style="font-size:15px;"> “Beth tunneb end väga kehvasti, ütleb ema. Mõtlen sageli, et peaksin koju minema, kuid nad kõik ütlevad: jää. Nii et ma teengi seda, sest ma ei saa enam kunagi niisugust võimalust,” ütles Amy, paistes ühe lehekülje kohal tõsisena.
“Arvan, et sul on õigus. Sa ei saaks kodus midagi teha ja neil on väga hea teada, et sul läheb hästi, sa oled õnnelik ja tunned elust nii suurt lõbu, mu armas.”
Seda öeldes tõmbus ta tüdrukule pisut lähemale ja paistis rohkem iseendana, ja üksindusehirm, mis Amyt vahel valdas, vähenes, sest pilk ja vennalik „mu armas” paistsid talle kinnitavat, et kui juhtubki midagi halba, poleks ta üksi võõral maal. Viimaks hakkas Amy naerma ja näitas Lauriele väikest joonistust Jost tema kirjutamisriides, sulg uhkeldavalt kübaral püsti, suust tulemas sõnad: „Geniaalsus leegitseb!”
Laurie naeratas, võttis pildi ja pani selle vestitaskusse, et „tuul seda minema ei puhuks”, ning kuulas huviga elavat kirja, mida Amy talle ette luges.
“Sellest tuleksid minu jaoks meeldivad jõulud, kingitustega hommikul, sinu ja kirjadega pärastlõunal ja peoga õhtul,” ütles Amy, kui nad jalutasid vana kindluse varemete keskel ja parv uhkeid paabulinde tunglesid nende ümber, taltsalt oodates, et neid toidetaks. Kui Amy seisis naerdes kõrgemal astangul ja puistas purukesi säravatele lindudele, vaatas Laurie teda, nagu Amy oli enne teda vaadanud, loomuliku uudishimuga, et mis muutusi on aeg ja lahusolek kaasa toonud. Ta ei leidnud midagi, mis teda hämmastaks või temas pettumust tekitaks, kuid oli palju, mida imetleda või heaks kiita, sest kõrvale jättes väikesed edvistused käitumises ja jutus, oli tüdruk reibas ja graatsiline nagu ikka, lisaks veel selle kirjeldamatu omadusega riietuses ja hoiakus, mida nimetatakse elegantsiks. Alati küps oma vanuse kohta, oli ta saavutanud nii käitumises kui vestluses teatud enesekindluse, mis jättis temast naiselikuma mulje, kui ta tegelikult end tundis, kuid ta vana turtsakus näitas end aeg-ajalt, tugev tahtejõud oli alles ja loomulikku siirust ei rikkunud võõras lihv.
Laurie ei mõelnud sellele, kui ta vaatas, kuidas Amy toidab paabulinde, kuid ta nägi küllalt, et nähtu temas huvi ärataks, ja talle jäi meelde ilus pilt rõõmsast tüdrukust, kes seisis päikesesäras, mis tõi välja kleidi mahedad värvid, värske puna ta põskedel ja juuste kuldse helgi, ning tegi temast väljapaistva kuju meeldivas vaatepildis.
Kui nad jõudsid kiviplatoole mäe tipus, viipas Amy käega, nagu tervitades meest oma lemmikpaigas, ja ütles siia-sinna näidates: “Kas nüüd jääb sulle meelde Corso katedraal, kalurid, kes oma võrke lahest välja tirivad, ja armas tee Villa Francasse, Schuberti torni, just meie all, ja kõige parem, see laik kaugel merel, mis räägitakse, et on Korsika?”
“Mäletan. Need pole vahepeal muutunud,” vastas mees huvitult.
“Mida küll Jo annaks, et näha seda kuulsat laiku!” ütles Amy, olles heas tujus ja tahtes Lauriet samuti rõõmustada.
“Jah,” oli kõik, mis mees ütles, kuid ta pöördus ja teritas pilku, et näha saart, mida suurem usurpaator kui Napoleon oli tema silmis nüüd huvitavaks muutnud.
“Vaata siis seda hästi Jo pärast ja siis räägi mulle, mida sa oled kogu selle aja teinud,” ütles Amy ja istus, valmis heaks vestluseks.
Kuid ta ei saanud head vestlust, kuigi Laurie vastas kõigile ta küsimustele vabalt. Ta sai vaid teada, et mees oli sõitnud mandril ringi ja käinud Kreekas. Niimoodi tunnikese lobisenud, sõitsid nad koju tagasi, ning olles Mrs. Carroli tervitanud, lahkus Laurie neist, lubades õhtul tagasi tulla.
Sel õhtul ehtis Amy end erilise hoolega. Aeg ja lahusolek olid mõjunud mõlemale noorele. Ta oli näinud oma vana sõpra uues valguses, mitte nagu „meie poissi”, vaid kui ilusat ja meeldivat meest, ja tal oli tekkinud väga loomulik soov Laurie silmis heakskiitu leida. Amy teadis oma tugevatest külgedest ja oskas neid kasutada maitsekalt ja oskuslikult, mis on õnneks vaesele ja ilusale naisele.
