ei ole kellegi päralt, nemad ei ole kellegi päralt, ja sedaviisi saavad nad üksteise päralt. Kuidas mõeldud, nõnda tehtud. Mõis kinkis ehitusmaterjaliks vana heinaküüni, metsast palgiotsukesed, mis mujale ei kõlvanud, vallarahvas ehitas üles ja nõnda sündis Kukulinn, kus inimesed elavad, kes kellegi päralt ei ole, ja linn ise ka praegu õieti kellegi päralt ei ole.
Uue linna korterid olid ju enne ära jaotatud, kui linn ise katuse alla sai. Siin oli lesk ema kolme, seal nelja väeti lapsega, kellele kodanikuõigused anti; siin peast ogaraks läinud külakarjane, seal vana, kakskümmend viis aastat teeninud, nüüd ju vanaks jäänud soldat, ja seal KäeMadli, kes ka enese õigusi ei lase käest võtta. Mitmest üksikust vaesest tehti kokku üks perekond. Talurahvas, kui neil loomalaut väike, panevad mõnikord soku, oina ja kuldi ühte aeda – mis sa teed ära, kui ruumi ei ole. Mõisa käest sai iga vaene kaks kolmandikku rukkeid, kaks naela rasva ja kohtumehe käest kolm rubla raha, mille eest aga kohtumehele 20 kopika eest viina tuli osta. Muidu võis järgmisel aastal armuraha kaduda.
Linna- ja vallarahva vastastikune seis ei olnud sugugi nii lihtne, et seda ühe-kahe sõnaga ära saaks ütelda. Talupoegadele, kellel kibe mõisaorjus seljas, kuhu ka veel kiltri kepp pidi sündima – ja kuuekümne aasta eest sündisid sinna mõlemad –, oli see suureks troostiks, et nendest veel üks selts inimesi alamad olid. Kukulinna rahvas aga, kelle eest mõis ise hoolt kandnud, arvasid, et nemad sugugi nii väga talupoegade torgata ja torkida ei ole. Ja kui arvamised kahele poole kalduvad, sünnib arvajatega enestega sedasama. Taplesid Kukulinna ja Nurmeküla poisike vastastikku, siis oli kindel, et Kukulinna poiss protsessi kaotas, kui seletajaks tuli kolmas Nurmekülast või Kõrgepalult, võitis, kui Kukulinnast oli. Ametlik peks langes siis paraku selle osaks, kelle vastaserakonnast riiu seletaja oli. – Oli ju ka veel muidki asju – sina aeg, või inimesed kuskil inglid on! Püüdsid suureks saanud ja teenistusse läinud Kukulinna tütred talutütardega ühehästi riides käia, siis oli see andeksandmatu süü. Korra oli koguni ühe Kukulinna poisikese jalas saapaid nähtud, kuna talulastel neid veel kellelgi polnud. Saapad olid küll ristiisa kingitus, kes Tartus kive raius, aga kes seda nägi või uskus? Tuli vaene aasta ja läksid Kukulinna lapsed, kotid kaenlas, alla külasse kerjama, siis ei jäetud küll ka saapapoisikestki ilma, aga saabastest kõneldi enne ikka.
Kes ei tee nalja – kui nali tuleb? Üks rahvas, olgu ta kõige sulaslikumas ikkes, ei kaota oma rahva laadi, oma tervet rahvanalja, oma himu pilgata, oma soovi enese ja teise veel alama vahel vahet teha. Kukulinn ja ta elanikud olid nalja märklauad, üks tükk juba sellepärast, et tal nii tore nimi oli. Räägiti linna lossidest, uulitsatest, «vurledest», alevi ja südalinna rahvast. Linnas oligi ka midagi, mida terves vallas mitte: käekatsujad, roosi- ehk elitingisõnade mõistjad, kupulaskjad, nikastuse-arstijad ja jala lahasse panijad. Linna arstid olid otsitud, aga muidugi ainult üksi sel korral, kui häda majas oli. Kukulinna ei tulnud muidu keegi, aga kui karjaseid, teopoisse tarvis oli, läks esimene tee Kukulinna. Sedasama tehti, kui rukkid pudenema kippusid. Siis saadi siit pool-muidu päilisi. Muidu oli Kukulinn – noh, Kukulinn. «Kust sa oled?» küsiti kerjaja poisikese käest, kellest aga juba küll teati, kust ta oli. «Kukulinnast.» – «Mis linnasaksad teevad?» – Kui aga «Tõmmu» külasse tuli, oi, siis oli lastel pidu! Tõmmu oli Jütsi-Jaani naise rumal poeg, ilmatu suur kolak, kõvera ninaga poiss. Talle oli mõisa koerapoiss suure karvase kübara kinkinud, mis ta ise kolme aasta eest kutsari käest saanud, ja sellega oli Tõmmu kui prints kunagi. Arvati, et Tõmmu ei ollagi ka väga rumal, vaid vigurimees. «Tõmmu, mine nüüd ikka sinna nukka,» kõnelesid talle naised, kui Tõmmu just selle kõige tähtsama koha peale, lõuka ette, aset võttis. «Oh ära ikka muretse, mul on hea siingi,» vastas Tõmmu. Kui teda mõnikord pere hulka sööma kutsuti, see on, kui ta just söögi ajal tuli, sõi ta enamasti üksi liha, kui seda oli. «Tõmmu, võta ikka suppi ka!» – «Oh, ma olen lihagagi rahul,» vastab alandlik Tõmmu. Ükskord olid lapsed ta kübarasse emakassi pesa teinud. Tõmmu pistis kassi kotti ja viis ära, jättis aga edaspidi kübara enese kõrvale. Nüüd aga lubasid emad, kui lapsed nuttu maha ei jätnud, lapsi Tõmmu kotti panna, ja see aitas igakord.
