rahavahetaja, «ta räägib lugupidamatult meie kuningast, jooksen ja kannan talle sellest ette ja saan selle eest tasu, aga talumees saab lisaks veel karistada.»
Kuningas kuulis sellest talumehe kirumisest, sai vihaseks ja käskis kutsuda rahavahetaja ja sellel patukoti enda juurde tuua. Rahavahetaja jooksis talumehe juurde:
«Te peate kohe kuninga juurde ilmuma ja nii nagu siin seisate,» ütles ta.
«Ma tean ise paremini, kuidas on sünnis minna,» vastas talumees. «Kõigepealt lasen endale uue kuue õmmelda, kas sa arvad, et mees, kellel on nii palju raha taskus, võib välja ilmuda nii vanas ja kantud kuues?»
Rahavahetaja sai aru, et talumeest ilma uue kuueta kohale ei vii. Ta aga kartis, et kuningal läheb viha üle, kuid temal tuleb tasu järele minna, aga talumees saab nuhelda – ja ta ütles:
«Ma võin teile sõbramehe poolest veidikeseks ajaks laenata toreda vesti. Mis küll ei teeks inimene ära armastusest ligimese vastu!»
See meeldis talumehele, ta pani rahavahetaja vesti selga ja läks temaga kaasa. Kuningas teataski talumehele, mida oli rahavahetaja talle ta õelustest ette kandnud.
«Oo,» lausus talumees, «see, mis rahavahetaja kõneleb, on alati vale, tema käest ära õiget sõna loodagi. Hakkab veel ütlema, et ma panin ka tema vesti endale selga.»
«Aga muidugi,» hüüdis rahavahetaja. «Kas siis vest polegi minu oma? Kas ma mitte ei laenanud seda teile sõbramehe poolest, et me saaksime kuninga ette ilmuda?»
Kuningas kuulis seda ja ütles:
«Ühte meist kahest – kas talumeest või mind – on rahavahetaja alt vedanud,» ja ta käskis talumehele veel kõlisevaid taalreid juurde anda. Aga talumees tuli uues vestis tagasi koju ja ütles:
«Vaat seekord läks kõik kenasti korda.»
VEIDRIK MOOSEKANT
Elas kord veidrik moosekant. Ükskord uitas ta üksi metsas ja heietas igasuguseid mõtteid, aga kui tal enam millegi üle mõelda polnud, lausus ta endamisi:
«Aeg kulub metsas pikkamööda, oleks vaja leida endale hea seltsiline.»
Ta võttis viiuli, mis rippus tal seljas, ja hakkas selle peal midagi lõbusat mängima, aga nii, et kuulda oli kogu metsas.
Õige pea jooksis tihnikust välja hunt.
«Ahaa, näe ilmuski hunt välja! Teda oleksin ma kõige vähem tahtnud kohata,» lausus moosekant.
Aga hunt astus ligi ja ütles talle:
«Oo, mu armas moosekant, kui hästi sa ikkagi mängid! Nii võiksin ka mina mängima õppida.»
«Seda asja on võimalik ruttu selgeks saada,» vastas talle moosekant, «aga sa pead tegema kõike seda, mis ma sul käsen.»
«Oo, moosekant,» lausus hunt, «ma kuulan sind, nagu õpilane oma õpetajat.»
Moosekant käskis tal endale järgneda. Läksidki nad koos ja jõudsid ühe vana tamme juurde; selle sees oli õõs, aga keskelt oli puu lõhki pragunenud.
«Vaata,» lausus moosekant, «kui sa tahad õppida viiulit mängima, siis pane esimesed käpad prakku.»
Hunt kuulas sõna, aga moosekant võttis samal ajal ruttu maast kivi ja kiilus hundi mõlemad käpad puulõhesse, ja nii kõvasti, et hunt oli lõksus ega saanud end liigutadagi.
«Aga nüüd oota mind, kuni ma tagasi tulen,» lausus moosekant ja läks oma teed.
