keetsin. Eks ole, kui inimene aga oskab. Jah. – On ikka ühed head inimesed, annavad kohe suure pütitäie piima ja töö alles tegemata veel. – Vitsa! Mis nüüd songid lusikaga, kui enam süüa ei taha! – Lotiga püksid on paremad. Pane nüüd käed risti!»
Villu paneb käed risti ja ütleb ema järel «Issameie», mõtleb aga, millal püksid valmis saavad. «Kes sa oled taevas,» ütleb ema, «kes sa oled taevas,» ütleb Villu, mõtleb aga, kas pükstele ka tasku tehakse. Püksid, püksid, triibulised püksid on kõik, mis talle meelde jäi.
«Ema, mis päev täna on?»
«Teisipäev.»
«Mis siis tuleb, kui teisipäev mööda on?»
«Kolmapäev.»
«Ja jälle, mis siis tuleb, kui kolmapäev mööda on?»
«Neljapäev.»
Villu küsib kuni nädala läbi ja saab seletuse, et seitsme päeva pärast jälle teisipäev tagasi tuleb ja möödaläinud päevad siis üks nädal on.
«Mis siis tuleb, kui üks nädal mööda läheb?»
«Siis tuleb teine.»
«Ja kui teine mööda läheb?»
«Kolmas,» vastab ema, kes lapse küsimistest enam lahti ei saa. «Nädal läheb nädala järele, kuni aasta täis saab, ja aastad kaovad üksteise järele ning ükski neist ei tule tagasi.»
«Kuhu nad kaovad?»
«Issa ristike, kui rumalasti sa küsid!»
Villu kuuleb, et ta rumalasti küsinud, ja jääb rahule. Aga mitte täiesti. Tasakesi kobib ta lavale.
Videvik on käes. Tugevamini mühab tuul, sügavamini kohab Peipsi. Lapse näole ilmub jälle seesama vanakese tõsidus, silmadesse jälle seesama otsiv vaatamine. Ah, see kohin on nii kutsuv, nii ustav, nii igatsev, et see haiget teeb… kui nüüd, kui nüüd ometi seda metsa ees ei oleks…
Nobedasti liiguvad akna all ema näpud. Sukk venib ja venib, niisama igavalt kui sügiseõhtud – kui terve elu! Silmaline silmalise peale, kuni ring ümber, päev päeva järele, kuni aasta täis; ring ringi järele, kuni kanna käänamine tuleb, mis suka koguni kõveraks teeb, aasta aasta järele, kuni ükskord su elu koguni teise roopasse keerab; uued ringid kuni varbani, kus vardad välja võetakse, uued aastad, kuni nad kord su üle puusärgi kaane kinni löövad. Elatud ja tallatud, vaevatud ja kaevatud terve eluaeg läbi – mispärast? Ei tea, tõesti ei tea.
Alamale langeb kuduja pea, viledamini vilksuvad vardad.
Kõnekamalt liiguvad Villu silmad, tõsisemaks läheb ta nägu.
Ema mõtleb möödaläinud päevade peale.
Villu mõtleb kohtumehe poja saabaste peale, millega järve äärde küll saaks minna. Kui tal püksid ja saapad kord käes, tahab ta seda tõesti teha, olgu mets ees kui suur.
Seinakoi tikitab seina sees, kui tuul vahet peab, kilk laulab ahju all…
Kohtumehe poeg tuli isaga siia, mõtleb Villu. Isaga? Isaga, isaga? Kuidas, kui temal ka –? Imelik, et ta varem sugugi selle peale ei ole mõtelnud – isaga, – isaga? Isaga pääseks ta küll ka järve kohinat nägema?
«Ema, kas mul isa ka on?» hüüab ta isevärki erutusega.
Naisterahvas tõuseb järsku istmelt üles, sukk langeb ta käest, must silm hiilgab… Väljas! Väljas on see sõna, mida ta ju ette on oodanud, aga mis siiski kui mõõk ta südamest läbi lõikab. Täna on see õnnetu tund käes – see tund, mille eest ta ema – ta ema, oh ta ema, ta ema!.. Kui palju on ta sala palvet teinud, et Jumal selle lapse huultelt selle küsimuse ära võtaks, mille eest ta ema ise põgenes… kahekordne valu on nüüd temale osaks saanud. Oh ema ja isa nimed, kui õndsad olete te kuulda, kui teie järele lapsed küsivad, kui hirmsad, kui süüta lapse suu neid hüüab ja nende peal – häbi – vanne – rusub!
«Ema, kus isa on?»
«Laps, laps, küsi parem, kus su ema on. Jää magama, Villu, jää magama!»
