Tony?”
Victorine’i kõhn ja kahvatu nägu oma suurte, tumedate silmadega ja ilusasti vormitud kulmudega oli üks neist, mis vaatab sulle kusagilt kaugelt vastu; ja kui ta sulle nõnda otsa vaatab, noh, siis käib see sul südamest läbi.
Nõnda oli see ka nüüd ja Bicket ütles:
“Kuidas oled elanud?”
“Pole viga, palju parem. Varsti olen jalul.”
Bicket kummardus tema üle ja huuled otsisid huuli.
Suudlus vältas mõni aeg, sest kogu tundmus, mida ta ei suutnud viimase kolme nädala jooksul ei temale endale ega kellelegi teisele väljendada, otsis pääseteed siin. Pisut nagu väsinult tõusis ta, vahtis päranisilmil tulle ja ütles: “Uudised pole hiilgavad – kaotasin koha, Vic.”
“Oo, Tony! Miks?”
Bicket kuugistas.
“Asi on selles, et äri läheb halvasti, tõmbavad kokku.”
Teda oli tundmus vallanud, et ennem paneb oma pea gaasitoru ette, kui et ta naisele tõtt räägib.
“Heldene taevas! Mis hakkame nüüd peale?”
Bicketi hääl muutus kalgiks.
“Ära muretse, küllap ma juba midagi leian,” ja ta hakkas vilistama.
“Kuid see koht meeldis sulle.”
Meeldis? Mõned poisid meeldisid mulle seal; mis aga puutub kohasse endasse – mis seal siis õige oli? Kogu päev raamatuid pakkida kusagil keldrikorral! Sööme pisut ja lähme varakult magama, mul on, nagu peaksin nüüd terve nädala magama, mil selleks aega leidub.”
Valmistades õhtusööki naise abil hoidus ta hoolega sellele näkku vaatamast, kartes jällegi, et see talle “südamesse võiks näha”. Nad olid alles aasta abielus, mis oli tutvuse tulemuseks trammil, ja Bicket oli sagedasti imestanud, mis oli küll Victorine leidnud temas, enesest kaheksa aastat vanemas mehes, kes sõjateenistuseks kõlbmatu. Ja ometi pidi ta teda, Bicketit, armastama, sest muidu poleks ta temale nõnda otsa vaadanud.
“Istu ja maitse seda hüüvet!”
Tema ise sõi leiba margariiniga ja rüüpas kakaod peale; harva oli tal tõesti isu.
“Pean ma sulle ütlema, mis mina tahaksin,” ütles mees; “mina tahaksin Kesk-Austraaliasse. Meil oli üks raamat selle üle, öeldakse, sinna olla tung. Tahaksin pisut päikest. Mina arvan, et päikesega oleksime mõlemad kaks korda suuremaks kasvanud. Tahaksin sinu palgeil puna näha, Vic.”
“Kui palju maksab sinna?”
“Palju rohkem, kui meie võiksime kokku kraapida, selles ongi see häda. Aga mina olen selle üle järele mõelnud. Inglismaaga on asi mokas. Siin on liiga palju minusuguseid.”
“Ei,” ütles Victorine, “mitte veel küllalt.” Bicket vaatas talle näkku, siis ruttu oma taldrikusse.
“Mis sa õieti minus nii leiad?”
“Sa ei mõtle kõige enne iseenda peale, seda.”
“Enne sind olin teisiti. Sinu pärast teeksin aga ükskõik mis, Vic.”
“Söö siis pisut seda hüüvet, ta on hirmus hea.”
Bicket raputas pead.
“Kui võiksime ärgata Austraalias,” ütles ta. “Kuid üks on kindel – me ärkame samas väikeses viletsas toas. Ükskõik, aga ometi muretsen omale teenistuse ja korjan selle raha.”
“Ehk võidaksime võiduajamistel kihla vedades?”
“Mul on ainult nelikümmend seitse šillingit ja kui ma kaotan, mis saab meist siis? Sa tead ju, et pead end hästi toitma. Ei, ma pean koha leidma.”
