„Tema ei taha teda näha. Ta sõidab hommikul Londonisse.”
„Hea küll, härra Pitcher,” vastas proua Medlock. „Nii kaua kui tean, mida mult tahetakse, võin seda teha.”
„Teilt nõutakse, proua Medlock, et hoolitseksite selle eest, et härrat ei segataks ja et ta ei näeks, mida ta ei taha näha,” vastas härra Pitcher.
Ning siis juhiti Mary Lennox üles laiast trepist ja mööda pikka koridori, siis jälle üles mõningatest trepiastmetest, läbi ühest koridorist ning siis veel ühest, kuni avanes uks seinas ja Mary leidis end toas, kus põles tuli ning laual asus õhtusöök.
„Noh, oledki kohal!” ütles proua Medlock koduselt. „See ja järgmine tuba on sinu päralt ja sa ei tohi siit välja minna. Ära seda unusta!”
Niiviisi jõudis preili Mary Misselthwaite’i mõisasse ning ta polnud vist kunagi elus olnud nii pahur kui praegu.
4
Mary avas silmad hommikul, kui noor toatüdruk oli tulnud tuppa tuld tegema. Ta põlvitas kamina ees ja võttis kolistades tuhka välja. Mary lebas ning vaatles teda mõne minuti, laskis siis silmad toas ringi käia. Ta polnud kunagi sellist tuba näinud, tema arvates oli see veider ja sünge. Seinad olid kaetud tapeetidega, millel oli kujutatud metsapilte. Seal oli fantastiliselt rõivastatud inimesi puude all ja kaugemal paistsid lossitornid. Seal oli ka kütte ja hobuseid, koeri ja daame. Maryle tundus, nagu viibiks ta ühes nendega metsas. Läbi sügava akna võis ta näha suurt nõlvjat maatükki, millel ei paistnud olevat puid ja mis näis pigemini lõputu üksluise lillaka merena.
Mary avas silmad hommikul, kui noor toatüdruk oli tulnud tuppa tuld tegema. Ta põlvitas kamina ees ja võttis kolistades tuhka välja
„Mis see on?” küsis ta, osutades aknast välja.
Martha, noor toatüdruk, oli just üles tõusnud, ta vaatas samuti aknast välja ja sirutas ka oma käe sinnapoole.
„Too sääl?” küsis ta.
„Jah.”
„See on nõmm,” vastas Martha heatahtliku naeratusega. „Meeldib ta sulle?”
„Ei, ma vihkan seda,” vastas Mary.
„Seepärast, et sa ei ole temaga harjunud,” ütles Martha tagasi kamina juurde minnes. „See näib sulle praegu liiga suur ja paljas. Kuid ta hakkab sulle meeldima.”
„Kas ta sulle meeldib?” küsis Mary.
„Ojaa, mulle ta meeldib,” vastas Martha, pühkides rõõmsalt kaminavõret. „Mulle meeldib sääl väga. Ta ei ole sugugi paljas. Ta on kaetud igasuguste taimedega ja lõhnab magusasti. Sääl on väga armas kevadel ja suvel, kui õitsevad leetpõõsad ja kanarbik. Sääl lõhnab siis mee järele ja õhk on nii värske – ning taevas paistab nii kõrge, mesilased sumisevad ja lõod lõõritavad nii ilusti. Eh! Ma ei tahaks miski hinna eest elada eemal nõmmest.”
Mary kuulas teda tõsisel, hämmastunud ilmel. Pärismaalastest teenijad, kellega ta oli Indias harjunud, ei sarnanenud vähemaski asjas Marthaga. Nad olid alandlikud ja teenistusvalmid ega söandanud härrastega rääkida nõnda, nagu oleksid nad nende sarnased. Nad tegid kummardusi ning nimetasid neid „vaeste kaitsjaiks” ja teiste sääraste nimedega. India teenijaid käsutati, neid ei palutud. Polnud kombeks öelda „palun” ja „tänan” ning Mary oli alati, kui ta oli vihane, löönud hoidjat näkku. Teda huvitas veidi, mida teeks küll see tüdruk, kui teda näkku löödaks. Martha oli ümmargune, roosiline, näiliselt heasüdamlik olend, kuid temas oli midagi jõuküllast, mis pani Mary mõtlema, et kas ta ei löö isegi vastu – kui lööja on vaid väike tüdruk.