Tarlataan ja tüll olid Nizzas odavad, seepärast kasutas ta neid niisugustel juhtudel, ning järgides mõistlikku inglise kommet, et noored tüdrukud peaksid kandma lihtsaid kleite, kaunistas ta oma kleite värskete lillede, paari odava ehte ja igasuguste elegantsete pisiasjadega, mis olid niihästi odavad kui efektsed. Peab tunnistama, et temas võttis siiski vahel võimust kunstnik ja tagajärjeks olid antiiksed soengud, kunstipärased poosid ja klassikalised drapeeringud. Kuid tõesti, meil kõigil on oma väikesed nõrkused, ning neid on kerge andestada noorte puhul, kes rahuldavad meie pilku oma ilusa välimusega ja rõõmustavad meie südameid oma hooletu edevusega.
“Tahan, et ta arvaks, et näen kena välja, ja räägiks seda neile seal kodus,” ütles Amy iseendale, pannes selga Flo vana valge siidist ballikleidi ja kattes selle valge gaasrätiga, millest ta valged õlad ja kuldne pea kerkisid äärmiselt kunstipäraselt.
Juukseid sättis ta minimaalselt, olles paksud lokid kuklal kreekalikku sõlme sidunud.
“Need moesolevad asjad ei sobi mulle ja ma ei saa endale lubada, et teen endast hirmutise,” tavatses ta ütelda, kui tal soovitati kärpida, puhvida või palmitseda, nagu nõudis viimane mood.
Kuna ükski ta ehe polnud nii tähtsaks sündmuseks küllalt ilus, kaunistas Amy oma lehvivaid rätikuotsi roosade asaleadega ja raamis valgeid õlgu õrnade roheliste väätidega. Meenutades värvitud saapaid, tõmbas ta tüdrukuliku rahuloluga oma valged satiinkingad jalga ja kõndis toas ringi, imetledes endamisi oma aristokraatlikke jalgu.
“Mu uus lehvik sobib just mu kinnastega ja ehtne pits tädi taskurätil annab stiili kogu mu kleidile. Kui mul oleks vaid klassikaline nina ja suu, oleksin täiesti õnnelik,” ütles ta, uurides end kriitiliselt, küünal kummaski käes.
Hoolimata sellest õnnetusest paistis ta ebatavaliselt rõõmsa ja graatsilisena, kui ta minema kõndis. Ta jooksis harva – see ei sobinud ta stiiliga, arvas ta, sest ta oli pikk, seega olid väärikus ja junolikkus talle kohasemad kui sportlikkus või pikantsus. Ta kõndis pikas saalis edasi-tagasi, oodates Lauriet, ja korra jäi seisma kroonlühtri alla, mis ta juuksed säravaiks muutis, siis tuli talle parem mõte ja ta jalutas toa teise otsa, nagu häbenedes tüdrukulikku soovi kohe hea mulje jätta. Ja juhtus nii, et ta poleks saanud teha midagi paremat, sest Laurie tuli sisse nii vaikselt, et Amy teda ei kuulnud, ja kuna tüdruk seisis kauge akna juures, pea pooleldi pööratud ja üks käsi kleiti hoidmas, siis oli ta sale, valge kogu punaste kardinate taustal efektne nagu hästi paigale seatud marmorkuju.
“Tere õhtust, Diana!” ütles Laurie rahuloleval pilgul, mida Amyle meeldis tema silmis näha.
“Tere õhtust, Apollo!” vastas Amy talle vastu naeratades, sest ka mees paistis ebatavaliselt armastusväärsena, ning mõte sellest, et ta siseneb ballisaali nii ilusa mehe käevangus, pani Amy südamest kaasa tundma neljale inetule Davise tüdrukule.
“Siin on lilled. Seadsin need ise kimpu, meenutades, et sulle ei meeldi see, nagu Hannah ütleb, „segabukett”,” ütles Laurie, ulatades talle õrna lillekimbu hoidjas, mida Amy oli juba kaua ihaldanud, möödudes iga päev „Cardiglia” aknast.
“Kui kena sinust!” hüüatas tüdruk tänulikult. “Oleksin ma teadnud, et sa tuled, oleksin sulle midagi tänaseks valmis hoidnud, kuigi kardan, et mitte midagi nii ilusat.”
“Tänan. See kingitus pole nii hea, kui peaks olema, kuid sinu käel paistab ta ilusana,” lisas ta, kui Amy hõbedase käevõru käele tõmbas.
„Palun, ära tee komplimente.”
“Arvasin, et sulle meeldivad need.”
“Mitte sinult, need ei kõla loomulikult ja mulle meeldib rohkem su
