kes sel õhtul hotellisaali kogunes, oli niisugune, mida võib näha vaid Euroopas. Külalislahked ameeriklased olid kutsunud kõiki tuttavaid, kes neil Nizzas olid, ja olles pisut vaimustuses kõrgetest tiitlitest, olid valinud mõningad kuulsusi, et nood nende jõuluballile sära lisaksid.
Vene prints rahuldus tunnise nurgasistumisega, et vestelda tohutu leediga, kes oli riides nagu Hamleti ema, mustas sametis, pärlikee lõua all. Kaheksateistkümneaastane poola krahv pühendus leedidele, kes kutsusid teda „võluvaks kullakeseks”, ja tõsine sakslane, olles tulnud üksi õhtust sööma, kõndis sihitult ringi, otsides, mida ta võiks alla kugistada. Parun Rothschildi erasekretär, suure ninaga juut kitsastes saabastes, naeratas sõbralikult maailmale, nagu oleks ta isanda nimi krooninud teda kuldse aupaistega. Paks prantslane, kes keisrit tundis, tuli rahuldama oma tantsumaaniat, ja leedi Jones, Briti matroon, kaunistas vaatepilti oma kaheksaliikmelise perekonnaga. Muidugi oli seal palju kergejalgseid kimedahäälseid ameerika tüdrukuid, ilusaid ja elutuid inglise plikasid ja mõningaid inetuid, kuid pikantseid prantsuse demoiselle’isid, nagu ka tavaline hulk reisivaid noori härrasmehi, kes lõbutseda soovisid, kui kõigist rahvustest emad seisid seinte ääres ja naeratasid neile lahkelt, kui nad tantsisid nende tütardega.
Iga noor tüdruk võib kujutleda Amy meeleolu, kui ta astus sel õhtul „lavale” Laurie käevangus. Ta teadis, et näeb hea välja, ta armastas tantsida, ta teadis, et tantsib kenasti, ning nautis suurepärast võimutunnet, mis tekib, kui noored tüdrukud avastavad esmakordselt uue ja ilusa kuningriigi, mida nad on sündinud valitsema ilu, nooruse ja naiselikkuse abil. Ta tundis kaasa Davise tüdrukutele, kes olid kohmakad, inetud ja saatjateta, välja arvatud sünge papa ja kolm veel süngemat vanatüdrukust tädi, ja ta kummardas neile oma kõige sõbralikumal viisil, mis sobis hästi, sest see lubas neil tema kleiti näha ja uudishimutseda, kes võiks olla tema suursuguse välimusega sõber. Esimeste muusikahelidega lõi Amy nägu õhetama, ta silmad hakkasid särama ja jalad kopsisid kannatamatult põrandat, sest ta tantsis hästi ja tahtis, et Laurie seda teaks. Seepärast võib tema ehmatust pigem kujutleda kui kirjeldada, kui mees ütles täiesti rahulikult: “Kas sa hoolid tantsimisest?”
“Tavaliselt hoolitakse, kui ollakse ballil.”
Ta hämmeldunud pilk ja kiire vastus sundisid Lauriet tema viga parandama nii ruttu, kui võimalik.
“Mõtlesin esimest tantsu. Võin ma saada selle au?”
“Võin sulle selle anda, kui krahvile ära ütlen. Ta tantsib jumalikult, kuid ta vabandab mind, sest sina oled vana sõber,” ütles Amy, lootes, et tiitel avaldab mõju ja näitab Lauriele, et ta pole mingi tühiasi.
“Kena väike mees, kuid ta lühikeseks jääb, et toetada jumalate tütart, jumalikult pikka ja kõige jumalikumalt ilusat,”1 oli siiski kogu rahuldus, mis Amy sai.
Nad leidsid end inglaste keskelt ja Amy oli sunnitud aeglaselt sammuma kotiljoni, tundes kogu aeg, et ihkab tantsida tarantellat. Laurie andis ta üle „kenale väikesele mehele” ja läks täitma oma kohust Flo juures, unustades Amy järgmised tantsud, millist järelemõtlematust ka korralikult karistati, sest tüdruk laskis kohe oma tantsukaardi kuni õhtusöögini täis kirjutada, kavatsedes leebuda, kui mees ilmutab mingeid patukahetsusemärke. Ta näitas Lauriele oma tantsukaarti tagasihoidliku rahuloluga, kui too loivas tema poole ja üldsegi ei tormanud, et kutsuda teda järgmisele polkale. Kuid mehe viisakas kahetsus ei avaldanud Amyle muljet ja kui ta krahviga minema galopeeris, nägi ta, kuidas Laurie istus tema tädi kõrvale üsna kergendatud ilmel.