„Sa oled imelik teenija,” ütles Mary oma patjadelt kaunis kõrgilt.
Martha kükitas poleerimisharjaga maas ja naeris, ilma et oleks näinud vähematki pahandavat.
„Eh! Ma tean seda,” ütles ta. „Kui Misselthwaite’is oleks suursugune proua, ma ei oleks siin isegi alamaks toatüdrukuks. Mind oleks peetud ehk köögitüdrukuna, kuid poleks kunagi tubadesse lastud. Olen liiga lihtne ja räägin väga palju jorkširi murret. Kuid see on naljakas maja, sest ta on nii suur. Näib, nagu poleks siin üldse härrat ega prouat pääle härra Pitcheri ja proua Medlocki. Söör Craven, tema ei hooli millestki, kui ta siin asub, ja ta on änamasti ära. Proua Medlock andis mulle koha ainult oma lahkusest. Ta ütles mulle, et poleks saanud seda kunagi teha, kui Misselthwaite’is oleks kõik nii, nagu teistes suurtes majades.”
„Kas sa jääd minu teenijaks?” küsis Mary ikka veel oma käskivas indialikus toonis.
Martha hakkas jälle kaminavõret pühkima.
„Olen proua Medlocki teenija,” ütles ta julgelt.
„Ning tema on söör Craveni teenija – kuid mina pean täitma ka toatüdruku kohustusi siin üleval ning pisut sinu eest hoolitsema. Aga ega sinul ei lähe palju teenimist tarvis.”
„Kes mind riidesse paneb?” küsis Mary.
Martha tõusis istukile ning vahtis üllatunult. Oma imestuses ütles ta laias jorkširi murdes:
„Kas sa esi ei saa ennäst rõivile pantud?”
„Mis see tähendab? Ma ei saa su keelest aru,” ütles Mary.
„Eh, ma unustasin,” sõnas Martha. „Proua Medlock ütles, et pean olema ettevaatlik rääkimises, muidu sa ei saa must aru. Ütlesin, et kas sa ise siis ei saa ennast riide panna?”
„Ei,” vastas Mary üsna pahaselt. „Ma ei ole end kunagi elus ise riidesse pannud. Seda tegi muidugi mu ayah.”
„Noh,” ütles Martha, kel polnud nähtavasti vähematki aimu, et ta on häbematu, „on aeg, et seda õpiksid. Sa ei saanud sellega varemalt alustada. On sulle kasuks, kui õpid pisut ka iseennast teenima. Minu ema ütles alati, et ta ei taipa, kuidas rikaste inimeste lapsed ei muutu päris lollideks – need, keda lapsehoidjad pesevad, rõivastavad ja viivad välja jalutama, nagu oleksid nad narrid!”
„Indias on teisiti,” ütles Mary põlglikult. Ta suutis vaevu seda välja kannatada.
Kuid Marthat ei heidutanud see sugugi.
„Eh! Näen, et sääl on teistmoodu,” sõnas ta peaaegu kaastundlikult. „Arvan, see on seepärast, et sääl on nii palju musti korralikkude valgete inimeste asemel. Kui kuulsin, et tuled Indiast, siis arvasin, et ka sina oled must.”
Mary tõusis vihaselt voodis istukile.
„Mis!” hüüdis ta. „Mis! Sa arvasid, et olen pärismaalane. Sina – sina sea tütar!”
Martha vahtis teda ning paistis olevat ärritatud.
„Keda sa sõimad?” ütles ta. „Sul poleks vaja nii vihastada. Nii ei räägi ükski noor daam. Mul ei ole midagi mustade vastu. Kui lugeda neist misjoni kirjades, siis on nad alati väga usklikud. Võib alati lugeda, et mustad on inimesed ja vennad. Ma ei ole kunagi näinud ühtki musta ja olin väga rõõmus mõeldes, et nüüd näen ühte lähedalt. Kui tulin hommikul kaminasse tuld tegema, siis hiilisin sinu voodi juurde ja nihutasin teki ettevaatlikult tagasi, et näha sind. Ning sääl sa olid,” lisas ta pettunult, „mitte sugugi mustem kui mina –
