Ta on nii ambitsioonikas, kuid ta süda on hea ja õrn, ning pole tähtis, kui kõrgele ta lendab, ta ei unusta kunagi kodu. Loodan, et näen teda veel, kuid ta paistab olevat nii kaugel.”
“Ta tuleb kevadel koju ja arvan, et siis oled valmis teda nägema ja koos lõbutsema. Selleks ajaks oled terve ja roosa,” alustas Jo, tundes, et kõigist muutustest, mis Bethiga olid toimunud, oli kõige suurem tema jutukus, sest rääkimine ei valmistanud talle enam mingeid raskusi ja ta mõtles valjusti viisil, mis oli üsna erinev eelmisest häbelikust Bethist.
“Jo, kallis, ära looda enam. Sellest poleks mingit kasu. Olen selles kindel. Me pole õnnetud, vaid tunneme rõõmu koosolemisest, kuni ootame. Meil tulevad õnnelikud ajad, sest ma ei kannata eriti ja arvan, et saame raskustest kergesti üle, kui sa mind aitad.”
Jo kummardus, et suudelda rahulikku nägu, ja selle vaikse suudlusega pühendus ta tervenisti Bethi aitamisele.
Tal oli õigus. Koju jõudes polnud enam sõnu vaja, sest isa ja ema nägid nüüd selgelt seda, mida nad olid palvetanud, et nad ei näeks. Lühikesest reisist väsinud Beth läks kohe voodisse, öeldes, et ta oli väga rõõmus kodus olles, ja kui Jo läks alla, leidis ta, et teda oli säästetud raskest ülesandest rääkida Bethi saladust. Ta isa seisis, pea vastu kaminasimssi, ega pöördunud, kui ta sisse tuli, kuid ta ema sirutas käed välja nagu abi otsides ja Jo läks teda trööstima, lausumata ainsatki sõna.
UUED MULJED
Kell kolm pärastlõunal võis kogu Nizza moodsat seltskonnamaailma näha Promenade des Anglais’il, võluvas paigas, sel laial kõnniteel, mida ääristavad palmid, lilled ja troopilised põõsad ja mida ühest küljest piirab meri ja teisest suur sõidutee, mille kõrval seisavad hotellid ja villad ja tagapool apelsiniaiad ning mäed. Siin on palju rahvusi, räägitakse paljusid keeli, kantakse paljusid riideid, ning päikesepaistelisel päeval on etendus sama lõbus ja särav nagu karneval. Kõrgid inglased, elavad prantslased, tõsised sakslased, kenad hispaanlased, tagasihoidlikud juudid, seltskondlikud ameeriklased, kõik sõidavad, istuvad või longivad seal, räägivad uudiseid ja kritiseerivad viimast kuulsust, kes on saabunud – Ristorit või Dickensit, Victor Emmanueli või Sandwichi saarte kuningannat. Sõidukid on sama kirevad kui seltskonnadki ja need köidavad sama palju tähelepanu, eriti madalad korvlandood, mida leedid ise juhivad, paari ilusa poniga, lõbusate võrkudega, mis hoiavad nende lopsakaid volange vaos, ja väikeste teenritega tagaistmel.
Sellel puiesteel kõndis jõulu esimesel pühal aeglaselt pikk noormees, käed seljal ja pisut hajameelne ilme näol. Ta nägi välja nagu itaallane, oli riides nagu inglane ja tal oli ameeriklase sõltumatu ilme – kombinatsioon, mis pani paljusid naisesilmi talle heakskiitvalt järele vaatama ja mitmesuguseid mustades sametülikondades, roosade kaelasidemete, seemisnahksete kinnastega ja rinnale kinnitatud apelsiniõitega dändisid õlgu kehitama ja teda mitmel põhjusel kadestama. Paljud ilusad näod imetlesid teda, kuid noormees ei teinud neist väljagi, vaatas vaid aeg-ajalt mõnda blondi tüdrukut sinises kleidis. Viimaks astus ta puiesteelt eemale ja seisis hetke teeristil, nagu suutmata otsustada, kas minna kuulama bändi Jardin Publique’is või kõndida mööda randa lossimäe poole. Kiire kabjaplagin sundis teda üles vaatama, kui üks väikestest kaarikutest, milles istus üksik noor leedi, ruttu mööda tänavat tema poole sõitis. Leedi oli noor, blond ja sinises riides. Mees vahtis teda hetke, siis tundis ta ära ja poisilikult kübarat viibutades kiirustas naisele vastu.
“Oh, Laurie, oled see tõesti sina? Arvasin, et sa ei tulegi kunagi!” hüüdis Amy, lastes ohjad peost ja sirutades välja mõlemad käed, prantsuse mamma suureks õuduseks, kes kiirendas oma tütre samme, et too ei näeks nende „hullude ameeriklaste” viletsaid kombeid.
