– terve koht – millal ma ju viimati jõin? – oh, mis selle rumala asja peale nüüd mõelda!» Ja Mats maadleb mõtetega, viimati istub ta kapist hoopis kaugele nurka.
«Rumalus, vaadata võin ma ikka!» Ta teeb kapi ukse lahti ja vaatab kaugelt – «ilus pudel, väga ilus! – Näe, kuidas viin läigib!» Mats vaatab vesise suuga kõrvale: «Ei mõtle, mitte ei mõtle! Aga ma lähen ligemale, siis jääb süda rahule, pudeli kättevõtmine ei ole ju veel joomine. Näe, missugune ilus keeruline kael sel pudelil on! – Kui meelitavalt viin sees vulksatab – kui ma teda korra nuusutaksin! – nuusutamine üksi ei tee midagi.»
Matsi käed hakkavad värisema, kiusatus on suur. Ta paneb pudeli käest ja jookseb teise seina äärde.
Mats vaatab tagasi: «Ma võiksin tilga keele peale lasta, ainult keele otsa külge lasta! Ma jääksin rahule, kui teaksin, mis maitse tal on.» – Ja juba on Mats pudeli juures ja sellel korgi pealt ära võtnud. Süda peksab tal kui haamriga – «ei mõtle! ei mõtle!» Aga juba voolab viin kurgust alla… Külm higi tuleb talle otsaette. Ta tahab kisendada, viinapudelit maha visata, aga lööb käe vastu ahju äärt ära ja jalad langevad parre pealt maha…
– – – – – – –
«Kati, süsi aabitsa peal!» hüüab Mats ahju peal ärgates, «küll see oli aga uni!»
«Et sa täna esimest korda oma elus viina täis oled joonud, Mats,» vastab Kai. «Jumal, mis meist saab, kui sa jooma hakkad!»
«Ole mureta, naine! See oli esimene ja viimane kord, et ma viina suhu võtan!»
See ka oli esimene kord, et Mats oli viina joonud. Ta oli uut kõrtsi käinud vaatamas ja seal ilmaimeks ka kord joonud. Aga unes nähtud 10 tuhandest rublast oli tal nii tuline kahju, et ta tõesti enam teist korda viina suhu ei võtnud.
Tal oli kerge oma tõotust täita. Valla nõumeeste palve peale pani härra kõrtsi kinni, kui avalikuks tuli, missugune suur mõju viina lähedusel inimeste kohta on.
Mis sest viimaks sai?
«Poiss, kas sul aru peas ei ole või?»
«Enam kui sinul ja su isal kahekesi kokku.»
«Nahkhiir.»
«Ise oled see.»
«Siis sina lopats arvad, et ma tõesti nagu kassipoja ennast lasen kõrvale lükata ja Roosi sulle jätan?»
«Nõnda ma küll arvan.»
«Aga Roosi ju ei salli sind.»
«Sind veel vähem.»
«Kuule Hans, pai Hans, räägime ikka mõistlikku juttu kohe – sina jäta Roosi mulle.»
«Ei.»
«Pai Hans.»
«Mitte.»
«Ats, sa viimane nadi! Või ei, või mitte, või mitte? Kuule, mis peale sa nii uhke oled – kuule – kas kuuled? Kas oma sametise jakikaeluse peale? Hõbekaanega piibu peale? Vedruvankri peale? Mul oleks need kõik veel palju paremini kui sul, kui ma aga tahaksin –»
«Ahaa!»
«Jah, kui ma aga tahaksin, sina naginina. Aga mina ei taha. Paepõllul ei ole ilmaski võõra varaga uhkust aetud, nagu Tõrvandi Jaagu omad teevad – kas kuuled, võõra varaga!»
«Teil on veel pearahagi võlgu.»
«Ja teie vedruvankri teljed ja sinu hõbehaakidega piip on kaupmehe Kristjani võlaraamatus. Mineval kevadel laenas Tõrvandi Jaak meilt kaks vakka jahu.»
«Meie hobustele – õige küll.»
«Või hobustele – ah teie näljavaresed küll! – Kui ma ka rikkam ei ole, siis olen ma ometi sada korda targem kui sina.»
«Soo. Kuis nii?»
«Kui ma oma lõõtspilli lahti tõmban, siis on kõik ilm kära täis. Sinu emagi, kes, nagu kaupmehe Kristjan ära kaalunud, kümme puuda raske olla, hakkab tantsima, kui kuuleb. Pallimängus löön sind ka igakord üle; sikusarve ei mõista sa põrmugi puhuda –»
«Aga Roosi võtan ma sellegipärast su eest ära, isegi siis, kui ta sind praegu enam peaks sallima kui mind, kas kuuled?»
