pidada või selgeid mõtteid mõelda, sest kuidas sai ta öelda ränki asju poisile, kes vaatas teda armastavalt ja igatsevalt, ripsmed ikka veel märjad paarist kibedast pisarast, mida ta südamevalu oli talle peale sundinud? Jo pööras õrnalt Laurie pea kõrvale ja ütles, silitades lokkis juukseid, millel oli lubatud kasvada tema pärast – kui liigutav see oli, seda küll! “Ma nõustun emaga, et sina ja mina ei sobi kokku, sest meie tulised iseloomud ja tugev tahtejõud teeksid meid tõenäoliselt väga õnnetuiks, kui me oleksime küllalt rumalad, et…” Jo peatus viimase sõna juures, kuid Laurie vastas tormiliselt:
“Oh, me ei peakski abielluma! Kui sa armastaksid mind, Jo, siis saaks minust ehtne pühak, sest sa suudaksid teha minust kõike, keda soovid.”
“Ei, ma ei suuda. Olen proovinud ja läbi kukkunud ja ma ei kavatse riskida meie õnnega. Jäägem terveks eluks headeks sõpradeks ja ärgem tehkem midagi rutakat, sest me ei sobi ega hakka kunagi sobima.”
“Sobiksime küll, kui vaid prooviksime,” pomises Laurie mässuliselt.
“Ole nüüd ometi tark poiss ja vaata asja mõistlikult,” palus Jo, kelle tarkus oli peaaegu otsas.
“See poleks mõistlik. Ma ei taha seda, mida sa nimetad „mõistlikuks”. See ei aita mind ja teeb asja ainult raskemaks. Ma ei usu, et sul on südant.”
“Soovin, et poleks.”
Jo hääl värises pisut, ning seda heaks endeks pidades pööras Laurie ringi ja kasutas kogu oma veenmisjõudu, kui ütles toonil, mis polnud kunagi varem olnud nii ohtlikult meelitav: “Ära pane meid pettuma, kallis! Kõik ootavad seda. Vanaisa on oma õnnistuse andnud, sinu perele meeldib see ja mina ei saa hakkama ilma sinuta. Ütle „jah” ja olgem õnnelikud. Palun, palun!”
Veel palju kuid hiljemgi ei mõistnud Jo, kuidas tal oli vaimujõudu hoida kinni oma otsusest, mida ta oli teinud, ja ta ei mõistnud seda kunagi. See oli väga raske, kuid ta tegi seda, teades, et viivitus oleks niihästi kasutu kui julm.
“Ma ei saa öelda „jah”, tõesti, ma ei ütlegi seda. Varsti näed, et mul oli õigus, ja tänad mind selle eest…” alustas ta tõsiselt.
“Poon end ennem üles, kui seda teen!” Ja Laurie hüppas rohult püsti, niisuguse mõtte peale põlgusest leegitsedes.
“Tänad küll!” väitis Jo. “Sa saad sellest varsti üle ja leiad mõne armsa tubli tüdruku, kes sind jumaldab ja kellest saab kena perenaine sinu ilusale majale. Minust ei saaks seda. Olen inetu ja kohmakas ja imelik ja vana ja sa tunneksid minu pärast häbi ja me tülitseksime – me teeme seda ju praegugi, näed – ja mulle ei meeldiks elegantne seltskond, kuid sulle küll, ja sa vihkaksid minu kirjatööd ja mina ei saaks selleta läbi, me oleksime õnnetud ja sooviksime, et me poleks seda teinud, ja kõik oleks kohutav!”
“Veel midagi?” küsis Laurie, kellel oli raske kannatlikult kuulata seda prohvetlikku sõnadevalingut.
“Mitte midagi peale selle, et ma ei arva end üldse kunagi abielluvat. Olen õnnelik, nagu olen, ja armastan oma vabadust liiga palju, et kiirustaksin mingi mehe pärast sellest loobuma.”
“Mina tean paremini!” katkestas teda Laurie. “Sa arvad seda nüüd, kuid tuleb aeg, mil sa hakkad kellestki hoolima, ja sa armastad teda kohutavalt ja elad ja sured tema nimel. Ma tean, et sa teeksid, sa oled seda tüüpi, ja mina pean vaid ootama ja seda nägema.” Ja meeleheitlik armastaja viskas oma mütsi maha käeviipega, mis oleks paistnud koomilisena, kui ta nägu poleks olnud nii traagiline.
“Jah, ma elan ja suren tema nimel, kui ta kunagi tuleb, ja ma hakkan teda armastama oma tahtest hoolimata, kuid sina pead tegema parima, mida suudad!” hüüdis Jo vaese Teddyga kannatust kaotades. “Mina tegin oma parima, kuid sina pole mõistlik ning sinust on isekas nõuda seda, mida ma ei saa anda. Sa meeldid mulle tõesti väga nagu sõber, kuid ma ei abiellu sinuga kunagi, ja mida rutem sa seda uskuma hakkad, seda parem meile mõlemale!”
