kord, kui John on ära ja sa midagi kardad, Mrs. Meg, siis pista pea aknast välja ja aja sellega naabrid otsekohe üles. Ilus asjake, kas pole?” Ja Laurie näitas neile, kuidas see töötab, nii et kõik pidid kõrvad kinni katma.
“Niisugune on siis teie tänu! Ja tänust rääkides meenub mulle, et peate tänama Hannah’d, kes päästis teie pulmakoogi hävingust. Nägin seda teie majja viidamas, kui ma mööda läksin, ja kui tema poleks seda nii mehiselt kaitsnud, oleksin sellest tüki võtnud, sest see paistis äärmiselt maitsev olevat.”
“Huvitav, kas sa kunagi ka suureks kasvad, Laurie,” ütles Meg emandlikul toonil.
“Ma teen oma parima, proua, kuid ma ei saa enam palju suuremaks kasvada, kardan ma, sest kuus jalga on kõik, mida mehed suudavad neil viletsail aegadel,” vastas noor härrasmees, kelle pea oli peaaegu sama kõrgel kui väike lühter.
“Arvan, et oleks matslik süüa midagi siin üleslöödud buduaaris, seepärast soovitan seekord laiali minna, kuna olen erakordselt näljane,” lisas ta.
“Jään emaga Johni ootama. Peame veel paar asja ära otsustama,” ütles Meg siia-sinna sagima hakates.
“Beth ja mina läheme Kitty Bryanti juurde, et homseks lilli juurde tuua,” lisas Amy, sidudes maalilise kübara oma maalilistele lokkidele ja tundes tekitatud efektist sama palju rõõmu kui kõik teisedki.
“Tule, Jo, ära jäta sõpra üksi. Olen nii kurnatud, et ei suuda abita koju jõuda. Ära võta oma põlle eest, see sobib sulle eriliselt hästi,” ütles Laurie, kui Jo talle tema nõrkade sammude toetamiseks käsivart pakkus.
“Nüüd, poisu, tahan ma sinuga homsest tõsiselt rääkida,” alustas Jo, kui nad koos minema sammusid. “Sa pead lubama, et käitud hästi, ei viska vempe ega riku meie plaane.”
“Mitte üht vempugi.”
“Ega ütle naljakaid asju, kui peame tõsised olema.”
“Ma ei tee seda kunagi. Selleks oled ju sina.”
“Ja sa ei tohi tseremoonia ajal minu poole vaadata. Hakkan siis kindlasti naerma.”
“Sa ei näe mind, sest nutad nii kõvasti, et paks udu sinu ümber takistab väljavaadet.”
“Ma ei nuta kunagi muidu kui suure õnnetuse korral.”
“Nagu siis, kui sõbrad kolledžisse lähevad, ah?” ütles Laurie ja naeris paljutähendavalt.
“Ära ole upsakas. Nutsin vaid pisut, sest meie kamp lagunes.”
“Täpselt. Muide, Jo, kuidas vanaisal sel nädalal läheb? Kas ta on sõbralikus tujus?”
“Vägagi. Miks sa küsid, kas oled eksamil läbi kukkunud?” küsis Jo päris teravalt.
“Jo, kas sa arvad, et vaataksin sinu emale näkku ja ütleksin: “Läheb hästi,” kui tegelikult ei lähe?” Ja Laurie peatus ning nägi solvunud välja.
“Ei, seda mitte.”
“Siis ära ole kahtlustav. Tahan vaid pisut raha,” ütles Laurie ja kõndis edasi, leebunud tüdruku südamlikust toonist.
“Sa kulutad päris palju, poisu.”
“Oh, ma ei kuluta seda, see kulutab end ise ja on läinud, enne kui ma arugi saan.”
“Sa oled nii lahke ja hea ja laenad kõigile ega oska kellelegi ei öelda. Samas aga – me kuulsime Henshawst ja kõigest, mida sa tema heaks tegid. Kui sa alati niimoodi raha kulutaksid, ei saaks keegi sind süüdistada,” ütles Jo soojalt.
“Oh, see on liialdus. Keegi poleks ju lasknud sel heal poisil end surnuks töötada, kui ta on väärt tosinat meist, laiskadest poistest, kas pole?”
