on kaunis korralikud, kui tal oleks vaid sõbralikum ilme ja ta poleks nii kollakaskahvatu. Lapsed muutuvad väga palju.”
„Ta peaks tublisti muutuma,” vastas proua Medlock. „Misselthwaite pole aga sugugi koht, kus lapsed paranevad – kui soovite teada!”
Nad arvasid, et Mary ei kuule neid, sest ta seisis hotellitoas, kuhu nad olid läinud, teistest veidi eemal akna all. Ta vaatles mööduvaid omnibusse, sõidukeid ja inimesi, ent kuulis väga hästi, ning see jutt tegi teda väga uudishimulikuks oma onu ja ta elukoha vastu. Milline koht see küll on ja milline on ta isa õe mees? Mis tähendab küürakas? Ta polnud kunagi ühtki küürakat näinud. Võib-olla neid Indias üldse ei olnud.
Sestsaadik kui ta elas võõraste juures ja tal polnud enam oma hoidjat, oli ta hakanud end tundma üksildasena ning ilmusid kummalised mõtted, mis olid talle täitsa võõrad. Ta imestas, miks ta ilmselt ei kuulu kellelegi, isegi siis, kui ta isa ja ema veel elasid. Teised lapsed näisid kuuluvat oma isadele ja emadele, kuid paistis, nagu poleks tema kunagi olnud kellegi väike tütar. Tal olid olnud teenijad, toit ja rõivad, ent keegi ei pööranud talle mingit tähelepanu. Ta ei teadnud, et selle põhjuseks oli asjaolu, et ta oli ebameeldiv laps, ent siis ta muidugi ei teadnud ka, et ta oli ebameeldiv. Ta pidas sageli teisi inimesi ebameeldivaks, kuid ta ei teadnud, et oli seda ka ise.
Tema arvates oli proua Medlock oma tavalise, äärmiselt värviküllase näoga ja oma tavalise pühapäevakübaraga kõige ebameeldivam inimene, keda ta oli kunagi näinud. Kui nad järgmisel päeval alustasid reisi Yorkshire’isse, sammus Mary läbi vaksali rongile püstipäi ning püüdis hoiduda proua Medlockist nii kaugele kui võimalik, sest ta ei tahtnud näidata, et nad kuuluvad kokku. Ta oleks olnud väga vihane, kui inimesed oleksid arvanud, et ta on proua Medlocki väike tütar.
Mary sammus läbi jaama rongile püstipäi ning püüdis hoiduda proua Medlockist nii kaugele kui võimalik
Kuid ei väike tüdruk ega ta mõtted häirinud proua Medlockit sugugi. Ta oli naine, kes ei lase lastel endaga naljatada. Vähemalt oleks ta nii vastanud, kui temalt oleks küsitud. Ta polnud sugugi tahtnud minna Londonisse just ajal, mil ta õe Maria tütrel pidi olema laulatus, ent tal oli mugav, hästimakstud koht majapidajana Misselthwaite’i mõisas ning ainus tee selle alalhoidmiseks oli täita täpselt söör Archibald Craveni käske. Ta ei tohtinud kunagi ainsatki küsimust esitada.
„Kapten Lennox ja ta naine surid koolerasse,” oli söör Craven öelnud oma tavalisel järsul, külmal toonil. „Kapten Lennox oli mu naise vend ning mina olen nende tütre hooldaja. Lapse peab siia tooma. Te peate Londonisse minema ning ta isiklikult ära tooma.”
Niisiis oli proua Medlock oma väikese kohvri pakkinud ja reisi ette võtnud.
Mary istus vaguninurgas ning näis inetu ja pahur. Tal polnud midagi lugeda ega vaadata ja ta väikesed mustades kinnastes käed lebasid kokkupandult süles. Musta kleidi tõttu näis ta tavalisest veel kollasem, sirged heledad juuksed paistsid välja musta kreppmütsi alt.
„Rohkem hukkaläinud välimusega last pole ma veel kunagi oma elus näinud,” mõtles proua Medlock. (Sõna „hukkaläinud” tarvitatakse Yorkshire’is ning see tähendab „rikutud ja kiusakas”.) Ta polnud kunagi näinud last, kes istub nii vaikselt, midagi tegemata. Lõpuks väsis ta vaatlemast ning alustas juttu oma elava, karmi häälega.
„Usun, et võiksin jutustada sulle midagi kohast, kuhu lähed,” ütles ta. „Kas sa tead midagi oma tädimehest?”
„Ei,” vastas Mary.
„Pole kunagi kuulnud oma isa ja ema temast rääkivat?”