See kõne mõjus nagu püssirohi. Laurie vaatas teda hetkeks, nagu ei teaks päris täpselt, mida endaga peale hakata, siis pööras järsku ära ja ütles meeleheitlikul toonil: „Ühel päeval sa kahetsed seda, Jo.”
“Oh, kuhu sa lähed?” hüüdis Jo, sest mehe nägu hirmutas teda.
“Kuradile!” kõlas lohutav vastus.
Hetkeks jäi Jo süda seisma, kui mees astus jõe kalda poole, kuid on vaja palju rumalust või õnnetust, et saata noort meest vägivaldsesse surma, ja Laurie polnud nõrgast puust, kes laseks end võita ainsal ebaõnnestumisel. Laurie ei tahtnud teha melodramaatilist žesti, kuid mingi vaist sundis teda kübara ja mantli tema paati heitma ja aerutama täiest jõust minema, tehes parima aja kui kunagi võistlustel. Jo tõmbas pikalt hinge ja lasi sõrmed rusikast lahti, kui ta vaatas, kuidas vaene mees püüdis minema aerutada oma mure eest, mida ta südames kandis.
“See teeb talle head ja ta tuleb koju nii armastava ja pattukahetsevana, et ma ei julge temaga kohtuda,” lisas Jo aeglaselt kodu poole minnes ja tundes, nagu oleks ta mõrvanud mõne süütu olendi ja matnud ta lehtede alla. “Nüüd pean minema ja ütlema Mr. Laurence’ile, et ta oleks mu vaese poisi vastu väga lahke. Soovin, et Laurie armastaks Bethi, ehk ta hakkabki seda aja jooksul tegema, kuid ma hakkan arvama, et eksisin Bethis. Oh, taevake! Kuidas võib mõnele tüdrukule meeldida austajate võrgutamine ja nende mahajätmine? Arvan, et see on kohutav.”
Olles kindel, et keegi ei saaks sellega nii hästi hakkama kui tema ise, läks ta otse Mr. Laurence’i juurde, jutustas talle vapralt selle raske loo ja siis lahkus, nuttes nii meeleheitlikult oma rumaluse üle, et hea vana härrasmees, kuigi kibedalt pettunud, ei lausunud midagi etteheitvat. Tema arust oli raske mõista, kuidas üks tüdruk ei suuda armastada tema Lauriet, ja ta lootis, et Jo muudab meelt, kuid ta teadis isegi paremini kui Jo, et armastust ei saa sundida, seepärast raputas ta kurvalt pead ja otsustas poissi lohutada, nagu oskab, sest tolle lahkumissõnad Jole häirisid teda rohkem, kui ta tunnistada tahtis.
Kui Laurie koju tuli, surmväsinud, kuid üsna rahulik, tuli vanaisa talle vastu, nagu ei teaks midagi, ja mängis seda osa väga edukalt tunni või kaks. Aga kui nad istusid koos hämaruses, mis oli tavaliselt nende lemmikaeg, oli vana mehe jaoks raske käituda nagu tavaliselt ja noorel oli veel raskem kuulata tema kiitust viimase aasta edu üle, mis noorele tundus nüüd nagu tobe vaimunärimine. Ta talus seda nii kaua, kui suutis, siis läks oma klaveri juurde ja hakkas mängima. Aknad olid lahti ja Jo, kes koos Bethiga aias jalutas, mõistis sel ainsal korral muusikat paremini kui ta õde, sest Laurie mängis „Sonata Pathétique’i” ja tegi seda nii, nagu ta polnud seda kunagi elus teinud.
“See on tõesti väga kena, kuid nii kurb, et paneb nutma. Mängi midagi lõbusamat, poiss,” ütles Mr. Laurence, kelle hea vana süda oli täis kaastunnet, mida ta igatses näidata, kuid ei teadnud, kuidas.
Laurie alustas elavamat muusikat, mängis tormiliselt mõne hetke ja oleks selle viisi ka vapralt lõpetanud, kui hetkelises pausis poleks kostnud Mrs. Marchi hääl: “Jo, kallis, tule sisse. Mul on sind vaja.”
Just seda tahtis ka Laurie ütelda, teistsuguse tähendusega! Kui ta kuulatama jäi, kaotas ta järje, muusika lõppes katkenud akordiga ja muusik istus vaikselt pimeduses.
“Ma ei talu seda,” pomises vana härrasmees. Ta tõusis püsti, astus raskelt klaveri juurde, pani lohutava käe kummalegi laiale õlale ja ütles õrnalt nagu naine: „Ma tean, mu poiss, ma tean.”
Hetkeks ei tulnud vastust, siis küsis Laurie teravalt: „Kes sulle seda ütles?”
“Jo ise.”
“Siis