Ta istub pingile, katab silmad kätega kinni. Veel kord on rasked pisarad ta palgeid üle ujutanud, kust ju nii palju vett voolanud, et nad tuhmiks on jäänud. Ainult valu ja häda on elu temale toonud, teistele ainult rõõmu. Seal… seal oli küll ka kord aeg, kus ta õnnelik oli, oh nii üliväga õnnelik, nagu ta nüüd tunneb. Sinna lähevad ta mõtted, selle väikese majakese juurde, kuhu nii ilusasti päike suihommikutel üle metsalatvade tõusis, karjakellad klõbisesid ja karjalaste lallitamine mitmekordse järelkajaga kuuldus. Kui ilusasti sinas jõgi! Nagu hõbenöör kõverdas ta läbi aasade ja läikis päikesele vastu, ja otse nende toa taga tegi ta nii ilusa käänaku rammusa rohumaa kallaste vahel. Ei, kuidas jooksis seal väike tütarlaps lillede keskel ja korjas pääsusilmi, mis just nagu emakese enese silmad vastu vaatasid. Kui siis ema järele tuli, et väike tippjalg jõkke ei kukuks, ja kodus värsket võid paksult leiva peale määris, kuidas oli siis nii hea! Seal elasid ta vanemad. Pärast küll tüdrukuna tulid raskemad ajad. Mõisapäevad olid rasked orjata, kupja kepp alati karta, aga õigus ja usinus aitasid heaga läbi saada. Siis – siis tuli see aus tubli mees, metsavaht Mägisoo Hans, ja nõudis teda vanemate käest enesele. Uus kodu lubas kõike, mis noor süda soovis: Ta oli vanemate lähedal, armsa mehe kaisus, armastatud, lugupeetud, siis – oh kui armas see kuulda oli – ema! Oo, ta ilus, käharpea sõstrasilmaline tütar, kuis oli ta vanemate uhkus, rõõm, päike, lõbu! Kuidas ta targalt oma lapse-silmadega otsa vaatas! Sügavale südame sisse vaatasid nad. Või kui hõbeselge ta naer, kui ilusad ta väikesed valged hambad naeratades! Kuidas ta kord viieaastaselt kiljatades ema juurde vainule jooksis ja hüüdis: «Ema, ema! Ma oskan sukasilmalist!» Ta jutt, kuidas see nii tark oli, kõik mis ta tegi või oli. Ja kui isa õhtul metsast või jõelt kalalt koju tuli ja ema ja tütar talle ukse ees vastu läksid, lastud metskitse või kalad vastu võtsid, missugune pidu! Korra tõi ta terve ämbritäie sudakaid. Missugused sudakad! Kuidas kõik nende abielu kiitsid, nende tütart imestasid! Juba kümneaastaselt oskas ta lugeda ja isegi mõisa preilid, kes nende juures jõe ääres kalu käisid püüdmas, imestasid armast tarka tüdrukukest. Ja kui Sillu preilid armsaks saanud lapse mõisa võtsid, teda saksa-lastega ühes õpetasid, kohkusid peaaegu vanemad ise oma lapse õnne pärast ja nägid suurt tulevikku ette. Puhas, peenike, nagu väike valge inglike, tuli ta, kerge kleidike seljas, suil hüpates oma vanemate poole, nägu õrn ja valge nagu maalitud. Ema silm läks rõõmul niiskeks oma tütrekest rinnale tõmmates. Või kui siis Sillu mõisa lahked preilid ühes Mariga (nüüd Mari Mägi asemel Marie Berg nimetatud) tulid ja lahkesti, heasüdamelised naisterahvad, nagu nad olid, temaga juttu ajasid ega ta tütre tarkust küllalt ei jõudnud kiita, ei teadnud õnnelik ema, kuidas ta Jumalat ja preilisid selle eest pidi kiitma, ja ka preilid olid mõnikord liigutatud, kui nad nii sügavat tänu ja kallist meelt talunaise silmis nägid, mida nad enne mitte ei oleks uskunud. Ainult tuimust ja kalki meelt oli nendest neile räägitud. See pidi rahvas olema, kellel Loojast andi ei ole antudki ülemate ja õrnemate asjade jaoks. Metsavahi rahvas jälle õppis tundma, et mitte kõik mõisasaksad nii kurjad ei ole, nagu rahvas neid selleks pidas, vaid et kalleid südameid nende seas leida oli. Seda kindlamad olid nad oma usus, kui ühel päeval Marie ütles, et teda noorhärra ja väikese preili koolipreiliks nimetatud ja et ta nüüd peale muu 50 rubla kuus palka saab. Oh, see oli neile kuulmata ime, õnn, mis neid peaaegu kohkuma pani. Veel enam pidid nad kuulma. Ühel õhtul, kui Marie lastega vanemate kodunt mööda jalutas, kõndis peenike sirge noorhärra kui kuusk Marie kõrval ja ajas mahedasti juttu. Võõras härra
