ta midagi, mida võiks nimetada “kõrgkunstiks”.
Vahepeal ta tegeles ka teiste asjadega, õppis ja nautis neid, sest ta oli otsustanud olla võluv ja mitmekülgne naine, isegi kui temast ei saa kunagi suurt kunstnikku. See õnnestus tal seda paremini, et ta oli üks neist õnnelikest olenditest, kes meeldisid jõudu pingutamata, leidsid kõikjal sõpru ja võtsid elu nii graatsiliselt ja kergelt, et kõik pidasid neid õnnetähe all sündinuiks. Ta meeldis kõigile, sest ta heade omaduste hulgas oli taktitunne, ta tunnetas vaistlikult, mis oli meeldiv ja kohane, ütles alati õigeid asju õigetele inimestele, tegi täpselt seda, mis sobis aja ja kohaga, ja oli nii külmavereline, et ta õed tavatsesid ütelda: “Kui Amy vähimagi harjutamiseta õukonda läheks, teaks ta täpselt, mida teha.”
Üks ta nõrkusi oli liikuda “parimas seltskonnas”, täpselt teadmata, mis see on. Raha, positsioon, moodsad riided ja elegantsed kombed olid tema silmis kõige paremad asjad ja talle meeldis suhelda inimestega, kellel neid oli, sageli vahetades võltsi tõelisega ja imetledes seda, mis polnud imetlemisväärt. Mitte kunagi unustades, et ta kuulus sünnipäraselt kõrgema seltskonna hulka, arendas ta aristokraatlikku maitset. Ta tundis, et kui juhus kord avaneb, võib ta võtta tagasi oma koha, mida vaesus talle hetkel keelas.
“Mileedi”, nagu ta sõbrad teda kutsusid, soovis siiralt olla ehtne daam, ja oli seda ka südames, kuid ta ei teadnud, et rahaga ei saa osta iseloomu peenust, et kõrge seisus ei tähenda alati õilsust ja et head kasvatust võib tunda ka siis, kui elu on andnud tagasilööke.
“Tahaksin sinult teenet paluda, ema,” ütles Amy ühel päeval tähtsal ilmel.
“Noh, väike tüdruk, mis see on?” küsis ta ema, kelle silmis see väärikas noor daam oli endiselt väike laps.
“Meie kunstiklass lõpeb järgmisel nädalal ja enne, kui tüdrukud suveks laiali lähevad, tahaksin nad üheks päevaks siia kutsuda. Nad tahavad väga jõge näha, joonistada katkist silda ja visandada mõningaid asju, mida nad imetlevad minu kaustikus. Nad on olnud minu vastu väga lahked mitmel viisil ja ma olen selle eest tänulik, sest nad on kõik rikkad ja mina olen vaene, kuid nemad ei tee sellest väljagi.”
“Miks nad peaksidki?” Mrs. March esitas seda küsimust ilmel, mida tüdrukud kutsusid “nagu Maria Theresa”.
“Sa tead sama hästi kui minagi, et seda teevad peaaegu kõik, nii et ära turrita siin nagu armas emalik kana, kui sinu tibud saavad nokahoope targemailt lindudelt. Inetu pardipoeg muutub luigeks, tead.” Ja Amy naeratas kibeduseta, sest tal oli õnnelik iseloom ja lootusrikas vaim.
Mrs. March naeris ja summutas oma emalikku uhkust, küsides: “Noh, mu luik, milline on siis sinu plaan?”
“Tahaksin tüdrukud järgmisel nädalal einele kutsuda ja sõidutada neid paikadesse, kuhu nad tahavad minna, ehk paadisõidule, ja korraldada neile väikese kena pikniku.”
“See paistab võimalik olevat. Mida te süüa soovite? Kooki, võileibu, puuvilju ja kohvi, see on kõik, mida vajate, arvan?”
“Oh, taevas, ei! Me peame saama külma keelt ja kana, prantsuse šokolaadi ja jäätist. Tüdrukud on niisuguste asjadega harjunud ja ma tahan, et mu söök oleks sobiv ja elegantne, kuigi ma töötan raha saamiseks.”
“Kui palju noori leedisid siia tuleb?” küsis ema, kes hakkas tõsiseks muutuma.
“Neid on klassis umbes neliteist, kuid arvan, et nad kõik ei tule.”
“Taevake, laps, me peame nende ringi sõidutamiseks bussi tellima.”
“Ah, ema, kuidas sa võid seda mõelda? Neid ei tule tõenäoliselt rohke kui kuus või kaheksa, nii et ma üürin rannavankri ja laenan Mr. Laurence’i väikebussi, kui vaja.”
“See kõik on kallis, Amy.”
“Mitte väga. Olen hinna välja arvestanud ja maksan selle eest ise.”