“Muidugi mitte, kuid ma ei mõista, miks peab sul olema seitseteist vesti, lõputult kaelasidemeid ja uus kübar iga kord, kui sa koju tuled. Arvasin, et saad oma keigariperioodist üle, kuid aeg-ajalt algab see uue hooga. Praegune mood on nii võigas, et su pea näeb välja nagu kängunud põõsas, sa kannad sirget jakki, oranže kindaid ja kohmakaid nelinurkse ninaga saapaid. Kui see oleks odav inetus, ei ütleks ma midagi, kuid see on kallis ja lisaks veel ebameeldiv.”
Laurie heitis pea kuklasse ja naeris selle rünnaku peale nii südamest, et ta kübar kukkus peast. Jo astus sellele peale, ja see solvang andis Lauriele võimaluse heietada ilmastikukindlast riietusest, kui ta halvasti koheldud kübara kokku voltis ja selle taskusse pistis.
“Palun, ära pea enam loenguid, eks! Olen neid küllalt kuulnud nädala jooksul ja tahaksin kodus lõbutseda. Löön end homme üles, nagu mu sõbrad soovivad, ja püüan neile rõõmu teha.”
“Jätaksin su rahule, kui sa ainult laseksid oma juustel kasvada. Ma pole aristokraatlik, kuid mulle ei meeldi, kui mind nähakse koos inimesega, kes näeb välja nagu noor elukutseline poksija,” märkis Jo rangelt.
“See teesklustevaba stiil nõuab õppimist, nagu me ka hoolega teeme,” vastas Laurie, keda ei saanud kindlasti edevuses süüdistada, sest ta oli vabatahtlikult ohverdanud oma ilusad lokkis juuksed veerandtolliste harjaste nimel.
“Muide, Jo, arvan, et väike Parker on Amyst tõsiselt sisse võetud. Ta räägib temast pidevalt, kirjutab värsse ja unistab kõige kahtlasemal kombel. Parem, kui ta sellest mõttest juba alguses loobuks, kas pole?” lisas Laurie usalduslikul vanema venna toonil pärast hetkelist vaikust.
“Otse loomulikult. Me ei taha siia perekonda enam mingeid abielusid. Armas taevas, mida need lapsed ometi mõtlevad?” Ja Jo paistis vapustatud olevat, nagu poleks Amy ja väike Parker veel teismelisedki.
“On kiired ajad ja me ei tea, kuhu me välja jõuame, proua. Sina oled alles laps, Jo, kuid sina lähed järgmisena ja meie jääme nuttes maha,” ütles Laurie, raputades pead aegade allakäigu pärast.
“Ära karda, ma pole meeldivat tüüpi. Keegi ei taha mind ja see on tore, sest perekonnas peab alati olema üks vanatüdruk.”
“Sa ei anna kellelegi võimalust,” ütles Laurie pilku ära pöörates ja pisut suurenenud punaga päikesepruunil näol. “Sa ei näita oma iseloomu pehmemat poolt ja kui keegi sinna kogemata pilgu heidab ja lihtsalt peab sulle näitama, et see talle meeldib, siis kohtled teda, nagu Mrs. Gummidge kohtles oma kallimat, heites talle külma vett kaela ja muutudes nii okkaliseks, et keegi ei julge sind puudutada ega vaadata.”
“Mulle ei meeldi niisugused asjad. Mul on liiga palju tegemist, et peaksin rumaluse pärast muretsema, ja minu arust on kohutav niimoodi peresid laiali ajada. Ärme nüüd sellest enam räägime. Megi pulmad on meile pähe löönud ja me ei räägi enam millestki muust kui armastusest ja muust absurdsusest. Ma ei taha pahandada, nii et muudame teemat.” Ja Jo tegi tõesti niisuguse näo, nagu hakkaks vähimagi provokatsiooni peale vett kaela viskama.
Tema tundeist hoolimata pomises Laurie värava juures lahku minnes oma hirmuäratavat ettekuulutust: “Pane tähele mu sõnu, Jo, sina oled järgmine.”
ESIMESE ÕE PULMAD
Juunikuised roosid veranda kõrval ärkasid sel hommikul vara ja värviküllaselt, rõõmustades kogu südamest pilvitu päikesepaiste üle, sõbralikud väikesed naabrid, nagu nad olid. Nende punakail nägudel oli erutusõhetus, kui nad tuules kõikusid, sosistades üksteisele,