See oli andestamatu ja Amy ei teinud temast enam hulk aega väljagi, välja arvatud paar sõna, kui ta tuli oma tädi juurde tantsude vahepeal vajalikuks hingetõmbepausiks. Viha sobis talle hästi, sest ta peitis selle naeratuse alla ja paistis ebatavaliselt lõbusa ja säravana. Laurie jälgis teda heal meelel, sest Amy ei rutanud ega lonkinud, vaid tantsis vaimustunult ja graatsiliselt, võttes meeldivast ajaviitest, mida suutis. Laurie uuris teda päris loomulikult uue pilguga ja enne, kui õhtu oli poole peal, oli ta otsustanud, et „väikesest Amyst on saamas väga võluv naine”.
See oli elav vaatepilt, sest peagi haaras kõiki seltskondlik vaim, ja jõulurõõm muutis kõik näod säravaiks, südamed rõõmsaks ja kontsad kergeks. Muusikud viiuldasid, puhusid ja tagusid, nagu tunneksid sellest rõõmu, kõik tantsisid, kes suutsid, ja need, kes ei suutnud, imetlesid oma naabreid ebatavalise soojusega. Õhk mustas Davistest ja paljud Jonesid hüplesid nagu kari noori kaelkirjakuid. „Kuldne” sekretär sööstis läbi toa nagu meteoor suurepärase prantslannaga, kes pühkis põrandat oma roosa satiinvedikuga. Tõsine sakslane leidis õhtusöögilaua ja oli õnnelik, süües kõike, mis menüüs leidus, ja ehmatas garçon’e rüüstamisega, mida ta sooritas. Kuid keisri sõber kattis end kuulsusesäraga, sest ta tantsis kõiki tantse, oskas ta siis neid või mitte, ja tegi fantastilisi piruette, kui ta sammudest aru ei saanud. Selle paksu mehe poisilikku vaimustust oli võluv vaadata, sest kuigi ta oli raske, tantsis ta nagu india kummipall. Ta jooksis, ta lendas, ta hüppas, ta nägu õhetas, ta kiilaspea läikis, ta kuuesabad hüplesid metsikult, tantsukingad vilkusid õhus, ja kui muusika peatus, pühkis ta laupa ja naeratas oma kaaslastele nagu prantsuse Pickwick ilma prillideta.
Amy ja ta krahvist kaaslane eristusid graatsilisema liikumise poolest ja Laurie leidis, et ta lööb tahtmatult takti valgete kingade rütmilistele tõusudele ja langustele, kui need lendasid mööda sama väsimatult nagu linnud. Kui väike Vladimir viimaks Amy loovutas, kinnitades, et tal „on kahju nii vara lahkuda”, oli Amy valmis puhkama ja vaatama, kuidas ta reetlik rüütel on oma karistust talunud.
Karistus oli olnud edukas, sest kahekümne kolme aastaselt lohutab sõbralik seltskond õnnetuid armastajaid ja noored närvid pingutuvad, noor veri tantsib ja terve noor vaim ärkab, kui neid võlub ilu, valgus, muusika ja liikumine. Lauriel oli ülesärganud ilme, kui ta tõusis, et Amyle oma kohta pakkuda, ja kui ta kiirustas minema, et neiule pisut õhtusööki tuua, ütles too rahulolevalt naeratades endamisi:
“Ah, arvasingi, et see teeb talle head!”
“Sa näed välja nagu Balzaci „Femme peinte par elle-même”,” ütles Laurie, lehvitades Amyle ühe käega tuult ja hoides teises tema kohvitassi.
“Minu põsepuna ei tule maha.” Ja Amy hõõrus oma õhetavat põske ja näitas talle oma valget kinnast tõsise lihtsameelsusega, mis mehe valjusti naerma pani.
“Kuidas sa seda asja nimetad?” küsis ta, puudutades volti tüdruku kleidist, mis oli langenud ta põlvele.
“Illusioon.”
“Ilus nimi. See on väga ilus – uus asi, kas pole?”
“See on vana nagu mäed. Sa oled näinud seda tosina tüdruku seljas ja pole kunagi arvanud, et see on ilus, kuni praeguseni. Kas pole rumal!”
“Ma pole seda kunagi näinud sinu seljas, mis parandab vea, mõistad?”
“Ei, ära tee komplimente, need on keelatud. Pigem joon kohvi kui kuulan komplimente. Ja ära vaju lonti, see teeb mind närviliseks.”
Laurie ajas end sirgu ja võttis vaguralt tüdruku tühja taldriku, tundes kummalist rõõmu, kui „väike Amy” teda käsutas, sest tüdruk oli nüüd kaotanud oma arglikkuse ja tundis vastupandamatut soovi temal trampida, nagu on tüdrukutel kombeks, kui looduse isandad näitavad mingit märki allaheitlikkusest.
“Kust sa niisuguseid asju õppisid?” küsis ta uudishimulikult.
„Kuna „niisugused asjad” on üsna ähmane väljend, siis ehk sa selgitaksid, palun?” vastas Amy, teades väga hästi, mida Laurie mõtles, kuid jättis õelalt mehe hooleks kirjeldada kirjeldamatut.
“Noh
Alfred Tennysoni luuletusest „Unistus ilusast naisest”
