koju, aga ta ei lähe üksinda. Isa ja väimees lähevad väimehe isale kosja – poega kosima.
Jaak nutab… Kirikhärra on imet teinud. – Kaks suurt talukohta saavad üheks. Neljasajarublane õunapuu jääb kesk krunti.
Kui Hain, punaste tressidega must mulgi vammus seljas, oma õitsva noorikuga kiriku sõidab, ütlevad kõik, et õnnelikumat paari enam ei või ollagi kui Miina ja Hain.
Muldmäe Mats
Peerg põleb ahjunurga vahel ja valgustab musta talutuba. Seinad on suitsunud, parred ja lagi paksult nõgised, aga kui väljas pakane külm plaksu lööb, on nõgi talupojale niisama armas nagu must samet suure härra toas. Vana aus paekividest kerisega eesti ahi muretseb selle eest, et toas palju nõge, aga ka palju sooja on, ja annab vanaaegsele talutoale ustava kuju. Põrand on savist tehtud, ahju ees lai paekivi, kuhu põlevate peergude söed kukuvad ja kus peergusid kistakse, et mitte põrandat ei rikutaks.
Lõuka ees peeru valgel ketrab Muldmäe perenaine takku, triibuline undruk vööl; tema kõrval seisab kaheksaaastane terane Kat’t ehk Kati, kukega aabits käes, punane ristiema kingitud pael juustes, pikk valge särk seljas, ja seab a-b-d-tähti kokku. Enne kui ta a-st b-ni jõuab, vaatab ta, kuidas ahjukapi äärel suure peaga ritsik jookseb, või kuidas tulesüsi peeru otsast maha tahab näpistada, või kuidas praegu kirju kana valget kana lööb. Kesk tuba aeleb viieaastane sassis peaga Miku paljaste harukestega kaksiti luuavarre peal. Sellele on ta jalad alla ja saba taha mõelnud ja usub nüüd isegi, et see hobune olla. Kui Mikk suureks saab, tahab ta enesele niisuguse hobuse osta, kui Osman-pašal on, nagu ta mineva jõulu ajal koolmeistri seina peal näinud.
Mees, kes selili ahju küljel, jalad parte peal, on väikse Muldmäe koha peremees ise. Sellest, et Matsi silgumärss ning taarilass seinal varnas talvekorteris on, on näha, et Matsil mõisapäevad tehtud ja tal nüüd aega ja luba on ahju peal olla. Ja ahi on Matsile hea armas seltsimees, on ta nõupidamise paik, hädast aitaja ja trööstija. Kui Mats haige on, läheb ta sooja ahju peale tervist otsima; kui Mats terve on, läheb ta ahju peale kuulama, kui hea on terve olla; kui tal leib otsas või mõisapäevad tegemata, läheb ta ahju peale mõtlema ja kaebama. On aga päevad tehtud, ihutoiduse eest muretsetud, naine-lapsed terved, läheb Mats ahju peale ja mõtleb, kui õnnelik see inimene siin ilmas on, kellel leib, silk ja soe ahjupealne ei puudu; mõtleb, kuidas neid häid asju ka taevas kätte saada, ja jorab laulu:
«Su lauas lapsed istuvad
kui õlioksad ilusad.»
Ja selle maapealse ja tulevase sooja ahjupealse peale mõeldes peab Mats ennast õigusega õnnelikuks inimeseks. Kai leiab küll, et Mats ju natukese ülearu ahjul magab, et must pullike laudas kütke ära on loiutanud, kirju talleke otsa saanud, et lund lauda nurgast sisse ajab, mida Mats ei näegi, aga selle-eest on Mats suvel ja iseäranis mõisas raske töö tegija.
Kai ja Mats elavad, näete, õnnelikku elu. Aga vanaaja mõttetarkade järele peab kurjus alati headusega sõda. Vististi oli vanaõel siis, kui Jumala lapsed Kõigevägevama ette läksid, ka nende seas olnud, Matsi peale kadedalt kaebust tõstnud ja tema kiusamiseks luba saanud. Kõrtsi näol tuli ta maa peale tagasi maha. Enne ei olnud J. vallas kõrtsi, aga nüüd ehitati ta just Muldmäe naabrusesse. Kas teda just vaja oli, seda ei uskunud ehitaja isegi, aga miks ei või kõrtsi ehitada, kui ehitus just meelde tuleb ja raha on?
