keegi. Mart üksi on ainuke pillimees iga pulma peal. «Ilus on Mart kui pagan kohe,» ütlevad kõik Kruusa ja Kase küla tüdrukud, nüüd on ta veel kuulus ka, aga – maailm on mõistatuse sarnane – mis liigutamata siiski veel külmaks võib jääda – on Roosi süda. Külmaks niihästi Mardile kui Hansule! Mine siis veel kõnele või naiste meeli ära mõista? Vahest jäävat nad üheainsa lindiotsakese külge, vahest ei aita saarekirja saangi. –
Kes see Roosi siis oli? Kes ta siis õige ära oli. JaaniJaagu tütar oli. Ilus tüdruk. Rikas kah. Isa lubanud talle, teadsid naisevõtja-aruliste poegade emad ütelda, sajarublalise – põllelapiks, ühe lehma, ühe ute, ühe tallekese ja ühe põrsa. Ja kui tubli mehe saab, siis veel hobuse ja kana ka ema poolt, kui kirju kana pojad toob. Pulmad ise aga lubatud üle kõige valla teha. Roosi ise ei lubanudki mehele minna – mitte ilmaski! «Mis mina mehele lähen, kes mind võtab,» ütles Roosi, kui sugulased vahel pühapäeviti võõrusele tulid ja ütlesid, et Roosist ilus naine saada, ise aga läks ta lipsti ära teise tuppa või kuhugi eemale.
Ühel õhtupoolel niitis Roosi koplis lehmadele rohtu ja lõõritas laulu.
Mart tuli oma hobuseid karjamaale sööma viimast, ja Jaagu koplist mööda tulles kuulis ta Roosi laulu.
«Tere, jõudu, Roosi.»
«Tere, jõudu tarvis.»
Mart vahtis pilvi, enese lõhkiläinud saabast, Roosi vikatit. Viimati tuli ometi midagi meelde.
«Täna on ilus ilm.»
«Jah, täna on ilus ilm…»
«Mis sa teed siin?»
«Näed isegi, mis teen.»
«Küll on ilusad kaared sul.»
«Ähäh.»
«Roosi ae!»
«Noh.»
«Roosi – aa – ee –?»
«Kuule, vikatiga saad! Tule aga tule ligidale!»
Teine päev räägiti terves Kase külas, et Jaagu Roosi Paepõllu Marti vikatiga taga ajanud. Krabisauna Man’no ise olla näinud. Mis võis vaene Mart sinna parata, et ta nii kohmetu oli olnud ja neiu ära ehmatanud. Südames aga sajatas ta: Oota aga sa, Hans! Kõik sinu tegu!
Hans hõõrus rõõmu pärast käsi. Nüüd oli paras aeg. Ta ostis kaks pudelit viina, ühe kosjaviinaks, teise «teenäitajaks», ja läks ühe «isamehega» lähemal neljapäeva õhtul Jaani-Jaagule «kadunud õhvakest otsima». Hobune seoti ukse ette.
Jaagu rahvas oli rõõmsal kohkel. Roosi lipsas ära aita, koer hakkas tares lärmitsema, kanad kisendasid, kass jooksis ahju alla…
Peremees ja perenaine jäid tuppa. Nemad küll ei olla kadunud õhvakest näinud, aga võivat olla, et ta kuskilt neile jooksnud.
Mart andis teejuhi taskust ja käskis järele vaadata.
«Äähh! Küll oli kange,» kinnitas Jaak ja pakkus pudelit perenaisele.
«Viie kopika eest panin musta palsamit, viie kopika eest kollast palsamit sekka,» ütles Mart, «mis ta veel tahab, et kange ei ole.»
Nemad õhvakest küll näinud, võib-olla olla ta praegu nendel veel, tõendas peremees.
«Mul on vedruvanker,» hakkas Hans kiitlema.
«Jaa, oled tubli poiss,» vastas peremees.
«Ja täkk on mul.»
«Tubli poiss oled.»
«Saarekirja saan on mul ka, teistel, nagu Paepõllu Mardil, ei ole saani ei kedagi.»
