oli esimene, kes õue jõudis.
«Sinine habe, sinine habe!»
«Ei, roheline habe,» õiendas Mart ja näitas Hansu peale.
«Kuidas, sul on sinine habe?»
«Sinine jah, sinine jah,» hüüdis Hans naeru käes vingerdades, kes ka õue jõudis.
«Ja sinul enesel on roheline.»
«Minul?» küsis Hans, kes ei teadnud, et temast räägiti.
«Minul?» küsis Mart niisama imestades oma ümber seisjatelt. Praegu seisid nad teineteisega vastamisi ja naersid.
«Roh – oh – oheline habe!»
«Sihih – hih – inine habe!»
Sel silmapilgul kiskusid pulmaliste hobused lahti ja jooksid hirmuga väljale – kõik ilm oli kära täis.
«Mart, mine ära oma sinise habemega,» hüüdis Hans.
«Ära hirmuta hobuseid ära oma rohelise habemega,» karjus Mart.
«Mina?»
«Sina.»
«Kas minu habe ka värvitud on, Mart?»
«Kas minu habe ka värvitud on, Hans?»
Nagu pea peale löödud vahtisid mehed teineteise otsa.
«Ja sina tegid seda mulle?» küsis Hans.
«Nagu sina mullegi,» vastas Mart.
«Hahahah! Oleme sõbrad?»
«Oleme!» naersid mõlemad ja langesid teineteise kaela ja kihutasid oma värvitud habemetega pulmarahva naeru eest koju tagasi. Eile õhtul olid nad teineteise habememääret rohtudega seganud, mis teisel pool tundi pärast määrimist roheliseks, teisel siniseks muutus. Roosi aga sai üks Kruusa küla poiss oma saani.
Hans ja Mart on parimad sõbrad. Kumb neist edaspidi Roosi sai?
Ei kumbki. Kruusa küla poiss.
Aias
Ühes käes lillepärg, teises võileib, seisab ta seal, vaatab kord oma laia õlekübara alt üles kahara vahtra otsa, kord küsides minu peale – viieteistkümneaastane kenadus – nii naljakalt, nagu – kuidas ma pean ütlema – väike, armas ahv.
Nagu oleks ta päikese pailaps, viibib see meeleheaga väikesel lillevaenlasel, kes oma kuritööd praegu võileivaga pühitseb. Ta vaatab naeratades kirjulindilise laia kübara, selle alt välja vaatava juukse, sinilillega kaunistatud õrna rinna ja sirge painduva keha peale; väikese ilusa kinga peale, mis praegu puutüvelt koore korbast lahti nokitseb ja mille vallatul omanikul täitsa ükskõik näib, mis muu ilm temast arvab, vast nii: Ei see ega teine, ei laps ega neiu – niisugune armas segadik mõlematest, nagu ainult üks viieteistkümneaastase neiu alustus võib olla.
Ja nüüd pööravad kaks päikest minu poole – mitte taevast, vaid kenast ümmargusest lapsenäokesest – ja küsivad, kas siis neiu Lilli oma pika teadusliku vadina peale vastust ei saagi, mis ta praegu rutuga lintidest, Heine lauludest, kanapoegadest ja kompvekkidest pidas. Noh – kas?
Soo! Nüüd istutakse puu alla maha, pannakse lillepärg väga tõsiselt kõrvale ja võetakse kena kirju kassipoeg sülle, et sellega oma võileiba jagada. Kahetsemisväärt kassipoeg!
«Kas härra tädipoeg ei arva heaks sõnagi vastata,» küsitakse niisuguse häälega, nagu mamma õhtu-seltskondades Lilli tähele on pannud.
«Oo jaa, Lill – neiu Lilli,» vastan mina, kes ma sammu kolm eemal vilus lehtmajakeses istun, paks Darwini kirjakogu kõrval pingi peal. Ma olin järelemõtlemisega ametis, kas ahvid tõesti meie esivanemad on olnud, kui see väike nõid oma ilmumisega mu tähelepaneku ahvidelt enese peale tõmbas. Mina olin siin sugulaste juures suvist koolide vaheaega pidamas – aga no see siia ei puutu.
«Oo jaa, neiu Lilli,» vastan mina, «aga teie olete vist pahane ju koguni?»
«Mina ei pahanda iialgi.»
«Soo?»
«Ei mitte kunagi.»
«Esimene niisugune pärl naiste seas.»
«Õde ütleb, mehed on, kes alati ja iga asja juures pahandavad, naise süda annab kõik suuremeelselt andeks.»
«Aa, tark õde, peab ütlema. Aga mis neiu Lilli ise ütleb? Annab kõik suuremeelselt andeks, ka selle, kui talle koolmeister «väga hea» asemel «rahul» kirjutab?»
«Mamma ja õde ütlevad, et tütarlaps sugugi vihastada ei tohigi.»
«Ilus nendest. Aga tohin küsida, miks neiu teisi enese eest kosta laseb.»
«Et härra tädipoeg mu enese arvamised vastamata jätab,» kostab Lilli teravalt.
«Aa, või sealt puhub tuul! Esimene tunnistus «suuremeelsest» andeksandmisest! Noh, aga nüüd üks valus kahetsus ja alandlik andekspalumine lunastab jälle lepituse.»
«Lepitust teeme üksi, kui mulle õiguse annate, et kus pahandus meeste- ja naisterahva vahel olemas on, süü ikka meesterahva pool seisab. Kui naeruväärt asja juures nad näiteks pahandavad.»
«Näiteks?»
«Näiteks luuletajad. Heine ütleb,» – Lilli hammustab suure tüki võileiba – «et ta oma naisele kõik andeks annab, aga jalapealt temast lahutada laseb, kui ta tema laulusid laidab.»
«Paraku tõde, mu ärarääkimata tark onutütar. Aga on veel palju naeruväärsem asi, mis naisterahvad kohe ära pahandab ja mida nad, veame kihla, Lilli, ka kõige kaunimeelsem, kõige naiselikum nendest, igavesti andeks ei anna, mis raskem süü on kui – kuidas nüüd teie katekismuses seisab – teotamine püha vaimu vastu, Lilli.»
«Seda asja tahaksin ometi mina teada,» ütles Lilli, nähtavalt uudishimulikuks saades. «See on küll jälle üks teie niisugune luule.»
«Sula tõde, väike pealekippuja, sula tõde.»
«Jään ootama.»
«Teie ei usuks, kui muidu ütleksin. Meie peaksime katsuma, ma peaksin tegelikult näite andma. Aga kust me nii kannatliku naisterahva võtame, kes seda andeks annaks, mis mul prooviks öelda oleks.»
«No – võtke selleks mind!»
«Ei tahaks teid pahandada, Lillikene.»
«Mind?»
Ja Lilli mõõtis mind pealaest jalakannani ja tegi sealjuures hirmus tähtsa näo.
«Teie vihastate nimelt,» puiklesin ma vastu.
«Ei iial. Veel kord, ei iial, mitte ilma pealgi.»
«Olgu, ma annan järele. Aga jäägu vastutamine teie enese peale, kui kihlveo kaotate.»
Ta silitas väikest kassikest, seadis selle oma lillepärjasse magama, aga sellest õrnusest
