lähed üksi,” vastas ta. „Pead õppima mängima nagu teised lapsed, kel pole õdesid ja vendi. Meie Dickon läheb sohu üksipäini ja mängib sääl tundide viisi. Sedaviisi ta saigi poniga sõbraks. Tal on soos lambad, kes tunnevad teda, ja linnud, kes tulevad ja söövad ta peost. Kui vähe seda toitu ka ei oleks, ta jätab alati tükikese oma leivast järele, et oma lemmikuid hellitada.”
See Dickoni teguviis mõjustaski Maryt välja minema, kuigi ta ise polnud sellest teadlik. Väljas on linde, kuigi mitte ponisid ja lambaid, ja need linnud on teistsugused kui Indias ning on lõbus neid vaadata.
Martha otsis talle jaki, kübara ja paari tugevaid väikesi saapaid ning juhtis ta siis alla.
„Kui lähed siit ringi, siis jõuad aedadesse,” ütles Martha, osutades väravale põõsastikus. „Suvel on sääl palju lilli, kuid praegast ei õitse midagi.” Ta näis pisut kõhklevat, enne kui lisas: „Üks aedadest on lukustatud. Keegi pole sääl käinud kümne aasta jooksul.”
„Miks?” küsis Mary tahtmatult. Siin oli siis veel üks lukustatud uks, lisaks sajale lukus uksele selles imelikus majas.
„Söör Craven pani värati lukku, kui ta naine suri nii äkki. Ta ei luba kedagi sinna sisse minna. See oli proua aed. Härra pani värati lukku ja kaevas augu, kuhu peitis võtme. Proua Medlock helistab – ma pean nüüd jooksma.”
Kui ta oli läinud, pöördus Mary alla mööda alleed, mis viis väravani põõsastaras. Ta pidi ikka veel mõtlema aiale, kus keegi polnud käinud kümne aasta kestel. Teda huvitas, milline see küll on ja kas seal on veel elavaid lilli. Hekivärava taga leidis ta end suures aias, kus olid avarad muruplatsid ja keerlevad alleed, ääristatud kärbitud põõsastega. Seal oli puid, lillepeenraid ja veidrakujulisteks kärbitud haljaid ilupuid ning keset aeda asus suur tiik vana halli purskkaevuga. Ent lillepeenrad olid paljad ja talvised ning purskkaev ei töötanud. See igatahes polnud suletud aed. Kuidas võib üks aed olla suletud? Sinna võib ju alati sisse minna.
Mary mõtles parajasti selle üle järele, kui ta märkas, et jalgraja lõpus, mida mööda ta sammus, paistis pikk müür, mis oli luuderohuga üle kasvanud. Mary polnud küllalt tuttav Inglismaa aedadega ega teadnud, et see on köögiviljaaed, kus kasvavad viljapuud ja aedviljad. Ta läks müüri juurde ning leidis luuderohu vahel rohelise värava, mis seisis avali. Nähtavasti see polnud suletud aed ja ta võis sisse minna.
Ta astus läbi värava aeda ja nägi, et see on igalt poolt müüriga ümbritsetud ning et sellele järgneb veel mitu müüriga ümbritsetud aeda, mis kõik paistsid olevat üksteisega ühendatud. Ja ta nägi teist rohelist väravat, mille vahelt paistsid põõsad ja teerajad talviste aedviljapeenarde vahel. Viljapuude ladvad olid pööratud vastu müüri ning mõningate peenarde kohal olid klaasraamid. Kui Mary seal seisis ja ringi vaatas, näis koht talle paljas ja kaunis inetu. Siin võis olla kenam suvel, kui kõik on roheline, kuid praegu polnud siin midagi kaunist.
Sel hetkel ilmus teise aia väravast vana mees
Sel hetkel ilmus teise aia väravast vana mees, labidas õlal. Maryt silmates näis ta üllatuvat, siis puudutas oma mütsi. Tal oli pahur vana nägu ning ta ei paistnud pisematki rõõmustavat Maryt nähes, kuid ka Mary polnud rahul tema aiaga, ka temal oli „jonnijürilik” ilme ning ta ei paistnud samuti pisematki rõõmustavat vanameest kohates.
„Mis koht see on?” küsis ta.
„Üks köögiviljaaedadest,” vastas mees.
„Mis on seal?” küsis Mary, osutades teisele rohelisele väravale.
„Teine neist,” vastati lühidalt. „Teisel pool müüri on jälle üks ja selle kõrval asub viljapuuaed.”
„Võin ma nendesse minna?” küsis Mary.