Kukulinnast ei tahtnud keegi hea meelega olla. Küll oli Kuuse peremees ise Kukulinnas üles kasvanud, aitas hea meelega vaeseid, kui võis, aga seda ta ei tahtnud kuulda, isegi siis mitte, kui ta laupäeva õhtul saunast tuli ja valge särk seljas oli. Kubjas ütles kord kohtumehele, kelle talu Nurmekülas vastu Kukulinna esimene oli, õieti üksi väljal seisis, ta olla Kukulinna alevist. Kohtumees oli kupjaga selle eest kaks aastat vihane ega leppinud enne, kui kubjas poole kruusi viina ostis. Kukulinn oli ja jäi kohaks, millest keegi lugu ei pidanud, mis millalgi suuremaks ei kasvanud, sest et igaüks sealt põgenes, kui jõud vähegi kandis, mis aga millalgi väiksemaks ei jäänud, sest et ikka jälle armetuid leiti, kellele varju vaja – ühe sõnaga, ta oli Kukulinn, üksi iseenese sarnane Kukulinn.
Sool – sabata silk, vaeslaste või.
Oktoobrikuu on lõpul. Taevas on paksus lumepilves ja vinge põhjatuul puhub Peipsi poolt. Sooloikusid, mida sügisevihmad suuremaks paisutanud, katab jää, kaikad ja kivid seal peal tunnistavad, et ta juba lapsi kannab, kes siin ju oma tralli on ajanud.
Kurikas käes, seisab vanaldane naisterahvas esimese
Kukulinna hüti ligidal sooloigu ääres, madal pesupingike ees, mille peal ta üht riidetükki ümber keerab ja talle tublisti pihta annab. Ta ei hooli kõledast tuulest, millest käed ja nägu õhetavad, pilvis taevast, kust paksu lund maha hakkab tulema. Üks hoop teise järele sajab triibulise riidetüki selga. Ise vaatab ta korrati hoolitsedes sauna poole, nagu oleks seal üks armas asi, mis selle riidetükiga ühenduses on, sest lähem pilk, sauna pealt ära pöördes, on riide jaoks. Ometi sunnib kange tuul teda korraks sirgu ajama ja külmast kangeks jäänud käsi puhuma ja riideid, mis põlvini märjad, tuule vastu kaitseks kõvemini ihu ümber tõmbama. Hästi ei taha see küll korda minna, selleks on nad liiga narused, käed liiga kanged. Jalas on porised lapid, ühes king, teises saapapea otsas. Viimane on nii katkenud, et punased varbaotsad välja paistavad. Viimaks ometi on ta tööga valmis ja rahul olles vaatab ta ümber, kuhu pesu kuivama panna. Sauna seina ääres on kaks teivast, üks otsapidi palgilõhe vahele löödud, teine maa sees püsti, ja mõlemate otsad on ristamisi õlesidemega kokku seotud. See on ju ennegi pesunööri või lati aset täitnud ja sinnapoole pööras naine nüüdki sammud. Ta laotas riide laiali, vaatas korra katusele, kas sinna mõnda kivi tuulehoideks vaja ei ole, ja puhub käsi. Ise on ta selle juures krabe ja kärmas ja pikkade mustade kulmukarvade alt vaatavad kaks elavat musta silma, kord pilvedesse, kust ikka rohkem lund hakkab tulema, kord Nurmeküla poole, kas seal inimesi liikvel on. Tuul tõmbab ta räti peast lahti, aga sest ei ole viga. «Uhujuuh!» hüüab ta rätist kinni rabades nagu mõnele teisele inimesele, «sel ei ole ka enam aru raasugi!» Sellega ühtlasi muutub ta kärme tüse keha nagu tugevamaks, et millelegi vastu panna. Rohkesti krimpsunud lahke nägu läheb ühtlasi murelisemaks. «Näe, sealt on ometi tuul katuse lahti kangutanud!» Tükk kanarbikku ja paar kivi katavad tehtud augu. Nüüd viimaks on aeg sauna sisse minna.
Suits tuleb ukse peal vastu. Naine kummardab ja vaatab tunnistades tagumisse nurka, kus midagi voodi- või lavasarnast suitsenud seina äärest vastu kumab.
Saunal on üksainus aken, väike kui silm, vastu lõunat. Aga sellel on haruldasel korral klaasid ees, mida tervest Kukulinnast enam ei leita. Üks ruut on küll ju katki, ennegi kolm veel olemas, aga klaasitükid, näe, on seina vahel, ootavad aga aega, mil neid kokku seada ja tagasi saadakse panna. Puuduva ruudu asemele on vana lauluraamatu laudne kaas pandud, mille nahk küll ju nii hapraks läinud, et kaas ära tulnud. Akna all põrandal seisavad kaks puupinki, esimene küll söögilaua, teine istepingi tarvis. Akna vastu ukse kõrval on ahi, mille lõukal praegu ühe potisarnase asja all tuli põleb ja suitsu ajab. Ahju kõrval must suitsunud vokk, tema kohal ahjukapis paar värtnat, lõngakera, kannikas leiba, tohust soolatops, paar lusikat kulbisuuruses, tõrvane peahari ja ühe kaanega lauluraamat, mis teise aknale klaasiks on pidanud andma. Voki taga seinas ripub meesterahva kampsun, ühe luunööbiga ja kahe puupabulaga. Näha on aga, et kampsunil enam peremeest