“Nad annavad sulle hea soovituse, eks?”
Bicket tõusis ja koristas taldriku ja tassi laualt.
“Muidugi, aga see tööala on täidetud – liigagi.”
Talle tõtt öelda? Ei kunagi! Aidaku jumal ise!
Asemel, mis ühele liiga lai ja kahele kitsas, lamas ta, naise juuksed peaaegu suus, ja mõtles valmis, mis ametiühingus öelda ja kuis uut kohta muretseda. Ja kuna tunnid möödusid, põletas ta mõttes kõik sillad oma selja taga. Et ametiühingust toetust saada, oleks pidanud ta seal ütlema, kuis lood seisavad. Käigu metsa ametiühing! Tema ei mõelnudki sinna minna aru andma. Ta teadis väga hästi, miks ta raamatuid oli näpanud, aga kellelgi teisel polnud sellega pistmist, sest ükski teine poleks tundmusi mõistnud, mis temal olid Victorine’i asemel nähes hingetuna, kahvatuna ja kõhnana. Murra ise endale tee läbi! Ning poolteist miljonit töötuid! Noh, paariks nädalaks oli tal leib laual ja seks ajaks puutub ehk midagi pihku. Pealegi, lõpuks võiks ta paari šillingiga riskeerida ja mängus võita katsuda, sest kes teab… Victorine pöördus unes. “Ja muidugi,” mõtles Bicket, “ma teeksin seda uuesti…”
Järgmisel päeval, kui ta oli juba mõni tund jalul olnud, jäi ta halli idataeva all hallil tänaval vaateakna alla seisma, mille taga paistis kogu puuvilja, viljavihud, metallitükid ja läikivad sinised liblikad – kõik reklameeritud Austraalia hoolikalt kuldses valguses. Bicketile, kes polnud kunagi Inglismaalt välja saanud, vaevalt mõnikord Londonist lahkunud, paistis, nagu seisaks ta paradiisi väravate taga. Õhkkond kontoris endas polnud küll sugugi nii kuldne ja nõutud rahasumma oli õige suur, ometi lähendas ta pisut paradiisi kaasavõetud brošüüridega, mis peaaegu ta käsi põletasid, nii soojad olid nad.
Hiljem, kahekesi ühel tugitoolil istudes – kõhnuse hüve! – puurisid nad kahekesi nende kuldseks muutuvate lehtede kallal ja hingasid nende võluvust sisse.
“Arvad sa, et see on kõik tõsi, Tony?”
“Kui selles on kolmkümmend protsentigi tõtt, siis on see mulle hea küllalt. Ainult kuidagi peame sinna saama. Suudle mind!”
Ümber nurga peatänavalt kostev trammi ja vankrite mürin ja nende aknaruutude lõgin vinges idatuules suurendasid nende õnne pääseda mingisse gaasivalgustatud paradiisi.
IX
Segadus
Kaks tundi pärast Bicketit tuikus ka Michael kodu poole. Vanal Danbyl oli õigus nagu ikka: kui sa ei või usaldada pakkijaid, siis pane äriuksed kinni! Kuna ta Bicketi silmi enam ei näinud, lõi ta kahtlema. Võib olla, mehel polnud naist olemaski. Aga siis astus Bicketi asemele Wilfridi teguviis. Kolm viimast korda Wilfridi kohates oli see ikka olnud järsk ja imelik. Haudus ta ehk salme?
Ta leidis Ting-a-lingi trepi hakult ootavas seisangus. “Mina ei lähe üles,” näis ta ütlevat, “ehk olgu siis, et keegi kannab mind – ühtlasi on see hiljem kui harilikult.”
“Kus on su perenaine, sa väike vapp-loomake?”
Ting a-ling nohises. “Ma võiksin ju sellega leppida,” jätkas ta nähtavasti, “kui sina mind kannad – trepiastmed nõuavad jõupingutust.”
“Lähme otsime ta üles,” ütles Michael koera sülle võttes.
Kuna