„Ole hää. Aga ega sääl midagist näha ei ole.”
Mary ei vastanud. Ta sammus mööda jalgrada edasi ja astus läbi teise rohelise värava. Seal leidis ta ees veel enam müüre, talvist aedvilja ja klaasraame, ent teises müüris oli roheline värav, mis polnud avatud. Võibolla see viiski aeda, mida keegi polnud kümne aasta kestel näinud. Mary polnud sugugi kartlik laps ning tegi alati, mida tahtis, seepärast läks ta rohelise värava juurde ja surus lingile. Ta lootis, et värav ei avane, sest ta oli kindel, et on leidnud saladusliku aia – ent värav avanes päris kergesti, Mary astus sellest läbi ning leidis end viljapuuaiast. Ka see oli piiratud müüriga, mille vastu kasvasid puud; oli paljaid viljapuid, mis kasvasid talvises pruunis rohus – ent kuskil polnud näha ühtki rohelist väravat. Mary otsis seda igalt poolt, sest aeda astudes oli ta tähele pannud, et müür ei lõpe viljapuuaiaga, vaid ulatub sellest kaugemale ning võtab enda alla ka teisel pool tüki maad. Ta võis üle müüri näha puulatvu, ja kui ta seisma jäi, märkas ta kõige kõrgemal ladvaoksal helepunase rinnaga lindu, kes alustas äkki oma talvelaulu – justkui oleks ta Maryt silmanud ja hüüaks teda.
Mary peatus ning kuulas. Linnu rõõmus, sõbralik vilistamine tekitas temas meeldiva tunde – isegi ebameeldiv väike tüdruk võib tunda end üksildasena, ning suur suletud maja, suur paljas nõmm ja suured paljad aiad äratasid meie väikeses tüdrukus tundmuse, nagu oleks ta ainuüksi maailmas. Kui ta oleks olnud õrnasüdameline laps, kes on harjunud, et teda armastatakse, oleks ta ahastusse sattunud, ent isegi Mary oli rusutud, kuigi ta oli „preili Mary, jonnijüri”, ja helepunase rinnaga väike lind tõi ta pahurale näole ilme, mis sarnanes peaaegu naeratusega. Ta kuulas lindu, kuni see ära lendas. See polnud selline nagu India linnud. Maryle ta meeldis ning ta soovis teada, kas näeb teda veel kunagi. Võib-olla elab ta seal saladuslikus aias ning teab sellest kõike.
Võib-olla seepärast, et Maryl polnud midagi teha, mõtles ta nii palju mahajäetud aiast. Ta oli väga uudishimulik ning soovis näha, milline see aed küll on. Miks oli söör Archibald Craven võtme maha matnud? Kui ta armastas oma naist nii väga, miks vihkas ta siis seda aeda? Maryt huvitas, kas ta näeb kunagi söör Cravenit, ent ta teadis, et kuigi näeb, ei salliks ta söör Cravenit, samuti ei salliks viimane teda. Ning ta teadis ka, et ta ainult seisaks, põrnitseks oma sugulasele otsa ega ütleks midagi, kuigi tahaks ise hirmsasti küsida, miks ta on nii veidralt toiminud.
„Inimesed ei armasta mind iial ja mina ei armasta iial inimesi,” mõtles Mary. „Ning mina ei saa kunagi nii lobiseda, nagu lobisevad Crawfordi lapsed. Need lobisevad, naeravad ja lärmitsevad alati.”
Ta mõtles leevikesele ning sellele, kuidas linnuke laulis justkui temale. Äkki meenus talle puulatv, kus lind oli istunud, ning ta peatus järsku jalgteel.
„Arvan, see puu oli saladuslikus aias… usun kindlasti, see oli seal,” ütles ta. „Ümberringi on müür ja pole ühtki väravat.”
Ta sammus tagasi esimesse köögiviljaaeda, kust ta oli tulnud, ning leidis seal vanamehe kaevamas. Mary jäi vanamehe kõrvale seisma ja vaatles teda mõne hetke ükskõikselt, nagu tal kombeks. Vanamees ei pööranud talle mingit tähelepanu, nii et lõpuks Mary kõnetas teda.
„Käisin teistes aedades,” ütles ta.
„Keski põle sind keelanud,” vastas vanamees pahuralt.
„Läksin viljapuuaeda.”
„Ei olnud ju ühtki koera uksel, kes oleks sind hammustanud,” vastas vanamees.
„Seal polnud mingit väravat järgmisse aeda,” ütles Mary.
„Missugusesse aeda?” küsis vanamees karmilt, peatades hetkeks kaevamise.