“Kas sa ei arva, kallis, et kuna need tüdrukud on niisuguste asjadega harjunud ja parim, mida me pakkuda suudame, pole neile midagi uut, siis võiksime parem asja lihtsamalt võtta, see oleks neile vähemalt vahelduseks kui mitte millekski muuks, ja palju parem meie jaoks, sest me ei pea ostma ega laenama asju, mida me ei vaja, ja me ei pea püüdma käituda nii, nagu me tavaliselt ei tee?”
“Kui ma ei saa seda teha nii, nagu tahan, siis ma parem ei tee seda üldse. Tean, et suudan oma plaani väga hästi täide viia, kui sina ja tüdrukud mind pisut aitate, ja ma ei mõista, miks ma ei saa seda teha, kui ma tahan ise maksta,” ütles Amy otsustaval ilmel, mida vastuvaidlemine pidi muutma kangekaelsuseks.
Mrs. March teadis, et kogemused on suurepäraseks õpetajaks, ja kui oli võimalik, jättis ta oma lapsed üksi saama õppetunde, mida ta oleks neile rõõmuga kergemaks teinud, kui nad poleks vaielnud vastu tema nõuannetele sama palju kui väiksena arstirohu võtmisele.
“Hüva, Amy, kui sa oled seda otsustanud ja näed, kuidas võid seda saavutada liigse raha-, aja- ja närvikuluta, ei ütle ma midagi. Räägi see tüdrukutega läbi, ja mida sa ka ei otsustaks, teen oma parima, et sind aidata.”
“Tänan, ema, sa oled alati nii lahke.” Ja Amy läks õdedele oma plaani tutvustama. Meg nõustus otsekohe ja lubas teda aidata, pakkudes rõõmsalt kõike, mis tal oli, alates tervest väikesest majast kuni parimate teelusikateni. Kuid Jo kortsutas selle peale kulmu ega tahtnud sellega alguses midagi tegemist teha.
“Miks, taeva pärast, peaksid sa kulutama oma raha, perekonda erutama ja maja pahupidi pöörama paari tüdruku pärast, kes sinust põrmugi ei hooli? Arvasin, et sul on küllalt uhkust ja mõistust, et mitte lömitada kellegi ees vaid seepärast, et ta kannab prantsuse saapaid ja sõidab moodsas autos,” ütles Jo, keda oli segatud ta romaani traagilises kõrgpunktis ja kes polnud just parimas tujus ühiskondlikeks ettevõtmisteks.
“Ma ei lömita ja mulle ei meeldi, et sa minuga nii üleolevalt käitud!” vastas Amy põlglikult, sest nad nääklesid alati selliste asjade üle. “Need tüdrukud hoolivad minust ja mina nendest ning nad on nii lahked, targad ja andekad, kuigi sina arvad, et nad on albid ja rumalad. Sa ei hooli inimestele meeldimisest, heast seltskonnast ega oma kommete ja maitse arendamisest. Mina hoolin ja kavatsen kasutada iga juhust, mis selleks avaneb. Sina võid minna läbi maailma, küünarnukid välja sirutatud ja nina püsti, ning kutsuda seda sõltumatuseks, kui soovid. Kuid mina valin teise tee.”
Kui Amy oma keelt teritas ja südant kergendas, tegi ta seda tavaliselt hästi, sest ta unustas harva terve mõistuse, kuna aga Jo leegitses oma vabadusarmastusest ja konventsionaalsuste vihkamisest nii äärmuslikult, et ta väited viimaks otsa lõppesid. Amy definitsioon Jo sõltumatusele oli nii hea, et nad mõlemad pahvatasid naerma ja vaidlus võttis sõbralikuma pöörde. Üsna vastu tahtmist nõustus Jo viimaks üht päeva ohverdama ja aitama oma õde tema “mõttetus ettevõtmises”.
Kutsed saadeti laiali, peaaegu kõik olid tulemas ja järgmisel esmaspäeval pidi toimuma suursündmus. Hannah oli tujust ära, sest tema tööd segati, ja ta väitis, et “kui pesupesemine ja triikimine ei saa tehtud tavalisel ajal, ei lähe kusagil midagi hästi”. See tõke koduse masinavärgi töös mõjus halvasti tervele ettevõttele, kuid Amy moto oli nil desperandum1, ning olles juba oma otsuse teinud, jätkas ta kõigist takistustest hoolimata. Kõigepealt ei tulnud Hannah kokatöö hästi välja. Kana oli kõva, keel liiga soolane ja šokolaad ei läinud korralikult vahtu. Siis maksid kook ja jää rohkem, kui Amy oli arvanud, nagu ka auto ja mitmed teised asjad, kuid mis siiski paistsid tühised, kui summat üsna vapustatult hiljem kokku võeti. Beth külmetus ja jäi voodisse. Meg pidi oma kodus vastu võtma ebatavalist
mitte meelt heita, lad. k.