Aega läks, mis läks, ja moosekant rääkis jälle endamisi: «Siin metsas aeg aina venib, peab endale teise seltsilise muretsema.» Ta võttis viiuli ja hakkas mängima nii, et kogu mets kajas.
Õige pea ilmus padrikust välja rebane.
«Ahaa, näe rebane ka kohal!» lausus moosekant. «Aga ega ma teda eriti meelsasti kohata tahagi.»
Rebane astus ligi ja ütles:
«Oo, armas moosekant, kui toredasti sa mängid! Niimoodi oleksin ka mina tahtnud mängima õppida.»
«Mis siis ikka, seda on võimalik ruttu selgeks saada,» lausus moosekant, «aga sa pead tegema kõike nii nagu ma käsen.»
«Oo, moosekant,» vastas rebane, «ma kuulan sind nagu õpilane oma õpetajat.»
«Tule minuga kaasa,» ütles moosekant.
Nad kõndisid ja kõndisid, kuni jõudsid teerajale, millest mõlemal pool kasvas kõrge võsa. Siin jäi moosekant seisma, painutas ühelt poolt pähklipuu päris vastu maad, astus jalaga selle ladvale, aga teiselt poolt painutas alla teise puu ja ütles:
«Mis siis ikka, rebasepoiss, kui sa midagi õppida tahad, siis ulata mulle esimene vasakpoolne käpp.»
Rebane täitis käsku, ja moosekant sidus ta käpa vasakpoolse ladva külge.
«Aga nüüd, rebasepoiss,» lausus ta, «ulata mulle parem käpp,» ja sidus selle parempoolse ladva külge. Seejärel vaatas ta üle, kas sõlmed on tugevasti kinni, ja lasi rebase lahti; ja puud tõusid üles ning heitsid rebase kõrgele-kõrgele; rebane rippus õhus ja hakkas siplema.
«Aga nüüd oota mind, kuni ma tagasi tulen,» sõnas moosekant ja astus edasi.
Ja taas rääkis ta endamisi: «Aeg siin metsas aina venib; peab endale veel mõne seltsilise otsima.»
Ta võttis viiuli ja kogu mets kõlas muusikahelidest. Ja kappaski tema juurde jänku.
«Oo, jänku on kohal!» lausus moosekant. «Aga mina pole ju teda kutsunud.»
«Oo, kallis moosekant,» lausus jänku, «kui hästi sa viiulit mängid, ma tahaksin ka niimoodi mängima õppida.»
«Selle asja saab ruttu selgeks,» ütles moosekant, «aga sa pead tegema kõike nii nagu ma käsen.»
«Oh, moosekant,» kostis jänku, «ma kuulan sind nagu õpilane oma õpetajat.»
Nad läksidki koos edasi, jõudsid metsavälu juurde, aga seal kasvas haavapuu.
Moosekant sidus jänkule kaela pika nööri, aga nööri teise otsa kinnitas puu külge.
«Noh, jänku, nüüd aga jookse paarkümmend korda ümber puu,» hüüdis moosekant.
Jänku kuulas sõna, jooksis paarkümmend korda ümber haavapuu ja paarkümmend korda keeras nöör end tüve ümber; ja jänku oli vangis, kuidas ta ka ei tirinud ja köit ei närinud, lõikus see üha sügavamalt tema õrna kaela sisse.
«Aga nüüd oota, kuni ma tagasi tulen,» sõnas moosekant ja astus edasi.
Kuid samal ajal hunt sikutas, tiris ja näris kivi ning rabeles nii kaua, kuni sai käpad vabaks ja tõmbas need praost välja. Tulivihase ja raevununa tormas ta moosekandile järele ja otsustas ta lõhki kiskuda. Rebane nägi hunti jooksmas, hakkas ulguma ja ulgus täiest kõrist.
«Vend hunt, tule mulle appi, moosekant pettis mind!»
Hunt painutas puud alla, näris nöörid läbi