Katsu, katsu teist natukene, läheb risu viimati armsaks, et ikka see viin. Esiti läheb Mats üksi vaatama, mis teised kõrtsis teevad, võtab ka tipsukese keele peale, korralt ka rohkem. Viimati tusk, kui jälle ei saa võtta. Peale silkude, hapu kalja ja sooja ahjupealse on õnnelik-olemiseks ka suutäis viina vaja, arvab Mats. Aeg-ajalt tuleb ta ju täiel peal koju. Kai näeb, kuidas kõik asjad majas logalaga lähevad, palub, pahandab, aga ei aita. Mats lubab parandada ja mõtleb nuttes ahju peal, kui halb inimene ta on, ja tõotab viina hoopis maha jätta – see on siis, kui ta mahajätmise mälestuseks veel enne kord on rüübanud.
«Mats, sul on ju aastarent võlgu,» ütleb härra rendimaksmise päeval.
«Pai härra, kulla härra, kannata veel mõni kuu. Pai härrakene, ma maksan ka ikka.»
«Jäta joomine maha!»
«Oh sa heldekene, mis ma siis ära ei joo? Lähen vahest ka suusoolast võtma, aga juhtub, et võtan natukene rohkem. Sestsamast teevad inimesed kisa välja, et Mats joob.»
Aasta kahe-kolme pärast on Mats jälle rendimaksul.
«Mats, sul on kahe aasta rent võlgu.»
Jälle läheb Mats norgus peaga koju, jälle tõreleb Kai, jälle lubab Mats viina igavesti maha jätta.
Aga rendimaksuga on niisamasugune lugu nagu viina mahajätmisega. Kui jälle aasta mööda, ei ole Mats mitte üksi jälle aasta rendi maksmata jätnud, vaid musta härja, pühapäevakuue ja naise suure sõle ära joonud, pealegi veel hulga võlgasid mujale teinud. Rendi maksmise päeval ta enam mõisa ei lähegi, raha tal ju ei ole. Aga seal tuleb mõisa vahimees Matsile järele ja Mats peab mõisa minema. Matsi süda on raske, ta õnnetu teab, et nüüd teda majast välja aetakse, teab ka, et Kai teda enam ahju peale ei lase minna, teab, et elust igatemoodi enam kasu ei ole. Pühalikult tõotab ta mitte iial enam viinatilka suhu võtta, kui ta sel korral veel heaga mõisast pääseks.
«No Mats, sinul on ju kolme aasta rent ja poole sui päevad võlgu,» algab härra.
Mats veeretab kübarat käes ja vaatab maha.
«Jah, härra, aga kui härra mind veel välja ei aja, tõotan ma kõik ära maksta.»
«Sa jood kõik ära, Mats.»
«Tänasest päevast saadik ei joo ma enam tilka.»
«Soo, soo! No olgu, teeme veel kord proovi.» Nende sõnade järel läheb mõisnik ära. Natukese aja pärast tuleb ta tagasi ja viib Matsi ühte kõrvalisse saali. Mats väriseb ja kohmetab ilusat tuba nähes ja ei või taevapärast aru saada, mis temast nüüd tahetakse.
«Vaata, Mats,» räägib härra ja läheb seina sees oleva kapi juurde, «siin on 10-tuhande-rublane rahapaber ja siin pudel viina. Kui sa kaks päeva siin ära elad – kõik, mis sa soovid, toob sulle minu toapoiss – nõnda, et sa seda viina ei puutu, siis ei ole mitte üksi see 10 tuhat rubla sinu, vaid ka Muldmäe koht igaveseks ajas. Vali, kumba soovid!»
Esimesel silmapilgul oli Mats nagu pea peale kukkunud. Lahtise suuga jäi ta kui sammas kesk tuba seisma. Siis näpistas ta oma kõrva ja kiskus juukseid, et aru saada, kas ta mitte und ei näe. Ei, ta ei näe und. Seda ära tundes viskab Mats pehme sohva peale pikali ja naerab nii, et vesi silmist jookseb.
«Oh sa, rumal härra, vot ütle, saksad olla targad! Minul 10 tuhat rubla raha ja Muldmäe koht päriseks – hõissa!»
Ja nagu arust segane püherdab Mats sohva peal, tõuseb üles, kõnnib tuba mööda, läheb kapile ja vaatab rahapaberit. «Nüüd olen ka mina härra. Muldmäele ehitan enesele toreda maja, nii suure saali, nagu see siin, aga igasse seina suure ahju laia ahjupealsega. Hapu taari asemel joon selget veini – kui rumal ma olin, et silku sööma ja haput taari jooma hakkasin.
Nüüd läheme Kaiega Saksamaale, nagu härra käis, ja kui tagasi tuleme, lauldakse ka meile trepi ees: Jumal, oh võta sa ülemaid õnnista!»
«Kui selle õnne peale midagi rüübata –» Oi, külm värin jookseb Matsil selle mõtte juures läbi ihu. «Oleks» jätab ta sellepärast mõtlemata. Jälle kõnnib Mats tuleviku õnne peale mõeldes mööda tuba.