“Mind peeti teel kinni, kuid olin lubanud veeta jõulud koos sinuga ja siin ma olen.”
“Kuidas elab su vanaisa? Millal sa tulid? Kus sa peatud?”
“Väga hästi – eile õhtul – „Chauvainis”. Ma käisin su hotellis, kuid sa olid väljas.”
“Mul on nii palju rääkida, et ma ei tea, millest alata! Istu peale, et saaksime rahulikult vestelda. Ma tulin sõitma ja igatsesin kaaslaste järele. Flo on end hotellis üles löömas.”
„Mis siis ees seisab, kas ball?”
“Jõulupidu meie hotellis. Seal on palju ameeriklasi ja nad korraldavad peo. Sa tuled muidugi meiega kaasa? Tädi oleks väga rõõmus.”
“Loomulikult. Kuhu nüüd?” küsis Laurie, tagasi nõjatudes ja käed rinnale vaheliti pannes, mis sobis Amyle, kes eelistas juhtida, sest ta valgete ponide sinised rakmed pakkusid talle lõputult rõõmu.
„Kõigepealt lähen postkontorisse kirjade järele ja siis lossimägedesse. Vaade on nii armas ja mulle meeldib toita paabulinde. Kas oled kunagi seal olnud?”
“Sageli, aastaid tagasi, kuid ma ei hooli nende vaatamisest.”
“Nüüd räägi mulle endast kõik. Su vanaisa kirjutas mulle, et ta ootas sind enda juurde pärast Berliini.”
“Jah, ma veetsin seal kuu ja siis ühinesin vanaisaga Pariisis, kus ta on end talveks sisse seadnud. Tal on seal sõpru ja ta leiab sealt palju huvitavat, nii et ma tulen ja lähen ja me saame suurepäraselt hakkama.”
“See on meeldiv korraldus,” ütles Amy, kes imestas millegi üle Laurie käitumises, kuigi ta ei teadnud, mis see on.
“Noh, tead, ta vihkab reisimist ja mina vihkan paigalpüsimist, nii et peame teineteisega sobituma, kuid see pole raske. Olen sageli koos temaga ja ta tunneb lõbu mu seiklustest, mulle aga meeldib tunda, et keegi rõõmustab mind nähes, kui ma tulen tagasi oma eksirännakutelt. See puiestee on räpane ja vana, kas pole?” lisas ta, vaadates vastikustundega puiesteed, mis viis Napoleoni elupaiga poole vanalinnas.
“Räpasus on maaliline, nii et ma ei hooli sellest. Jõgi ja mäed on suurepärased ja need vaated kitsastele ristuvaile tänavatele meeldivad mulle väga. Nüüd peame ootama, kuni see rongkäik möödub. See läheb Püha Johannese kiriku poole.”
Kuni Laurie vaatas osavõtmatult rongkäiku, kus preestrid olid oma ehiskatuste all, valgete peakatetega nunnad kandsid põlevaid vahaküünlaid, ja mingi vennaskond siniste riietes laulis kõndides, jälgis Amy teda ja tundis mingit uut ujedust, sest mees oli muutunud ja Amy ei näinud selles tujukas mehes tema kõrval enam seda lõbusat poissi, keda ta oli kunagi tundnud. Alguses tundus Amyle, et Laurie oli ilusam kui kunagi varem ja väga palju mehistunud, aga nüüd, kui kohtumisõhin oli möödas, paistis ta väsinud ja rõõmutu olevat – mitte haige, mitte päriselt õnnetu, vaid vanem ja süngem, kui aasta või kaks oleksid pidanud teda muutma. Amy ei suutnud seda mõista ega julgenud temalt seda küsida, seepärast raputas ta pead ja tõmbas oma ponide ohjadest, kui rongkäik kadus Paglioni silla võlvide alla ja seejärel kirikusse.
“Que pensez-vous?” ütles Amy, kasutades oma prantsuse keelt, mille sõnavara oli suurenenud, kui ka grammatika oli endine.
“See mademoiselle on oma aega hästi kasutanud ja tulemus on võluv,” vastas Laurie ja kummardas, käsi südamel ja pilk imetlev.
Amy punastas rõõmust, kuid millegipärast ei rahuldanud see kompliment teda nii nagu otsekohene kiitus, mida Laurie oli talle kodus jaganud, tema ümber pidudel ringi tiireldes, kui ta väitis, et Amy oli „täitsa kenake”, naeratas südamlikult ja patsutas teda heakskiitvalt pealaele. Amyle ei meeldinud ta uus toon, sest kuigi see polnud võlts, kõlas see ükskõikselt.
“Kui see on viis, kuidas ta suureks sai, siis soovin, et ta oleks jäänud poisiks,” mõtles Amy kummaliselt pettunult ja ebamugavust tundes,