«Nahkhiir, seda tahaksin ma enne viimsetpäeva näha.»
Mõni mõtleb, et poisid teineteisega kõige suuremad vihamehed on. Vale kõik. Juba kaks aastat sõimasid nad teineteist peaaegu nendesamade sõnadega, aga kui nad kirikusse, laadale või pühapäeva õhtupoole üles Kruusa külasse läksid, siis hoidsid nad teineteise kaelast kinni kui vennad. Häda sellele Kruusa küla poisile Mardi rusikate all, kes Hansu tohtis puutuda, ja oli Mart ise hädas, siis astus Hans viibimata platsi. «Mardi oma ja Jaagu oma on sõbrad,» ütlesid kõik.
Jaa, Mardi oma ja Jaagu oma on sõbrad, ja veel missugused sõbrad! Hullemaid sõimunimesid, kui Mart Hansule ja Hans Mardile annavad, ei oska enam keegi välja mõelda, ja vana Nihveldi Krõõt, kes ei tea mitukümmend aastat ju Kase külas kuppu laseb ja inimeste ja loomade jalgu lahasse paneb, ütleb, et maailma algusest saadik Kase külas veel nii palju ei ole tapeldud kui Mart ja Hans kahekesi. Küll kisti juukseid peast, küll habemeid harvaks, aga kes ilma teineteiseta läbi ei saa, on Mart ja Hans. Neil ei ole teineteist mitte üksi sõpruse, vaid ka tapluse pärast tarvis; ükskord vahetavad südamed tundmusi, teinekord rusikaid. Ja vaata, mis teha, kui nad ilma teineteiseta läbi ei saa! Laupäeva või pühapäeva õhtul või kui aega üle jääb, on Mardil kibe riiete otsimine, ja kui ema või kes küsib: Mart, kuhu sa lähed, vastab Mart: Tõrvandi Hansu vaatama. Hans teeb talvel ilusat puusepatööd, on lahke hea poiss, suitsetab ikka head tubakat, mis Mardil nii sagedasti puudub, ja Hansul on juba selle pärast hea Mardi poole minna, et Mart nii ilusasti pilli mängib.
Muudkui Roosit tahavad nad mõlemad saada. «Ei sellest head välja küll ei tule,» öeldakse külas, aga selle peale lubab Mart Hansu küla tiiki visata kui kutsika ja Hans lubab Mardi pilli ära lõhkuda, Mardi enese aga vaeseomaks peksta. Muudkui see on paljaks lubaduseks jäänud, sest peale hariliku karvakiskumise on isegi taplus nende vahel viimasel ajal vähemaks jäämas – tähendab see seda, et nad õige viimati vihameesteks saavadki või mis, head see küll enam ei tähenda. Või jäävad nad vanaduse pärast mõistlikumaks! Või kes seda teab.
Muudkui Roosit tahavad nad mõlemad saada, see on ükskord kõigile selge. Asi on võidu peal. Olgu. Ikka rohkem kannab Hans oma kuue sametikaeluste eest hoolt, tänavu laseb ta sametit juba vestilegi rinna ette panna. Musta nahka saapad on tegija käes ja oma lõua hoiab ta tuli-sileda, kuna ta aga oma ruugeid pardasid just sedamoodu soeb nagu Üleoru Mihkel, kes kreiskoolis käis ja nüüd mõisas kirjutaja on. Viimasest tülist saadik Mardiga määrib ta neid ka, linnast Riia magasinist tõi ta viimati määrde. Kirikusse minnes paneb ta siidräti kaela ja valge lambanahast kasuka peale tuliuue punase vöö, mida ta nii kunstlikult sõlmab, et küünrapikkused otsad kahele poole ripnema jäävad. Pähe veel piibrinahka müts – kurjad Kruusa küla poisid ütlevad, et see kassinahka olla, aga see on muidugi laimdus – punase põhjaga labakindad kätte, mis ristiema kudunud, ja siis on poiss üle kõige Kase küla. Peale selle on Hansul hea täkk ja saarekirja saan, missugust terves vallas ei ole. Aga Martki ei puhka, kes näeb, kuidas Hansu tähtsus võimu võtab. Ta ostab omale Hundsbergi juurest uue kahe reaga pilli, missugust veel keegi ei ole näinud, ja õpib kõik poola polkad