«Naa, mis on nüüd Tõrvandi Mart sinu kõrval? Mina olen ikka alati ütelnud, Hans on tubli, mõistlik poiss, ikka täis mees kohe!»
Hansu süda hüppas rõõmu pärast. Perenaine läks aita ja sobistas Roosiga natukene kõnelda. Perenaine müksas külge, tõreles, meelitas, aga ta ei tulnud rahuldava otsusega tagasi. Ta sosistas peremehele kõrva sisse.
Kõheldi ja kaheldi, räägiti ääri-veeri mööda ja kui Hans sellest ikka veel aru ei saanud või aru ei tahtnud saada, ütles perenaine häbelikult näppu suu ääres hoides:
«Meie Roosi on veel noor laps, ega ta sel aastal veel ei lähegi mehele.»
«Edaspidi, Hans, edaspidi,» ütles peremees.
«Edaspidi!» ohkas Hans ja sõitis ära. Kodus aga ütles ta: «Seda teeb see va viiskrajakas Mart. Noh, Roosi võtan ma siiski hiljem või varem, aga sinule tahan ma ühe tüki mängida, mis tükk on.»
Kruusa külas Niidumäe talus olid kahe nädala pärast perepoja pulmad. Pruut oli Kase külast ja Roosi oli pruutneitsiks; Hans ja Mart olid peiupoisteks kutsutud. Mõlemad rehkendasid selle peale, Roosit enesele pruutneitsiks saada. Mart oli nüüd ka enesele täku ja saarekirja saani muretsenud, haris oma habet määrdega nagu Hanski ega tahtnud esimesele mingis tükis järele anda. Pulmade vastu valmistati mõlemal pool iseäranis.
Õhtu enne pulmapäeva läks Mart Hansu poole.
Hans, kes jälle uue kapi valmis oli teinud, segas höövlipingi juures värvisid.
Mart ajas Hansuga juttu, suitsetas Hansu piipu ja ütles nagu kogemata äramineku eel:
«Hans ae, sa tõid viimati linnast enesele habememääret, anna mulle ka natukene, mul on otsas.»
Hans, kes Marti just selleks oli oodanud, naeratas kavalalt, krabistas natukene kapi juures ja tuli soovitavat asja Mardile tooma.
«Näita ikka, kas sinu määre niisugune on, kui minul viimati oli,» ütles Mart, ja enne kui teine vastata sai, oli ta Hansu enese potikese võtnud, millega ta, et videvik oli, akna alla astus. Käsi lipsas tal tasku ja välja, ja lai naerujoon ilmus ta näole. Ümber pöördes aga ütles ta tõsiselt Hansule: «Seesama jah»
Ta andis Hansu potikese tagasi ja läks koju.
Täna õhtul naersid Mart ja Hans nii kangesti, et neil silmist vesi jooksis ja nad käega kõhtu kinni hoidsid.
«Sest saab vanajuuda nali kohe!» mõtlesid mõlemad.
Tuhatnelja kihutas teisel hommikul Hans kuljuste ja kurinatega oma saarekirja saanis pulmamaja poole. Vaevalt oli ta aga väravast väljas, kui ka Mart oma õues saani kargas ja väravast välja sõitis. Tema tahtis veel teel Hansust mööda kihutada ja Hansu tänase näo üle surnuks naerda. Viis versta maad eelpool sai ta Hansust mööda, vaatas Hansu silmi ja purskas täie häälega naerma.
«Issa ristike, Mart –» tahtis Hans vastu hüüda, aga kange naeruhoog tuli ka tema peale. Peale selle hirmus Hansu hobune Mardi nägu nähes nii ära, et ta kraavi kargas, Mart aga kihutas edasi; uue hooga ajas Hans järele, et seda ilmaimet näha, mis pulmalised Marti nähes ometi ütlevad. Ta ajas veel kord mööda. Mart aga ei andnud ka oma täkule järele ja nõnda jõudsid nad kõrvuti pulmamaja õue alla.
«Urjahh, kodukäijad tulevad!» hüüdis üks poiss väraval ja jooksis kisaga tuppa.
Pulmalised jooksid välja.
