benjamin, need puusärgid käskis isa valmistada sinu ja sinu üheteistkümne venna jaoks. Kui mul sünnib ilmale tüdruk, siis teid kõiki tapetakse ja maetakse koos maha.»
Sellest kõigest rääkis ta pisarsilmil, aga poeg lohutas teda ja ütles:
«Ära nuta, armas emake, me mõtleme midagi välja ja läheme siit minema.»
«Mine ära metsa koos oma üheteistkümne vennaga, ronigu üks teist kõige kõrgema puu latva ja valvaku seal kogu aeg ja jälgigu meie lossi valvetorni. Kui mulle sünnib poeg, tõstan ma vardasse valge lipu, ja te võite siis tagasi tulla, aga kui mulle sünnib tütar, tõmban ma üles punase lipu – siis jookske minema võimalikult kiiresti, ja olgu Jumal teile armuline. Igal öösel tõusen ma üles ja palvetan teie eest: talvel – et te mõne lõkke juures sooja leiaksite, aga suvel – et te ei hukkuks kuuma käes.»
Ta õnnistas oma poegi, ja need põgenesid lähimasse metsa. Nad kõik olid kordamööda valves kõrge tamme otsas ja jälgisid lossitorni.
Nii möödus üksteist päeva ja siis oli Benjamini kord valvesse minna; ta nägi, et torni otsa oli tõstetud lipp; aga lipp ei olnud mitte valge, vaid punane kui veri, ja see ennustas, et neil kõigil tuleb hukkuda. Kuulnud sellest, said vennad vihaseks ja laususid:
«Kas me tõesti peame hukkuma mingisuguse tüdruku pärast. Tõotagem selle eest kätte maksta! Kus tahes me ka ei kohtaks tüdrukut, las voolab tema punane veri!»
Seejärel läksid nad edasi kõige tihedamasse padrikusse, sinna, kus oli veelgi pimedam ja süngem, ja leidsid sealt eest väikese nõiutud onni; see oli tühi. Ja nad laususid:
«Me asume siia elama; sina, Benjamin, kui kõige noorem ja kõige nõrgem, jääd kodu hoidma, aga meie hakkame jahil käima ja toitu hankima. »
Ja nad käisid metsas, tapsid jäneseid, hirvi, lindusid ja tuvisid, kõike, mis toiduks kõlbas, et mitte nälga jääda. Nii elasidki nad selles onnikeses tervelt kümme aastat, ja aeg möödus täiesti märkamatult.
Aga tüdruk, kelle kuninganna sünnitas, jõudis selle ajaga suureks kasvada; südame poolest oli ta lahke, ilusa näoga, ja ta laubal oli kuldne täheke.
Ükskord pesti lossis pesu; kui kuningatütar kahtteist meeste särki kuivaks väänas, küsis ta ema käest:
«Kelle särgid need on, isa jaoks on need ju väikesed?» Ema vastas talle raske südamega:
«Mu armas laps, need on su kaheteistkümne venna särgid.» Tüdruk küsis:
«Aga kus siis mu kaksteist venda on? Ma pole nendest kunagi midagi kuulnud.»
«Jumal teab, kus nad nüüd mööda ilma ringi rändavad,» vastas ema ja viis tütre salakambri juurde, avas selle ukse ja näitas talle kahtteistkümmet laastudega täidetud puusärki ja väikeseid patju.
«Need puusärgid,» seletas ta, «valmistas su isa sinu vendadele, ent nemad lahkusid salaja lossist, kui sina sündisid,» ja ta jutustas talle kõigest, mis oli juhtunud..
Tüdruk ütles:
«Ära nuta, armas emake, ma lähen ja otsin oma vennad üles.»
Ta võttis kaasa kaksteist särki, asus teele ja sattuski sellesse samasse pimedasse laande. Kui ta oli terve päeva käinud, jõudis ta õhtu eel nõiutud onnikese juurde. Ta astus onni ja nägi seal poissi, kes küsis tema käest:
«Kust sa tuled ja kuhu lähed?» Ta pani imeks, et tüdruk oli nii ilus, et tal oli seljas kuninglik kleit ja laubal kuldtäht.
«Ma olen kuningatütar,» vastas tüdruk, «ja otsin oma vendi ning otsin neid kõikjalt ilmas, kus on sinine taevas, kuni leian nad»
«Mina olen su noorim vend Benjamin.»
Tüdruk puhkes rõõmu pärast nutma ja Benjamin samuti, ning nad hakkasid teineteist suudlema ja kallistama. Ja poiss ütles:
«Kallis õde, ma pean sind hoiatama, et me vendadega tõotasime tappa iga tüdruku, keda me kohtame, sest tüdruku pärast pidime me lahkuma oma kuningriigist.»
«Mis siis ikka, ma suren hea meelega,» ütles tüdruk, «kui saan sellega päästa oma kaksteist venda.»
«Aga ma ei taha, et sa sured; peida end sellesse vaati, kuni mu üksteist venda koju tulevad, küllap ma nad kuidagi ümber veenan.»
Nii tüdruk tegigi. Kui saabus öö, tulid vennad jahilt tagasi ja neid ootas valmis õhtusöök. Nad istusid lauda, hakkasid sööma ja küsisid Benjamini käest:
«Noh, mis uudist sul on?»
«Aga kas te ise midagi ei tea?» küsis Benjamin.
«Ei,» vastasid vennad.
Ja Benjamin jätkas:
«Teie olite metsas ja mina jäin koju, aga ma tean rohkem kui teie.»
«Noh, räägi siis meile ka.»
«Hästi,» ütles ta, «kuid lubage mulle, et esimest tüdrukut keda me kohtame, me ära ei tapa.»
«Jah,» hüüdsid need, «me anname talle
