õiest kuni kõige kahvatuma beebi-õienupuni, pakkusid oma ilu ja õrnust õrnale perenaisele, kes oli neid nii kaua armastanud ja nende eest hoolitsenud.
Meg paistis ka ise väga roosi moodi olevat, sest kõik, mis oli ta südames ja hinges parim ja meeldivaim, õitses sel päeval ta näol, muutes selle ilusaks ja õrnaks. Ta ei vajanud ei siidi, pitsi ega apelsiniõisi. “Ma ei taha moodsaid pulmi, ainult neid enda ümber, keda ma armastan, ja olla mina ise.”
Ta tegi oma pulmakleidi ise, õmmeldes sinna sisse õrnu lootusi ja tüdrukusüdame süütut romantikat. Ta õed kammisid üles ta ilusad juuksed ja ainsad kaunistused, mida ta kandis, olid oruliiliad, mis meeldisid TEMA Johnile rohkem kui kõik teised lilled.
“Sa näed välja just nagu meie oma kallis Meg, ainult et nii armas ja kena, et ma embaksin sind, kui ei kardaks su kleiti kortsutada,” hüüdis Amy, vaadates teda rõõmuga, kui kõik oli tehtud.
“Siis olen rahul. Kuid palun, emmake ja suudelge mind, teie kõik, ja ärge hoolige mu kleidist. Ma tahan siia palju selliseid kortsusid tänasel päeval.” Ja Meg sirutas käed oma õdedele vastu ja teised kallistasid teda, tundes, et uus armastus polnud eemale tõrjunud vana.
“Nüüd lähen Johni lipsusõlme siduma ja siis jään mõneks hetkeks vaikselt isaga kabinetti.” Ja Meg jooksis alla, et neid kohustusi täita, ja siis järgnes oma emale, kuhu see ka ei läinud, teades, et hoolimata naeratustest emalikul näol, peitus tema südames salajane kurbus, et esimene lind pesast välja lendab.
Kui nooremad tüdrukud koos seisid, andes viimast lihvi oma lihtsatele tualettidele, on õige aeg rääkida teile muutustest, mida kolm aastat on nende välimusse toonud.
Jo nurgad on silenenud, ta on õppinud kerget, võib-olla isegi graatsilist hoiakut. Lokkis juuksesasi on kasvanud pikkadeks lokkideks, mis sobivad rohkem tema pika kehaga. Tema pruunidel põskedel on värsket puna, silmad säravad pehmelt ja täna langevad ta teravalt keelelt vaid head sõnad.
Beth on muutunud saledamaks, kahvatumaks ja vaiksemaks kui kunagi varem. Ilusad, lahked silmad on suuremad ja neis on ilme, mis muudab nukraks, kuigi need ise pole nukrad. See on valu vari, mis on jätnud noorele näole nii haletsusväärse ilme, kuid Beth kaebab harva ja räägib alati lootusrikkalt, et “tal hakkab varsti parem”.
Amyt peetakse õigusega pere iluduseks, sest kuueteistkümneselt on tal täiskasvanud naise ilme ja käitumine. Ta pole ilus, kuid temas on kirjeldamatut graatsilist sarmi. Seda võib näha tema kehajoontes, käte kujus ja liikumises, kleidi kukkumises, juuste langemises, ebateadlikus, kuid harmoonilises, mis on paljudele sama kütkestav kui ilu ise. Amy nina valmistab talle muret, sest see ei muutu kunagi kreeka omaks, nagu ka tema suu, mis on liiga suur, ja ta otsustav lõug. Need teda pahandavad jooned annavad ta näole iseloomu, kuid ta ei mõista seda ja lohutab end oma suurepärase jume, teravate siniste silmade ja rikkalike kuldsete lokkidega.
Kõik kolm kandsid hõbehalle kleite (nende parimaid suvekleite), roosad roosid juustes ja rinnal, ja kõik kolm paistsid just nendena, kes nad olid, värske jumega õnnelikud tüdrukud, kes jätsid hetkeks oma rohked tegevused, et tulla osa saama tähtsaimast sündmusest nende õe elus.
Ei pidanud olema mingeid tseremooniaid, kõik pidi olema nii loomulik ja kodune kui võimalik, nii et kui tädi March saabus, ehmus ta väga, kui nägi, et pruut jooksis teda tervitama ja juhatas ta sisse ning peigmees kinnitas üles lillevanikut, mis oli maha langenud. Seejärel märkas ta isalikku kirikuõpetajat trepist üles marssimas, nägu tõsine ja veinipudel kummagi kaenla all.
“Armas taevas, on see vast asjade korraldus!” hüüdis vana leedi, istudes enda jaoks valmistatud aukohale ja seades oma kahvatulilla kleidi volte suure kahina saatel. “Sind ei tohi keegi näha enne, kui alles viimasel hetkel, laps.”
