Indiast. Sa ei tea üldse midagi!”
Ta oli nii metsikult vihane, nii abitu tüdruku lihtsa, imestunud pilgu ees, ja järsku tundis ta end nii üksikuna ning kaugel kõigest, millest ta aru sai ja mis temast aru sai, et ta viskus näoga patjadele ja puhkes ägedalt nutma. Ta nuuksus nii taltsutamatult, et heasüdamlikul Yorkshire’i Marthal hakkas pisut hirm ja päris kahju temast. Ta läks voodi juurde ja kummardus tema kohale.
„Eh! Ära ometi nuta nii!” palus ta. „Tõesti, ära nuta. Ma ei teadnud, et see sind haavab. Ma ei tea midagi millestki – just nii, nagu sa ütlesid. Anna mulle andeks. Ära nuta enam.”
Oli midagi lohutavat ja tõeliselt sõbralikku ta sõnades ning julges toonis, mis mõjus Maryle hästi. Vähehaaval lakkas ta nutmast ja jäi rahulikuks. Martha näis olevat kergendatud.
„Nüüd on aeg üles tõusta,” ütles ta. „Proua Medlock ütles, et pean tooma eine, tee ja lõunasöögi kõrvaltuppa. See muudeti lastetoaks sinu jaoks. Ma aitan sind rõivastumise juures, kui voodist välja tuled. Kui su kleidi nööbid on selja taga, sa ei saa neid ise kinni panna.”
Kui Mary lõpuks otsustas üles tõusta, märkas ta, et rõivad, mis Martha kapist tõi, polnud needsamad, mida ta oli kandnud eelmisel õhtul pärale jõudes.
„Need pole minu omad,” ütles ta. „Minu omad on mustad.”
Ta vaatles paksu valget villast jakki ja kleiti ning lisas jaheda heakskiitmisega:
„Need on ilusamad kui minu omad.”
„Sa pead need selga panema,” vastas Martha. „Söör Craven käskis proua Medlockil muretseda need Londonist. Ta ütles: „Ma ei taha, kui laps käib ringi mustades riietes nagu mõni kadunud hing. See muudab paiga veel kurvemaks, kui ta on. Rõivastage ta värvilisse.” Ema ütles, et ta teab juba, mis härra mõtles. Ema teab alati, mida keegi mõtleb. Ta ei kanna ise ka musta.”
„Vihkan musti rõivaid,” ütles Mary.
Rõivastamise protseduur õpetas neile mõlemale midagi. Martha oli „nööpinud kinni” oma väikesi õdesid ja vendi, ent ta polnud kunagi näinud last, kes seisab vagusi ja ootab, et teine teeb tema eest kõik, nagu poleks tal endal käsi ega jalgu.
„Miks sa ise ei pane kingi jalga?” küsis ta, kui Mary rahulikult oma jala välja sirutas.
„Minu ayah tegi seda,” vastas Mary imestunult. „See oli nii kombeks.”
Ta ütles seda väga sageli – „see oli kombeks”. Pärismaalastest teenijad ütlesid seda alati. Kui keegi käskis neil midagi teha, mida nende esivanemad polnud tuhat aastat teinud, siis vaatasid nad sulle lahkelt otsa ja ütlesid: „See pole kombeks.” Ning sellega oli jutul lõpp.
Polnud kombeks, et preili Mary oleks ise midagi teinud, ta oli vaid seisnud ja lasknud end rõivastada nagu nukku, kuid enne kui ta oli eineks valmis, tekkis tal aimdus, et elu Misselthwaite’i mõisas lõpeb veel sellega, et õpetab talle palju uut – nagu kingi ja sukki jalga panema ja üles tõstma asju, mida ta maha pillas. Kui Martha oleks olnud hästikasvatatud, viisakas toatüdruk, oleks ta olnud enam teenistusvalmis ja aupaklik ning oleks teadnud, et on tema kohus kammida juukseid, nööpida saapaid ning korjata asjad üles ja panna need õigesse kohta. Ent ta oli ainult kasvatamatu Yorkshire’i talutüdruk, kes oli üles kasvanud koos hulga väikeste vendade ja õdedega nõmme serval onnis. Nende majas polnud elu kunagi kuidagi teisiti ette kujutatud, nad olid alati hoolitsenud endi ja nooremate õdede-vendade eest, kes olid sülelapsed või õppisid kõndima ning asjade üle komistama.
