asjas, kui Wilfrid Desert sisse astus.
“Noh, mr. Desert, mis võiksin ma teie heaks teha? Istuge!”
Desert ei võtnud istet, vaid vaatles gravüüre, oma sõrmi, mr. Danbyd ja ütles:
“Asi on nimelt see – mina sooviksin, et te sellele pakkijapoisile andeks annaksite, mr. Danby.”
“Pakkijapoisile! Oo! Aa! Bicket! Mont rääkis teile, eks?
“Jah; tal on noor naine, kes just kopsupõletikust tõusnud.”
“Nemad kõik lähevad meie sõbra Monti juurde ühe või teise looga, mr. Desert – temal on väga pehme süda. Kahjuks ei või ma seda meest enam pidada. See on väga kurikaval talitusviis. Juba ammugi katsusime jälile saada, kust asi tilgub.”
Desert tugines koldekivile ja vahtis päranisilmil tulle.
“Jah, mr. Danby,” ütles ta, “teie sugupõlv armastab ehk kirjanduses pehmust, kuid elus olete õige vali. Meie sugupõlv ei kannata pehmust kirjanduses, aga elus oleme, pagan võtku, palju vähem valjud.”
“Mina ei pea seda valjuseks,” ütles mr. Danby, “vaid ainult õiglaseks.”
“Teate siis kindlasti, mis on õiglane?”
“Ma loodan.”
“Tehke neli aastat põrgus läbi, ja otsustage siis uuesti!”
“Ma ei tea tõesti mitte, mis puutub see siia. Teie sealsed kogemused, mr. Desert, pidid teid ühekülgselt mõjustama.”
Wilfrid pöördus ja vahtis talle päranisilmil otsa.
“Andke andeks, aga siin istudes õiglane olla on veel ühekülgsem. Elu on paras puhastustuli kõigile, välja arvatud ehk kolmkümmend protsenti täiskasvanuid.”
Mr. Danby naeratas.
“Meie lihtsalt ei saa oma äri ajada, kallis noormees, ilma et igaüks oleks piinlikult aus. Oleks väga ülekohtune aususe ja ebaaususe vahel mitte vahet teha. Seda teate väga hästi.”
“Mina ei tea midagi väga hästi, mr. Danby, ja ma ei usalda neid, kes ütlevad, et nemad teavad.”
“Noh, ütleme siis: on olemas teatud määrused mängu kohta, mida peab silmas pidama, kui seltskond üldse võib püsida.”
Desert naeratas: “Oo! Pagan võtku need määrused! Tehke seda, et minule vastu tulla. Mina kirjutasin ju selle raamaturisu.”
Danby näole ei ilmunud mingisuguseid sisemise võitluse märke, ainult tema lähestikused, sügaval istuvad silmad välgatasid pisut.
“Teeksin seda nii hea meelega, kuid see on nii-öelda südametunnistuse küsimus. Mina ei teata temast võimudele, aga ta peab lahkuma, see on kõik.”
Desert kehitas õlgu.
“Head päeva siis!” ütles ja läks välja.
Seal piinles Michael kahtluses.
“Noh?”
“Pole midagi teha. Vanamees, roju, on liiga õiglane.”
Michael sõrmitses oma juukseid.
“Oota minu toas viis minutit, kuni ma seda vaesele kerjusele teatan, siis lähme seltsis.”
“Ei,” ütles Desert, “mina lähen teist teed.”
Mitte see, et Wilfrid läks teist teed – seda ta tegi enamasti alati, – vaid midagi tema hääle toonis ja tema näoilmes valdas Michaeli, kui ta läks alla Bicketit otsima. Wilfrid oli imelik inimene, ta võis nii äkki “tumedaks” muutuda.
All küsis Michael:
“Bicket läinud?”
“Ei, sir, seal ta on.”
Seal ta seisis oma kulunud mantlis, nägu kahvatu, silmad ebaharilikult suured ja õlad ripakil.
“Kahju, Bicket, mr. Desert käis rääkimas, pole midagi teha!”
“Mitte, sir?”
“Pea püsti, küllap te juba midagi leiate.”
“Kardan, et mitte, sir. Tänan teid südamest, ja ka mr. Deserti. Head ööd, sir, ja elage hästi.”
Michael nägi teda koridoris minemas, nägi teda pimedale tänavale tuikuvat.
“Tore! ütles ta ja naeris.
Michaeli ja tema vanema kaaslase loomulik arvamine, et Bicket neile luiskas, polnud põhjendatud. Ei naine ega tema kopsupõletik polnud luuletatud; Blackfriari silla poole tuikudes ei mõelnud Bicket oma kuriteole ega ka mr. Danby õiglustundele, vaid – mis ütleb ta kodus naisele. Muidugi ei ütle ta seda, et ta tabati varguselt; ta ütleb, et sai sule sappa eestegijale vastuhakkamise pärast. Aga mis peab küll naine temast mõtlema, kui kõik olenes sellest, et eestegijale mitte vastu hakata? See oli üks neid kurbi ja sedavõrt sügavaid tundmusi, et ta päev päevalt tööle ilmudes nagu poole oma südamest oleks koju jätnud sinna tuppa, kus lamas naine, ja kui arst lõpuks ühel päeval ütles:
“Halvemast oleme üle, kuid ta on väga otsas – peate teda toiduga kohendama,” siis jõudis ta kindlale otsusele, et ta enam ei suuda. Järgmisel kolmel nädalal oli ta näpanud kaheksateistkümmend “Vaskraha”, siia arvatud ka need viis, mis kätte saadi. Ta oli ainult sellepärast mr. Deserti raamatut näpanud, et see “hästi läks”, ja nüüd oli tal kahju, miks ei võtnud ta midagi muud. Mr. Desert oli väga hea olnud. Strandi nurgal seisatus ta ja luges oma raha üle. Ühes Michaelilt saadud kahe naelaga ja palgaga oli tal üldse seitsekümmend viis šillingit ilmas ja ta läks ostis lihahüüvet ning Bengeri rammutoitu, mida võis veega keeta. Punnil taskutega istus ta autobusse, mis viis ta Surreysse väikese kodutänava nurgale. Nad elasid naisega kahes toas alumisel korral, makstes kaheksa šillingit nädalas ja olles kolme eest võlgu. “Parem maksan selle ära,” mõtles ta, “on vähemalt ulualune, kuni tema paraneb.” Ka oleks naisel kergem kurba uudist välja kannatada, kui ta näeks maksetud üüri kviitungit ja ostetud toitu. Missugune õnn, et nad olid olnud küllalt ettevaatlikud mitte last muretseda! Ta läks keldrikorrale. Perenaine pesi parajasti nädalapesu. Üllatatult peatus ta töös, nähes vabatahtlikku ja täielikku üüri tasu, ja küsis naise tervise järele.
“Läheb päris kenasti, tänan.”
“See rõõmustab mind nii väga ja peaks ka teid lohutama!
“Lohutab ka,” ütles Bicket.
Perenaine mõtles: “Nagu elus kepp teine – tuletab oma silmadega vähki meelde, enne kui patta paned.”
“Siin on teie kviitung ja tänan teid. Kahju, et nii hädaline olin, aga ajad on rasked.”
“Seda nad on,” ütles Bicket. “Jällenägemiseni!”
Kviitung ja lihahüüve pahemas, avas ta paremaga välisukse.
Naine istus üsna väikese tule ees. Tema pöetud mustad juuksed, mis otstest kähardusid, olid haiguse ajal kasvanud; pead pöörates viskas ta nad kõrvale ja naeratas. Juba varemalt oli see