“Ma pole etendus, tädike, ja keegi ei tule mind vahtima, et kritiseerida mu kleiti või arutama söökide hinna üle. Olen liiga õnnelik, et hoolida, mida keegi ütleb või mõtleb, ja ma veedan oma väikesi pulmi just nii, nagu mulle meeldib. John, kallis, siin on su haamer.” Ja Meg läks aitama oma meest tema äärmiselt ebakohases töös.
Mr. Brooke ei öelnud isegi tänan, aga selle ebaromantilise tööriista järele kummardudes suudles ta oma väikest pruuti lükandukse taga niisuguse pilguga silmis, et tädi March võttis välja oma taskurätiku, sest ta teravad vanad silmad olid niiskeks muutunud.
Raksatus, karjatus ja Laurie naer, mida saatis sobimatu hüüatus: “Jupiter Ammon! Jo on jälle koogi maha pillanud!” tekitas hetkeks ärevust, mis oli vaevalt möödas, kui saabus hulk nõbusid ja “pidu tuli sisse”, nagu Beth tavatses lapsena öelda.
“Ära lase seda noort hiiglast minu lähedale, ta teeb mulle rohkem muret kui sääsed,” sosistas vana leedi Amyle, kui toad täitusid ja Laurie must pea kõrgus teiste kohal.
“Ta lubas täna eriti hästi käituda ja ta oskab olla äärmiselt elegantne, kui tahab,” vastas Amy ja lipsas minema, et hoiatada Heraklest draakoni eest. Seejärel ei lahkunud Laurie vanast leedist enam sammugi, nii et too pidi peaaegu hulluks minema.
Pruudirongkäiku polnud, kuid ruumis tekkis äkki vaikus, kui Mr. March ja noorpaar asusid oma kohale rohelise võlvi all. Ema ja õed kogunesid ühtekokku, nagu tundes vastumeelsust Megi äraandmise ees. Isalik hääl katkes rohkem kui ühel korral, muutes teenistuse seda tunneterohkemaks. Peigmehe käsi värises nähtavalt ja keegi ei kuulnud ta vastuseid. Kuid Meg vaatas otse oma abikaasa silmadesse ja ütles “jah!” nii õrna usaldusega näol ja hääles, et ta ema süda rõõmustas ja tädi March nuuksatas kuuldavalt.
Jo ei nutnud, kuigi ta oli sellele lähedal, ja teda päästis sellest vaid teadmine, et Laurie vahib teda pingsalt, vallatutes mustades silmades koomiline segu lustakusest ja erutusest. Beth peitis näo ema õla taha, kuid Amy seisis nagu graatsiline kuju, äärmiselt sobiv päikesekiir puudutamas tema valget laupa ja lille tema juustes.
Polnud vist eriti kohane, kardan, kuid hetkel, kui ta oli sündsalt abielus, hüüdis Meg: “Esimene musi emale!”, pöördus ja tegigi seda. Järgmise viieteistkümne minuti jooksul paistis ta rohkem roosina kui kunagi varem, sest kõik kasutasid oma privileege täies ulatuses, alates Mr. Laurence’ist kuni vana Hannah’ni, keda kaunistas värisevate kätega valmistatud imeline soeng ja kes talle kaela langes, hüüdes nuttes ja naerdes: “Ole sa õnnistatud, kallis, sada korda! Kook pole põrmugi rikutud ja kõik on imekena.”
Siis vabanesid kõik otsekui kammitsaist ja ütlesid midagi head või püüdsid seda teha, mis sobis just sama hästi, sest naer on valmis, kui südamed on kerged. Polnud mingeid kinkide esitlusi, sest need olid juba väikeses majas, ega viimistletud lõunasööki, vaid oli külluslik, lilledega kaunistatud eine koogist ja puuviljadest. Mr. Laurence ja tädi March kehitasid õlgu ja naeratasid teineteisele, kui leidsid, et vesi, limonaad ja kohv on ainus nektar, mida kolm Hebet ringi kandsid. Keegi ei öelnud midagi, kuni Laurie, kes nõudis, et saaks pruudile serveerida, ilmus tema ette, täislaaditud kandik käes ja hämmeldunud ilme näol.
“Kas Jo on kogemata kõik pudelid ära lõhkunud?” sosistas ta. “Või on mul ainult hallutsinatsioon, et nägin mõningaid hommikul ringi vedelemas?”
“Ei, su vanaisa pakkus meile lahkesti oma parimat veini ja tädi March saatiski mõned pudelid, kuid isa saatis need edasi Sõdurite Kodule. Ta arvab, et veini tasub kasutada vaid haiguse korral, ja ema ütleb, et ei tema ega ta tütred paku seda kunagi ühelegi noormehele tema katuse all.”
Meg rääkis tõsiselt ja ootas, et Laurie kas kortsutab kulmu või naerab, kuid too ei teinud kumbagi, vaid ütles oma hoogsal viisil:
“Mulle meeldib see! Sest ma olen näinud küllalt halba, mida see teeb.”
“Loodan,