„Ei,” vastas Mary kulmu kortsutades. Ta kortsutas kulmu, sest talle meenus, et ta isa ja ema polnud kunagi temaga millestki erilisest rääkinud. Tõepoolest, nad polnud kunagi talle midagi kõnelnud.
„Hm,” pomises proua Medlock, vahtides tütarlapse veidrat, osavõtmatut nägu. Pisut aega ei rääkinud ta sõnagi, siis alustas jälle:
„Arvan, et sulle võiks öelda midagi… ettevalmistuseks. Sa lähed imelikku kohta.”
Mary ei lausunud midagi ning proua Medlock paistis kaunis hämmeldunud ta näilisest ükskõiksusest, ent hinge tagasi tõmmates jätkas ta:
„Ei midagi muud, kui et see on üks uhke, määratu suur loss ning söör Craven on sellele omal moel uhke – loss on ka küllalt sünge. Maja on kuussada aastat vana, asub nõmme serval ja sääl on umbkaudu sada tuba, kuigi osa neist on kinni ja lukustatud. Ning sääl on pilte ja kena vana mööblit ning asju, mis asuvad sääl ammust ajast. Ja maja ümbritseb suur park, sääl on aiad ja puud, mille oksad – mõningad neist – ulatuvad maani.” Ta peatus, et jälle hinge tõmmata. „Muud pole seal midagi,” lõpetas ta järsku.
Tahtmatult oli Mary kuulama jäänud. See kõik kõlas hoopis teisiti kui India ning midagi uut võlus teda kaunikesti. Kuid ta ei soovinud näidata, nagu oleks ta huvitatud. See oli üks ta õnnetuid, ebameeldivaid omadusi. Ta istus niisiis vagusi.
„Noh, mis sa sellest arvad?” küsis proua Medlock.
„Ei midagi,” vastas Mary. „Ma ei tea midagi sellistest kohtadest „
Proua Medlock naeris selle peale lühidalt.
„Eh!” ütles ta, „Sa oled ju nagu mõni vana naine. Kas sa ei hooli siis sellest?”
„Pole tähtis, kas hoolin või ei hooli,” vastas Mary.
„Selles on sul üsna õigus,” sõnas proua Medlock. „See pole tähtis. Milleks sind tahetakse hoida Misselthwaite’i mõisas, seda ma tõesti ei tea, olgu siis, et niiviisi on kõige kergem. T ema juba sinu pärast ennast ei vaeva, see on ometi kindel. Tema ei vaeva ennast kunagi kellegi pärast.”
Ta peatus järsku, nagu oleks tal just õigel ajal veel midagi meelde tulnud.
„Tal on küür seljas,” sõnas. „See tegi ta õnnetuks. Ta oli pahur noormees ning tal polnud mingit kasu oma rahast ja suurest mõisast, enne kui abiellus.”
Mary silmad pöördusid tahtmatult proua Medlockile, kuigi ta kavatses näidata, nagu ei hooliks ta millestki. Ta polnud kunagi mõelnud, et küürakas oleks abielus, ning oli veidi üllatatud. Proua Medlock märkas seda, ja kuna ta oli jutukas naine, jätkas suurema innuga. See oli vähemalt üks võimalus pisut aega veeta.
„Ta naine oli armas, kena olend ning mees oleks kogu maailma läbi käinud, et muretseda kas või rohukõrt, mida naine soovis. Keegi ei uskunud, et ta abiellub selle mehega, kuid ta tegi seda, ning inimesed rääkisid, et ta abiellus mehega raha pärast. Kuid ta ei teinud seda raha pärast – ei, tõepoolest mitte. Kui ta suri…”
Mary võpatas tahtmatult.
„Oh! Kas ta on surnud?” hüüdis ta, ilma et oleks kavatsenud seda teha. Talle oli äsja meenunud muinasjutt „Küürakas Richard”, mida ta oli kord lugenud. See jutustas vaesest küürakast ja ilusast printsessist, ning Maryl hakkas äkki kahju söör Archibald Cravenist.
„Jah, ta suri,” vastas proua Medlock. „Ning seetõttu muutus mees veel kummalisemaks. Ta ei hooli kellestki. Ta ei taha inimesi näha. Suurema osa ajast veedab ta mujal, ent kui ta on Misselthwaite’is, siis lukustab ta end tubadesse läänepoolses tiivas ega lase enda juurde kedagi peale Pitcheri. Pitcher on vanapoiss, ta hoolitses härra eest juba siis, kui härra oli laps, ning Pitcher tunneb ta harjumusi.”
See