Kui Mary Lennox oleks olnud naljaarmastaja laps, oleks ta võib-olla naernud Martha jutukuse üle, kuid Mary kuulas teda vaid külmalt ning imestas toatüdruku vabade kommete üle. Algul ei huvitunud ta Martha jutust sugugi, kuid aegapidi, kui tüdruk temale omasel lõbusal, kodusel toonil edasi lobises, hakkas Mary tähele panema, mida ta rääkis.
„Eh, sa peaksid nägema neid kõiki,” rääkis Martha. „Meid on kaksteist ja isa teenib ainult kuusteist šillingit nädalas. Ütlen sulle, ema peab lisa muretsema, et kõigile lastele putru anda. Nad ronivad ringi ja mängivad koos terve päeva, ning ema ütleb, et nõmmeõhk teeb nad paksuks. Ta usub, et nad söövad rohtu nagu metsponid. Meie Dickon, kes on kaheteistkümneaastane, on kinni püüdnud noore poni, keda nimetab omaks.”
„Kust ta selle kätte sai?” küsis Mary.
„Ta leidis ponivarsa koos poniemaga soos, kui ta oli veel väike. Dickon hakkas temaga sõbrustama, andis talle leiba ja noppis noort rohtu. Ning poni harjus temaga, käib tal järel ja laseb tal selga istuda. Dickon on sõbralik poiss ja loomad armastavad teda.”
Maryl polnud kunagi olnud lemmiklooma ning ta oli alati mõelnud, et selline meeldiks talle. Seepärast hakkas ta tundma pisut huvi Dickoni vastu, ning et ta kunagi polnud huvitunud kellestki peale iseenda, siis osutas see temas uue, õilsa tunnetuse koitu. Minnes teise tuppa, mis oli määratud lastetoaks, leidis ta, et see sarnaneb kaunikesti tollega, kus ta oli maganud. See polnud sugugi lapse tuba, vaid täiskasvanu oma, süngete vanade piltidega seintel ja raskete vanade tammepuust toolidega. Keset tuba asuvale lauale oli asetatud hea, tugev hommikueine. Ent Maryl polnud kunagi suurt isu ning ta vaatas kaunis vastumeelselt taldrikule, mille Martha tema ette asetas.
„Ma ei taha seda,” ütles ta.
„Sa ei taha putru!” hüüatas Martha uskumatult.
„Ei.”
„Sa ei tea, kui hää see on. Pane pisut siirupit pääle või pisut suhkrut.”
„Ma ei taha seda,” kordas Mary.
„Eh!” ütles Martha. „Ma ei või kannatada, kui näen, et hää söök läheb raisku. Kui meie lapsed oleksid siin laua juures, nad teeksid selle viie minuti jooksul puhtaks.”
„Miks?” küsis Mary külmalt.
„Miks!” kordas Martha. „Seepärast, et nad vaevalt kunagi elus on oma kõhu täis saanud. Nad on näljased nagu noored kullid ja rebased.”
„Ma ei tea, mis tähendab nälga tunda,” ütles Mary ükskõikselt.
Martha näis pahane olevat.
„Noh, sulle oleks kasuks, kui õpiksid seda tundma, see on selge,” ütles ta avameelselt. „Ma ei kannata inimesi, kes istuvad ja ainult vahivad head leiba ja liha. Tõepoolest, sooviksin, et see söök siin oleks Dickoni, Phili, Jane’i ja teiste laste kõhus.”
„Miks sa ei vii seda siis neile?” küsis Mary.
„See pole minu jagu,” vastas Martha julgelt. „Ning ma ei saa välja minna. Mul on vaba päev üks kord kuus, niisama nagu teistelgi. Siis ma lähen koju, talitan ema eest ja annan talle puhkepäeva.”
Mary jõi pisut teed ning sõi ühe väikese praetud võileiva ja veidi apelsinimoosi.
„Pane nüüd soojalt riide ja jookse välja mängima. See on sulle kasulik ja annab söögiisu,” ütles Martha.
Mary astus akna juurde. Paistsid aiad, teerajad ja suured puud, kuid kõik näis sume ja talvine.
„Välja? Miks ma peaksin sellise ilmaga välja minema?”
„Noh, kui sa välja ei lähe, siis pead tuppa jääma, ja mida sa siin pääle hakkad?”
Mary
